Täna, 23. septembril algas sügis ja pimedad õhtud lähevad aina pikemaks. Üks võimalus nende sisustamiseks on lugeda head kirjandust. Miks mitte teha lugemisõhtuid terve perega? Ka raamatusoovitusi jagame sel korral nii täiskasvanutele kui ka noortele.
Tommi Kinnunen
Ei öelnud, et kahetseb
Varrak, 2022. 255 lk
„Ei öelnud, et kahetseb“ on meeldejäävate karakteritega mõjus romaan. Autor on andnud hääle neile naistele, kes seni on vaikinud. Teose alapealkiri kannab nimetust rännakuromaan ja teekonnal ollaksegi nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kerge see rännak ei ole. Rännatakse vahetult pärast II maailmasõja lõppu ja seda teevad naised, kes on olnud sakslaste teenistuses ning nüüd, pärast nende lüüasaamist, peavad leidma oma tee Põhja-Norrast tagasi koju Soome. Sõda on küll lõppenud, kuid selle haardest ei ole lihtne end lahti rebida, see ei kao jälgi jätmata. Kõigil on valus, kuid nende naiste tundeid ei võeta sama tõsiselt kui sõdinud meeste omi. Meeste tegevust õigustatakse käsuliinidega, kuid naised peavad kandma vastutust üksikisikuna. Turvalist elu pole „valel poolel“ olnud naiste jaoks enam olemas. Sündmuste käiku elus pole paraku võimalik ette näha, nagu pole mõtet kadestada inimest, kelle muredest midagi ei tea. „Kas ongi võimalik teise otsuseid kunagi päriselt mõista, isegi kui ta ise kõik ära räägib? See oleks vaid seletamine ja läbi kurna laskmine.“. Ka mingil ajahetkel õiged sammud võivad osutuda vigadeks ja sind maha suruda, kuid ikka ja jälle tuleb leida jõudu ennast taas püsti ajada ja edasi liikuda. Vahel on see väga valus, kuid siiski võimalik. Ka raskustel on mõte. See muudab inimest ja teeb temast selle, kes ta parajasti on, et leida koht ka muutunud maailmas.
Romaani tähelepanu keskmes on viie naise saatused. Lahinguhaavu ravitsedes, laipu pestes või surnute nimekirja ümber trükkides olid need naised ümbritsetud sõja tapvast mõjust, mille tõeline tähendus jõuab nende teadvusse alles kõndides läbi maalilise ja karmi Põhja-Soome maastiku, teadmata õieti, mis neist saab või mis neid tabab. Nad unistavad kodust, aimamata, kas see üldse veel eksisteerib. Viis naist kannavad justkui samasuguste valikute tagajärjel oma koormat, kuid igal neist on siiski omad isiklikud põhjused, kartused ja valud. Teekond ühendab neid, aga samas peab igaüks neist oma võitlust. Katsumused panevad tegelasi kannatama kõige julmemal moel. Varakevadise põhjamaise maastiku karmus ja ilu peegeldab naiste siseilmas toimuvat. On märjad jalad ja pügatud pead, on külm ja nälg, on miinidega ääristatud teeservad ja õhku lastud sillad, on häbi, hirmu ja hüljatuse tunded, kuid kohati ka vabanemise rõõm ja lootusrikkus.
Tommi Kinnunen on autor, kelle teoste tegelased äratavad tundeid ja panevad mõtlema inimeseks olemise võimaluste üle maailmas, kust sõda ja ebainimlikkus endiselt kuhugi kadunud ei ole. Tema nappide lausete tega peitub väga mitmekihiline maailm. Näiteks huvitav tähelepanek Irenelt, romaani ühelt keskselt tegelaselt, kes oma mehele ja pojale mõeldes jõuab järeldusele, et inimestelt ei saa nõuda midagi, mida nad ise oma peaga anda ei mõista. Kindlasti lisab teosele mõjusust juurde Jan Kausi suurepärane tõlge.
Ulvi Ingver-Kuklane
Idu
Menu Kirjastus, 2021. 559 lk
Romaan „Idu“ tugineb autori mälestustele lapse- ja koolipõlvest 1960.–1970. aastate Võrus. Omavahel põimuvad kaks teineteist täiendavat süžeeliini, mille autor on oskuslikult ühte liitnud. See on nii peategelase Tuuli suurekskasvamise lugu kolmeaastasest tüdrukutirtsust kuni täisealiseks saamiseni kui ka tüdruku isa ja tema suguvõsa lugu, mis on antud edasi isa mõtete ja tunnetena, aga ka teiste pereliikmete mälestuskildudena. Küüditamine, Siber, vangla-aastad, põgenemine läände, Ameerika unistus. Sündmusi ja tundeid kirjeldatakse teose alguses üsna lapselikust vaatevinklist lähtudes, muutudes järk-järgult nüansirikkamaks. Raamatu pealkiri on sümbol, mis autori sõnul tähendab uut algust, elu jätkumist. Idu sümbol kajastab ka autori isa suurt kiindumust aianduse vastu.
Raamatu esitlus toimus 8. juunil Viimsi raamatukogus, kus autor andis teada, mis teda ennast romaani juures kõige rohkem kõnetas: „Mind võlus jäägitult esivanemate omavaheline harukordne ühtehoidmine, hoolivus ja armastus, mis aitasid neid läbi üliraskete ajalooliste katsumuste. Minu isa perekonna saatuses peegeldub tegelikult kogu meie rahva ajalugu. Raamatu tegelased ei ole jäänud kinni ülekohtu ja masenduse võrku; surmade ja ebaõigluse traagikakangas on vürtsitatud aasimiste ja lõbusate seikadega läbi erinevate põlvkondade.“
Tegemist ei ole siiski dokumentaalse teosega: „Päris faktitruu olukordade ja inimeste kirjeldus pakuks tõenäoliselt huvi vaid ajaloolastele ja oma perekonna liikmetele. Seepärast otustasin kogutud materjali kujundada romaaniks, mis avaneb lugejale mitmekihilisena. Ajajärgule iseloomulikult otsisid selle aja koolinoored tüütute kommunistlikust ideoloogiast läbiimbunud kohustuste kõrval põnevust muudest tegevustest, mida sai teha ilma pioneeriräti või komsomolipiletita. Käeoleva romaani peategelane leidis eneseteostusvõimaluse spordis. Kuna raamatu viimasel kolmandikul on peategelane jõudnud juba neiuikka, ei puudu teosest sellele vanusele omased hingepiinad ja armumised ning nii mõnelgi korral kõiguvad sõpruse ja (armu)kadeduse vaekausid kriipiva valuga. Põnevust peaks jaguma romaani viimaste lehekülgedeni, sest lõplikud niidiotsad esialgu mõistetamatute käitusmismustrite osas seotakse tervikuks alles lõpupeatükkides.“
Kindlasti pakub raamat huvi lugejatele, keda paeluvad inimsuhted, perekonnalood ja Eesti lähiajalugu.
RAAMATUSOOVITUS NOORTELE
Emma Karinsdotter
Tuhande Tähe saar
Varrak, 2020. 246 lk
Loo peategelane Tigris on 11-aastane vapper, aga samas ka õrn ja hoolitsev tüdruk, kelle ema suri autoõnnetuses kümme aastat tagasi. Tüdrukul endal on sellest sündmusest südame kohal pikk arm. Aastatega ei ole kalli inimese kaotusega hinge jäänud arm taandunud, igatsus ema järele on ainult kasvanud. Tüdruk armastab küll oma isa väga, aga isa on lakanud justkui elamast ning ei pööra Tigrisele piisavalt tähelepanu. Pärast õnnetust emaga ei ole isa enam endine, ka tema ei ole juhtunud tragöödiast üle saanud. Ta on langenud depressiooni, mistõttu on ka pere majanduslik olukord halvenenud ning isal ja tütrel tuleb kolida uude, väiksemasse korterisse. Ühel päeval leiab tüdruk lahti pakkimata asjade hulgast kummalise puust kasti, mille peal on tema ema nimi. Igatsusest ajendatuna poeb tüdruk justkui ema järele lõhnavasse kasti ja jääb seal sügavasse unne. Ärgates asub ta hoopis kummalises maailmas – tundmatu saare rannal. See on imeline koht, millesarnast pole tüdruk kunagi varem näinud. Siit saavad alguse Tigrise seiklused unenäolisel Tuhande Tähe saarel ja ühtlasi teekond ema kaotusega leppimiseni. Saar peidab endas mitmeid saladusi. Seal on Ariann oma lauludega, tähekivid ja Leo oma pilvelammastega ning kusagil peab olema ka Tigrise ema. Ent saarel on ka tumedam pool, seal elab Vari ja nüüd on see hakanud kustutama taevast tähti, mis saarele elu annavad. Seal on ka eluohtlik Kivistunud mets, kuhu Tigrise ema kadus.
„Tuhande Tähe saar“ on ilus ja kaasahaarav, aga samas ka raske lugu. See raamat pakub ühte võimalust kalli inimese kaotusest ülesaamiseks ja edasielamiseks. Lisaks on see lugu sõprusest ja igatsusest. Lugu sellest, kuidas fantaasiamaailm võib aidata elus raskeid aegu ületada. Autor on öelnud, et kirjutas selle lohutuseks neile, kes on kedagi oma elus kaotanud, ja ühtlasi sooviga, et see oleks üks seikluslik lugu, mida saab põnevusega lugeda. Lugedes kogeme, et lapsed on tugevamad, kui täiskasvanud arvavad, kuid nad ootavad ausust ja usaldust. Tundeid ei tohi karta, ka viha ja nutt võivad teha head, sest need annavad võimaluse kogunenud emotsioone välja elada. Emma Karinsdotteri südamlik fantaasia tuletab meelde Astrid Lindgreni „Vendade Lõvisüdamete” ja „Mio, mu Mio” imelist maailma. Autorit ongi nimetatud tänapäeva Astrid Lindgreniks ja tema raamatud on juba leidnud endale koha laste südametes. Ise ütleb ta oma teose kohta järgmist: „Ükskõik kui pime praegu tundub, on alati tähti. Ja kuni on tähti, on ka lootust.“
