Hiljuti avalikustatud ülemaailmse OECD rahvusvahelise õpioskuste uuringu PISA 2018 testi tulemuste järgi on Eesti põhikooliõpilaste oskused maailma tipus ning Euroopas kõigis kolmes valdkonnas esimesel kohal. Kõrgete sooritusvõimetega ei kaasne aga noortel heaolu- ega rõõmutunne. Kuulunud ka ise PISA 2018 testi valimisse, tundus mulle „Plekktrummi” saates kajastatud teema eriti huvitav. Saate külaliseks oli Tallinna Reaalkooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja Madis Somelar, kes arutles Eesti haridussüsteemi ning õpilaste heaolu üle.

PISA test on elektrooniline test, mida viiakse läbi kolmes erinevas grupis. Meie riigis olid nendeks loodusteadused, matemaatika ja eesti keel. Möödunud aastal oli lisatud testidesse ka funktsionaalne lugemisoskus ning finantskirjaoskus. Testid sooritatud, analüüsitakse neid ning vaadatakse erinevate ülesannete raskusastmeid.

Juba pikemat aega on aktuaalseks teemaks olnud õpilaste vaimne tervis. Kuigi tulemused on head, siis hetkeseisuga kannatab iga neljas õpilane mingisuguse vaimse tervise probleemi all. Seetõttu on ka mõnda aega teemaks olnud põhikooli lõpueksamite kaotamine, et vähendada koolistressi. Somelar väitis aga, et lõpueksamid on mõeldud pigem õpilasele tagasiside andmiseks ning riigi koostatud õppekava hindamiseks. Raskemaks läheb pigem just gümnaasiumiastmes. Arvatakse, et järsult suurenev õppekoormus on põhjus, mis õpilastelt nii-öelda naeratuse näolt pühib. Tegelikkus on aga see, et gümnaasiumis arenevad õpilased väga erineva kiirusega, mistõttu ei pruugi neile kool, mille nad edasisteks õpinguteks valisid, sobida. Usun, et Eestis on väga erinevate tasemetega gümnaasiumid. Ka Tallinna Reaalkooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja väitis, et on need koolid, mis annavad õpilastele keskhariduse, ning need, mis valmistavad ette tulevasi üliõpilasi. 

Mina väärtustan kõige rohkem õpilase isiklikku arengut. Pean oluliseks liikuda edasi oma eesmärkide suunas, keskendudes olulisele ning andes endast alati maksimum. Saates kerkis üles ka teema, kuidas saaksid õpetajad paremini märgata õpilaste probleeme. Nagu mainitud, kaasneb heade tulemustega Eesti õpilaste seas rahulolematus ning õppimise naudingu kadu. Selle peale väitis Somelar, et tegelikult on õpilaste kurvameelsus alati olemas olnud. Tänapäeval on muutunud noored julgemaks, mistõttu ollakse konkreetsest probleemist teadlikumad. Vanasti ei juletud abi otsimiseks pöörduda näiteks kooli psühholoogi juurde, mistõttu jäid probleemid varju. 

Mulle väga meeldis Somelari meetod enda õpilaste tundmaõppimiseks. Nimelt on ta aastaid teinud ajaloo kursusel suulisi arvestusi, mille käigus seob ta teemakohase küsimuse õpilase oma arvamusega, et näha, kes on see inimene, kellega ta vestleb, ning milline on tema teekond inimeseks kujunemisel. Usun, et õpetajate pühendumus enda töösse ning vastastikune austus ja vastutulelikkus on võti usaldusliku suhte loomisel. Kui õpetaja on mõistev ning ei sea ennast õpilastest tähtsamale positsioonile, tunnevad ka õpilased, et nendega arvestatakse. See omakorda tagab aga tulemusliku õppimise ning üheskoos arenemise. 

Õpetajatel on kindlasti väga suur roll õpilase elus. Nemad on inimesed, kes kujundavad noortest Eesti ühiskonda kuuluvad liikmed, kelle üle oleks meil kõigil võimalik hiljem uhkust tunda. Refereerides taaskord Madis Somelari, on õpetajad need, kellel on võimalik enda ainevaldkonna säde õpilastele edasi anda. See, kas sellest tulevikus ka leek süttib, mis neid kogu elu soojendab, sõltub aga õpilase isiklikust valikust.

See ei tähenda aga seda, et kogu vastutus peaks olema õpetaja õlgadele pandud. Usun, et suuresti mängivad laste hariduses rolli ka nende vanemad. Nemad on inimesed, kes peaksid õpetama lastele hariduse olulisust ning vajalikkust. 

Usun, et haridus on alus edukaks eluks. Kindlasti on meie praeguses haridussüsteemis palju murekohti, mis vajaksid lahendamist, kuid tegelikult ei ole olukord nii hull. Koolis ei ole kõik negatiivne. Kuigi teha on palju ja aega on vähe, mistõttu võib sageli motivatsioon langeda, siis on vähemalt sõbrad need, kellega koolis uuesti kohtumist pikisilmi saab oodata.