Tähtis on maailm, mille ise endale loome

KIRJANDUS: See millesse sa usud, ongi sinu maailm.

Reet Kukk Viimsi raamatukogust tutvustab kevadist lugemisvara. Lugemine aitab mõtteid korrastada ning enda heaolu ja väljakutseid eri nurkade alt analüüsida.

Jerome K. Jerome
„Kolm meest paadis (koerast rääkimata)“

Pegasus, 2017. 219 lk

Mõned raamatud on äreval ajal mõnusam ajaviide kui teised. Ehk on õige hetk pöörduda vana ja hea klassika poole. Mõeldes keerulisele ajale, aga ka sellele, et käes on naljakuu, siis miks mitte teha (taas)tutvust humooriklassikaga.

“Kolm meest paadis” kuulub hea inglise huumori esindajana kindlasti paljude kirjandussõprade lemmikraamatute hulka. Jerome’i teos, mille kirjutamise algeesmärk oli koostada meeleolukas Thamesi jõe vaatamisväärsuste reisijuht, sai maailmakuulsaks hoopis tegelaste ja sündmustiku lõbusa kirjelduse tõttu. Loo peategelasteks on, nagu pealkirigi ütleb, kolm meest, kes kõik leiavad, et nad on vähemalt saja haiguse ohvrid ning vajavad raskest ja pingutavast elust puhkust. Nad otsustavad oma igapäevastest härrasmeeste tegemistest aja maha võtta ja veeta mõne päeva paadiga Thamesi jõel seilates. Olgu mainitud, et nad kõik on väga väärikad isandad ja üsnagi värvikad tüübid. Kindlasti ei saa alahinnata ka koera panust, kelle eesmärgiks näib olevat kõigile jalgu jääda, segadust külvata ja närvidele käia. Päris loomulikuna tundub, et selline seltskond lausa tõmbab ligi igasuguseid kummalisi situatsioone. Pidevalt satuvad nad koomiliste juhtumiste keerisesse.

Viperuste kiuste jõuavad džentelmenid arutleda päevakajaliste sündmuste, Inglismaa ajaloo ja elu üle laiemalt.

Lugemise edenedes joonistuvad välja teose kangelaste erinevad karakterid. Inimesed võivad oma tavapärases suhtlemises väga hästi läbi saada, aga kui nad ühel hetkel on muust maailmast eraldatud ja suletud väikesesse paati, muutub situatsioon ja mängureeglid teisenevad. Kui ollakse sunnitud kakskümmend neli tundi päevas külg külje kõrval olema, tuleb paratamatult üksteisega rohkem arvestada ja leppida ka sõprade väiksemate või suuremate veidrustega.

Vaimuka loo tekstid on tihti anekdootlikud. Üks näide paljudest: „Ma ei saa paigal olla ja vahtida, kui teine rügab ja rahmeldab. Tahan siis alati püsti tõusta ja juhtnööre jagada, käed taskus, ringi jalutada ja õpetada, mida järgmisena teha tuleb. Olen kord juba sellise hakkaja loomuga.“ Romaani läbib sõbralik ja soe alatoon, see sisaldab selliseid inimeste argielu humoristlikke pärleid, mis jäävad nauditavaks igal ajal. Kokkuvõttes selline pühapäevalugemine, kus kaasa pole eriti vaja mõelda, kuid tegelaste üle muiata ja nalja saab küll.

Jaroslav Hašek
„Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“

Eesti Raamat, 1975. 819 lk

Statistika väidab, et eestlased on jõudnud oma kodus raamatute kogusteni, milliseid mujal ette ei kujutata. Praegu, kus me inimestele kätt ulatada ei saa, ulatame siis käe raamatule. Miks mitte tänasel päeval lehitseda raamatuid rohkem oma koduraamatukogus ja mõelda, miks neid millalgi oma koju tõime. Võib-olla püüda mõnegagi neist tutvust uuendada. Üks selline raamat, mis paljudel meist kodusel raamaturiiulil olemas on ja kindlasti ülelugemist väärib, on Hašeki surematu teos. Vahel kohe tahaks, et ullike Švejk oma terve mõistuse ja lihtsa otsekohesusega avaldaks arvamust ka tänase maailma asjade kohta.

Hašeki teoses pole tegemist härrasmeheliku huumoriga, vaid pigem robustse satiiriga. Samas iseloomustab teksti soe inimlikkus ja humaanne põhitoon. Teose süžee näitab meile sõja mõttetust, aga ka inimese hullust ja lollust ning siin saab paralleele tõmmata iga ajaga. Kirjaniku poolt loodud kangelane on lihtsakoeliselt hea inimene, armastusväärne, aus ja siiras. Seda nii oma tegudes kui väljaütlemistes. Ta vastab avalalt naeratades ülemuste ka kõige rumalamatele küsimustele ja läheb nende vastuste eest häirimatu rahuga trellide taha. Hašeki Švejk jääb alati mehiseks ega kaota usku, vaid säilitab lõbususe ja optimismi ka siis, kui tal viltu veab. Targa elutundjana võtab mees kõike filosoofilise rahuga ning näeb ka mundris sõjaväelases eelkõige endaga võrdväärset inimest. Kui mingid asjad meie elus kisuvad viltu, ehk tasuks neid vaadata Švejki pilguga. Midagi muutuks kindlasti arusaadavamaks.

„Švejki“ surematust näitavad ka arvukad tsitaadid, mis on praeguseni käibel ja mida võiks ükskõik milliste päevakajaliste sündmuste puhul kasutada. Järgnev tõdemus pärineb söemees Františekilt: “Ega kunagi pole old, et kudagi pold.”

Sügav kummardus ka kunstnik Josef Ladale. Tema on vahva sõduri võrratu graafilise kuju looja. Kahtlemata lisavad Lada suurepärased illustratsioonid lugudele veelgi muhedust juurde.

Andrus Kivirähk
„Sinine sarvedega loom“

EKSA, 2019. 294 lk

„Sinine sarvedega loom” manab meie silmade ette loo kunstnik Oskar Kallisest väljamõeldud päevaraamatu vormis. Kallis ei ole kunstnikuna nii tuntud nagu on seda Konrad Mägi või ka tema enda õpetaja ja mentor Ants Laikmaa, kuid kahtlemata oli ta väga andekas. Paraku jäi Oskar Kallise elutee siin ilmas lühikeseks. Noormees suri 25-aastasena tuberkuloosi. Loovisikute särava tähena kunstitaevasse lennutatud, kuid lühikest elu on Andrus Kivirähk varemgi kirjeldanud. Väärt lugemine on nii tantsijanna Erika Tetzky lugu kirjeldav „Liblikas“ kui ka „Adolf Rühka lühikene elu“. Käesoleva romaani kohta on Kivirähk ise öelnud, et Oskar Kallise juurde jõudis ta läbi tema loomingu. Kunstniku maalid ja päevik ongi teoses tihedalt seotud ning Kivirähk on suurt tähelepanu pööranud peategelase Oskari kunstiteoste loomisloo kirjeldustele.

Kuidas võib kunstniku peas tekkida idee ja mil moel loome teda enesesse haarab? Romaani kangelane on unistaja tüüp, kes otsib midagi enamat, kui argimaailm pakkuda suudab. Ta ei mahu lihtsate inimeste maailma. Igapäevane rutiin on tema jaoks väljakannatamatu. Tema otsib olemises imet. Oskari hinges toimub mitmekihiline kokkupõrge kahe maailma vahel, töö rügamise ja loomingu vahel. Dualism, mida sa pead ja mida sa tahad.

Sarnaselt Oskariga, kes püüab kadunud kuldset maailma ellu äratada ja unustusehõlmast päästa, teeb seda Kivirähkki. Üks pintsli, teine sulega. Värvikireva ja hiilgavana ärkab meie silme ees ellu muinasmaa. Kuid autor näitab ka seda, mismoodi on võimalik särava vaimumaailma lõksu kinni jääda. Kivirähki mütoloogiline maailm on juba andnud paljudele Eesti rahvapärimusest tuntud tegelastele omamoodi näo. Võib-olla ongi temal lihtsam mõista, miks andekale noormehele oli olulisem maalida Kalevipoega ja Ussikuningat, kui püüda paberile Õpetaja poolt soovitatud rahvalikke tüüpe.

Keeleliselt on romaanis põnev vanaldase keele järeleaimamine. Esialgu võib see tunduda kohmakana, kuid vastab ilmekalt eelmise sajandi alguse keelekasutusele. Teksti juures paelub paradoksaalselt just tõepärasuse tunne. Veendumus, et nähtav maailm on saanud endale nähtamatu tugiraamistiku, kus autor oskab jätta ka lugeja fantaasiale küllaldaselt ruumi. Realistlikest kohtumistest tundub valgustavaks olevat Oskari kokkusaamine majaomanikuga, kes kogub portselankujukesi: „Ning mina sain korraga aru, milleks need kujud seal kõik sedasi koos on. Miks härra Willbach neid kokku ostab. Tema igatseb ka teistsugust maailma, sellist, kus on võimalik kohata roosat elevanti, kes hoiab londiga vihmavarju, või siis trummi löövat jänest.“

Tähtis on maailm, mille ise endale loome. See millesse sa usud, ongi sinu maailm.