Süüvime oma mõttemaailma

KIRJANDUS: "Järgneb, ehk, Vestlused kärnkonnaga", "Vareselõks" ja "Võilillevein".

Et sügiseks saada värskeid ideid, soovitab põnevat ja mõtlema panevat lugemist Reet Kukk Viimsi raamatukogust.

James Robertson. Järgneb, ehk, Vestlused kärnkonnaga
Varrak, 2018. 408 lk

Raamatu nautimiseks ei pea tingimata uskuma, et kärnkonn oskab rääkida. Pigem seda, et inimene võib teatavas konditsioonis saavutada kontakti teise mõttelaadiga – kärnkonna, ajakirjaniku, seikleja omaga… Sündmustik ja tegelaskond on teoses üpris raju: nähtamatu Šotimaa, veini manustav kõnelev kärnkonn, saja-aastane värvika elukäiguga ergas poliitmatroon ja tema lustlik lapselaps, 50-selt uut elu alustav kirjanik, kolmeks lõhestunud isiksus, üks surnuauto ja palju viskit. Raamatu autor on ise HeadRead kirjandusfestivalil öelnud, et romaan käsitleb identiteedi muutumist. Sellest on kirjutatu põhjal siiski veidi raske aru saada.

Soovitav lugemine siis, kui aega on laiemalt käes ja pea pole täis kuhjatud argiseid olmeprobleeme või kui on kiire suutlikkus hüpata realismist irratsionalismi ja vastupidi. Arenenud huumorimeel tuleb selle raamatu lugemisel igal juhul kasuks, õieti on see eelduseks. Vastasel korral pole mõtet vestlusi filosofeeriva kärnkonnaga arendada. Raamatu lugemisel võib tekkida mõte osaliste hullumeelsusest, kuid nagu teatab saja-aastane vanaproua peab inimene lähtuma eeldusest, et ta ei ole hull, et maailm on tõepoolest selline, millisena ta seda näeb, küll on aga maailm iseenesest hullumeelne. Suhe maailma ja eluga on vaatenurga küsimus.

Robertsoni raamatu lugemine on omamoodi tunnetamise küsimus. Sündmusi ja inimesi ei saa võtta lihtlabaselt. Kui lasta asjadel omatahtsi kulgeda, siis võib nii mõndagi juhtuda, isegi kadunud toetuspind elu jalge all võib taas leida tugevama põhja. „Kärnkonnal“ on sugulasi ka Rootsis, nt Jonas Jonasson, Fredrik Backman, krimiautor Leif G. W. Persson…

Ann Cleeves. Vareselõks
Varrak, 2018. 462 lk

Kui sa tahad lasta sündmustel rahulikult kulgeda, olla rahus, aga samal ajal tunda veidi ärevust ja pinget, loe Cleevesi. Tegemist on krimiraamatuga, kuid mitte pelgalt. Kirjeldatakse tegelaste argielu, avatakse inimhinge, ka kurjategija oma. Sündmuste areng on just paraja tempoga, mitte ülearu kiire, kuid samas ei hakka lugedes ka igav. Siiski tuleb lugejal varuda aega nii peategelaste kui ka neid ümbritsevate tegelaskujude elukäikude ja tegevuste jälgimiseks. Sujuv ja nüansirohke kirjutamisstiil paelub kindlasti ka neid lugejaid, kes ei ole just suured krimižanri austajad. Romaan on nauditav ka oma looduslähedase atmosfääriga, looduskirjeldusi pole küll ülearu palju, kuid Põhja-Inglismaa mägine pinnavorm on oluliseks taustaks toimuvale.

Kolme noore naise lood, kes vaatlevad elu täiesti erineva rakursi alt. Üks neist leitakse mõrvatuna. Seejärel lisandub sündmustiku arengusse neljas naine – politseiinspektor Vera Stanhope. Eriti värvikas ja ere, mahlaka keelekasutusega kuju, võib öelda paras frukt, kes asub sasipundart lahti harutama, aga ka oma minevikuga arveid klaarima.
Lisaks Vera Stanhope´ile on Cleeves loonud ehk tempokamagi „Shetlandi“ sarja, millest on eesti keelde tõlgitud praeguseks neli raamatut. Kõikide Cleevesi raamatute puhul püsib teadmatus kuni viimaste lehekülgedeni. Antakse vihjeid, kuid neist ei piisa, et lugejana müsteerium lahendada. Ikkagi jääb lõplik sõna lahenduse leidmisel autorile ja õhku rippuma küsimus, kas tapmist saab õigustada. Cleeves`i raamatute filmilikku taset näitab asjaolu, et ta teosed on olnud aluseks menukatele Briti krimisarjadele „Shetland“ ja „Vera“, millistest viimast alles hiljuti oli võimalik ETV vahendusel jälgida.

Ray Bradbury. Võilillevein
Paradiis, 2018. 288 lk

Võilillevein süüvib 12-aastase poisi mõttemaailma, kuid eksivad need kes arvavad tegemist olevat ainult ühe nooruki suvemeenutustega. Lugeja, kes piirdub esimese kümnekonna leheküljega, ei pruugi koheselt kirjaniku mõttemaailmaga haakuda ning võib ilma jääda suurepärase teose nautimisest. Bradbury teksti ja selle õnnestunud tõlke tulemusena saame osa sõnakasutuselt ja keelelt vägagi vaimustavast tekstist. Tegemist on raamatuga, mis lugemise edenedes hakkab sind üha rohkem kõnetama. Üksteise külge on pikitud episoode erinevate sündmuste, olukordade, isikute ja esemete muljetest. Autor on meisterlikult edasi andnud oma tundeid ja mõtteid.

Täiskasvanuna unustame pahatihti ära oma lapseea unistused ja hirmud. Kirjaniku eesmärgiks näib olevat läbi ühe suve meenutuste käsitleda igavikulisi teemasid: minevik ja olevik, elu ja surm, õnn ja õnnetus. Tihti oleme nagu väikesed lapsed, kes jooksevad aina uute mänguasjade järele. Pigem tuleks otsida seda, mis on tõeliselt tähtis, ja mõista, et õnn peitub meis endis. Väikesed asjad ja näiliselt väheolulised sündmused osutuvad sageli hoopis tähelepanuväärsemateks. Inimlikkus saab väärtuste mõõdupuuks.

Kuna raamatus kujutatakse meisterlikult nii täiskasvanute kui ka laste maailma, siis sobib see lugemiseks kõigile, olenemata east. Teismelised saavad nautida noore Douglase juhtumisi, täiskasvanud autori mõtisklusi ja filosoofilisi arutlusi. Raamatu ja suve lõppemisel jäävad riiulitel möödunut meenutama võililleveini pudelid.