Prangli on Viimsi kantidest ainus, kus rahvaarv ei kasva. Küll aga kasvab sissekirjutatute arv mühinal, näiteks koroonaviirusest tingitud liikumispiirangute tõttu kirjutas end sisse 20 inimest, et saarele pääseda. Kokku on püsielanikke ligi 200, kuid rohkem kui pooled neist on suvekodude omanikud. Suviti elanike arv saarel enam kui kahekordistub, aga aasta ringi elab Pranglil vaid 60-70 inimest.

Terje Lilleoksa sõnutsi jagunevad saare inimesed kohalike silmis kolme rühma: „Siin sündinud, sisse toodud ja ise tulnud.“ Kuigi vanemad saareelanikud „sisse toodutesse“ ehk armastuse või abielu kaudu saarele saabunutesse ettevaatusega suhtuvat, siis vaatamata sellele valiti mandrilt Jaagu-Uuetoa tallu miniaks tulnud Terje tema enda suureks üllatuseks kohalike poolt neli aastat hiljem saarevanemaks ja selles ametis on ta viimased kuus aastat ka püsinud. Prangliga on Terje olnud tänaseks seotud juba üle 20 aasta, püsivalt saarel elanud 10 aastat. Selle aja sees on ta rajanud saarele puutöökoja ja suveniiripoe, kust turistid Terje ja tema kuldsete kätega abikaasa Ivo valmistatud asju osta saavad – puidust mööblist kuni käsitöövaipade ja eritellimusel rahvarõivasteni välja. Õppinud on Terje fotograafiat, aga enam ta ei pildista, nüüd teeb seda ta 16-aastane tütar.

Prangli saarevanema kohusetäitja Terje Lilleoks 3-nädalase jänesepojaga. Foto: Silja Oja
Prangli saarevanema kohusetäitja Terje Lilleoks 3-nädalase jänesepojaga. Foto: Silja Oja

Terje, kuidas saarevanema positsiooniga rahul oled? Kui uudiseid lugeda ja jutte kuulata, siis ega siinne elu ei ole vist mingi romantiline idüll, vaid meenutab pigem „Tõde ja õigust“ oma Pearude ja Andrestega.

Pranglit mandriga ühenduses hoidva parvlaeva Wrangö operaator Tõnis Rihvk küsis minult kunagi: „Sa oled peris targa näoga, miks sa sellist ametit pead?!“

Eks ta üks nuhtlus ole – nagu kolhoosiesimehe amet, kus mitte kunagi ei ole kõik sinuga rahul. Olen aastate jooksul nahka paksemaks kasvatanud, üritanud olla võimalikult erapooletu.

Veebruaris, enne eriolukorda püüdsime uut saarevanemat valida, aga kuna püsiasustusega väikesaarte seadus ütleb, et valimistel peavad olema kohal vähemalt pooled saare hääleõiguslikest elanikest ehk siia sissekirjutanutest, siis on sellist esindatust väga keeruline saavutada. Rohkem kui pooled käivad siin ju vaid suvitamas! Ja nii ma siis jätkan saarevanema kt-na.

Millest vastuolud nii väikeses kogukonnas tekivad?

Vastuolud tekivad turismiga tegelejate ja mittetegelejate vahel. Selge on see, et kui turismi saarel üldse mitte arendada, jääks see varsti n-ö vanainimeste saareks. Kui aga liiga palju turiste saarele meelitada, kaob kohalike inimeste kodurahu. Mõlemad pooled peavad tasakaalus olema ja minu roll on rahu maa peale tuua.

Kas turiste on praegu Pranglile vaja meelitada või eemale peletada?

Tasakaalu on vaja. Saare ja selle elanike suhtes lugupidavalt käituvad inimesed on alati teretulnud.

Prangli sadam. Foto: Silja Oja
Prangli sadam. Foto: Silja Oja

Kas turism pole mitte saarel peamine äri ehk sissetulekuallikas?

Nii on, aga lisaks annavad kohalikele veel tööd kool, rahvamaja, raamatukogu, postkontor, kauplus, tervishoiupunkt ja tänavu 1. aprillist ka PERH-i kiirabipunkt, kus ka mina nüüd esmaabi andjana töötan – kui vaja, sõidame kohale ja oleme telearsti silmad ja käed.

Elukutselisi kalureid siin enam peale ühe mehe pole. Kalandusühistu müüdi maha, sest laevad ja mehed olid vanad… See ei ole enam elatusallikas.

Kas kohalikku kala saarel enam ei saagi?

Restoranist ei saa, aga meie turismitaludest, mida on kokku 5-6, ikka saab, kui ette tellida. Õnneks on mudil merest kadunud, see sõi ära tursa- ja lestamarja, aga praegu on tursaaeg.

Kuidas Pranglile elama ja lõpuks omaks inimeseks saab?

Siin on vanapoisse maa ja ilm! 🙂 Aga tõsisemalt – oleneb inimesest. Mina ju tulin väljast sisse ja sain saarevanemaks.

Siin üüripindasid ega küla keskel vabu krunte ei ole, aga mujale ehitades on vaja vedada kommunikatsioone. Eks see loodushoiualale ehitamine ole selline küsitav asi, sest ega tulemus ei ole kindlasti parem kui enne. Pigem võiks soosida olemasolevate külade vahetusse lähedusse ehitamist. Rannaalad ei pea ju olema suvilaid täis. Mida rohkem raha, seda suuremad ambitsioonid, aga mõistus ei jõua alati järele.

Saan aru, et üks uus suvitaja ei anna saarele eriti plusse. Kes siis oodatud on?

Oodatud on aktiivsed, kohaliku elu edendamisse panustavad inimesed. Pranglile tuleb töökohti juurde ainult siis, kui ise teed. Koroonaaeg tõi hästi välja selle, et tööd saab teha ka kaugelt, ilma kontorisse minemata. Seega võib Prangli sobida hästi ka kaugtöö tegijatele.

Ootame väga tagasi saarejuurtega inimesi. Iseäranis noori peresid, kes ise endaga hakkama saavad. Selliseid, kes teavad, et siin pole ainult nii, et merelaine loksub randa ja linnuke laulab, vaid et tegelikult on meil üheksa kuud kehva suusailma. See arusaamine, mida tähendab kinnine ja eraldatud kogukond, tahab natuke siia sündimist.

Pika aega liiguti saarelt välja, sest siin polnud tööd. Nüüd õnneks tullakse tagasi ja jäädakse.

Mõned aastad tagasi korraldasite isegi konkursi uute elanike leidmiseks ja valisite soovijate seast välja ühe neljalapselise pere. Kas nemad jäid?

Ei, see pere ei jäänud. Selgus, et nad ikkagi ei sobitunud meie saarele. Nüüd on selles majas hoopis kiirabipunkt.

70% avaldustest, mis tookord konkursile laekusid, olid romantikutelt, kellele meeldis soe rannaliiv, aga meil on siin talvel 15 m/s jäine meretuul. Samas näeb siin talvel virmalisi.

Mis tunne on Pranglil elada?

See on nagu elaks Kääbiklas. Väikeses kohas kohalikud asjad võimenduvad, aga samas suure maailma mured tunduvad siin kuidagi kauged olevat.

Prangli „siiam“Merlin. Foto: Silja Oja
Prangli „siiam“ Merlin. Foto: Silja Oja

Kas igav ei ole mõnikord?

Mitte kunagi! Mul on ju loomad! Prangli ainukesed hobused Volli ja Raselli, kellega saavad sõita ka saarel puhkajad, on meie pere omad. Samuti on meil jänesed.

Elame siin päikesega ühes  rütmis – suvel ärkame vara, talvel magame poole kaheteistkümneni. Päeval tegelen lisaks loomadele käsitööga, koon või vildin. Kõige tüütum on söögitegemine, seda ma ei salli.

Kuidas koroonakriisi üle elasite?

Karantiin polnud siin nii hull, kohalik inimene sai vajadusel mandrile sõita. Üldiselt oli mõnus aeg, rahu ja vaikus. Ega siinsed inimesed linna ei kipugi. Mida vanemaks saad, seda vähem tahad ära. Mul endal hakkab see ka juba peale tulema, et tahaks vaid rahus kodus olla.

Turismile pani see viirus muidugi kõva põntsu, aga alates 5. juunist avanes laevapiletite müük taas kõigile.

Mis Sulle saareelu juures kõige enam meeldib?

Nagu Fred Jüssi ütles: siin saad muneda, lihtsalt passida. Isegi, kui aega pole, on selleks võimalus.

Mulle meeldib väga siin mere ääres hobusega ringi kolada ja ratsutada. Teen seda aasta ringi. Kuulan sinna juurde klassikalist muusikat, näiteks toreadooride marssi ooperist „Carmen“.

Millest saarel puudust tunned?

Metsast, kuhu võiks ära eksida. Seda saan ainult mandril teha.

Milline on Sinu lemmik aastaaeg saarel?

Sügised on siin mõnusamad kui kevaded. Kuna meil hakkab alles peale jaanipäeva soojaks minema, siis kestab ka suvi kauem. Septembris käivad lapsed kehalise tunnis veel meres ujumas. Meri püsib siin kaua soe, kuna on sügav – läheb aeglaselt soojaks ja jahtub kaua.

Prangli põhikool on Eesti väikseim. Kuidas siinse hariduse taset hindad?

Prangli põhikoolis käib praegu tõesti vaid kuus last. Haridus on väga tasemel, sest meil on ju sisuliselt privaatõpe. Õpetaja tegeleb õpilasega personaalselt ja saab kohe aru, kui õpilane ei saa aru. Reaalainetes saab Prangli koolis väga kõva põhja ja seda kinnitab ka meie laste edu nutispordivõistlustel – seal on meie lapsed ühed vabariigi parimad.

Terje, see kõik kõlab nii hästi ühele introvertsemale inimesele. Virmalised ja soe merevesi. Millest need inimestevahelised pinged siin saarel ikkagi tekivad? Kas asi on tõesti turismis?

Ma ütlen nii: ühed tahavad hirmsasti raha teha, aga teised arvavad, et seda raha võiks teha seaduse ja mõistuse piirides.

Mis on saarerahva kõige suurem ootus – mis võiks Pranglil muutuda?

Lääneotsa teed tahavad kõik! Sellist, kus ei sõidaks autopõhja alt ära. See praegune auklik kruusatee on turistile suvel romantiline, aga aastaringi seda sõita on hoopis teine asi.

Mille eest tänulik oled?

Praamiühendus mandriga on meil väga hea, kiidan selle eest Tuule Liinid OÜ-d ja Tõnis Rihvki, kes praegu Wrangöt opereerivad  – laev on terve ja hästi hooldatud, graafik reisijasõbralik. Aga muidugi oleks hea suurem laev – seda mitte reisijate, vaid infrastruktuuri teenindamiseks.

Prangli sadamakuur. Foto: Silja Oja
Prangli sadamakuur. Foto: Silja Oja

Prangli saare sadamakuur läheb vallavalitsuse otsusega lammutamisele. Suhtumist sellesse kohalikku kultuurikeskusesse on kahte sorti: osade jaoks on see olnud äge kultuurikeskus, teiste jaoks jõle sara. Ehk oleks saanud seda parandada, aga nüüd on nii, et sadamakuuri asemele pannakse kaks merekonteinerit: üks, kus pesta saab, ja teine, kus laeva oodata saab. Kas saarele suveteatri jaoks ka uus varjualune tuleb, pole veel selge. „See on veel laskmata karu nahk,“ ütleb Terje Lilleoks.

Prangli Laurentsiuse kirik on ehitatud 1848. Foto: Ahti Aho.
Prangli Laurentsiuse kirik on ehitatud 1848. Foto: Ahti Aho.

Prangli Laurentsiuse kirik

Prangli Laurentsiuse luterlikku kogudusse kuulub paarkümmend inimest, neist pooled annetajad. Suurema osa ajast seisab kirik kinni, aga suvel toimuvad seal kord kuus jumalateenistused ning talvel jõulu- ja kevadel ülestõusmispüha teenistus. Õpetaja käib kirikusse mandrilt.

Tukukott aastast 1752 – pika kepi otsas sametist annetuste kogumise kott, millega teenistuse ajal uinunud meremees üles toksati ja temalt kirikus silma looja laskmise eest raha küsiti. Pildistas: Ahti Aho.
Tukukott aastast 1752 – pika kepi otsas sametist annetuste kogumise kott, millega teenistuse ajal uinunud meremees üles toksati ja temalt kirikus silma looja laskmise eest raha küsiti. Pildistas: Ahti Aho.

1848. aasta ehitatud kirik ei ole saarel, kus on elatud pidevalt juba üle 600 aasta, esimene, vaid kolmas.

Esimene kirik olla alguse saanud nii, et kaks soomlast läinud jää peale hülgepüügile, aga korraga tõusnud torm, mis jää ära purustanud. Mõlemad mehed pääsesid jääpanga peale, mis Prangli rannikule triivis. Kuna mehed olid merel triivides ja palvetades jumalale tõotuse andnud, et kui maale pääsevad, siis ehitavad sinna kiriku, siis pidasidki nad maale pääsedes oma sõna. Ja et pääsemine toimunud lauritsapäeval, sai ka ehitis endale nimeks Lauritsakabel. See juhtunud siis 400 aasta eest.