Rein Ottosoni Purjespordikooli asutaja Rein Ottoson rääkis lähiaja tegemistest ja eesootavatest plaanidest, kriisiolukorra mõjust purjemaailmale ning sellest, kuidas jäid seitsme sportlase paadid kaugele Hispaaniasse.
Kuidas möödus eelmise aasta lõpp ja käesoleva algus?
Pärast eelolümpiat Tokyos jõudsime 2019. aasta septembrikuus koju, puhkasime ning tegime uued plaanid. Detsembris suundusime Maltale, kus otsisime 6–8 meetri kõrguseid laineid ja hästi tugevat tuult, mida kokkuvõtteks ka tunda saime. Maltale olid kokku tulnud sportlased 11 eri riigist, kellel oli täidetud olümpianorm. Jõuludeks tulime koju tagasi ning Karl-Martin Rammo saatis oma teise paadi Palma de Mallorcale. Natukene aega kodus olla saanud, suundusime 27. detsembril Austraaliasse, kust tagasi jõudsime 20. veebruaril. Austraalias saime tunda ka sealseid metsapõlenguid, kohati treenisime lausa paksu suitsu sees. Koheselt pärast naasmist, 3. märtsil sõitis Karl-Martin Palma de Mallorcale, kus tema eelnevalt teele pandud paat juba ees ootas. Veel 12. märtsil registreeriti osalejaid esimeseks võistluseks, kui järsult saabus ootamatu kriisiolukord ning isolatsioon.
Õnneks said võistlejad ise 16. märtsil Hispaaniast koju ja olid Eestimaale jõudes kaks nädalat karantiinis. Küll aga jäid kõik paadid sinna, kuna need ei jõudnud enam praamile. Muidu oleks käru ühendanud auto külge ja paadid koju toonud, kuid kahjuks näeb seadus ette, et kui koorem on raskem kui 3500 kilogrammi, pead omama ka vastavat luba käru vedamiseks – seda ei olnud. Järsu ja ootamatu suleku tõttu ei jõudnud organiseerida ka autojuhti. Seega on praegu Palma de Mallorcal lõksus lisaks treeneri kaatrile veel seitsme sportlase paadid.
Treeningute poole pealt on õnneks ka kogu muu maailm täpselt samamoodi seiskunud ning mitte kellelgi teisel ei ole eelist olnud – konkurendid on samamoodi kaldal. On hea tõdeda, et Eestis on koroonaviiruse tagajärjed, võrreldes muu maailmaga, pigem õrnemad. Hispaanias pidid kõik purjetajad istuma rõdude peal ning puudus võimalus minna loodusesse üldfüüsilist treeningut tegema, samal ajal kui Eestis see võimalik oli. Karl-Martinil oli ka mõte jääda Mallorcale purjetama, aga väga hea, et suutsime ta ikka 16. märtsil koju tuua.
Kui merele ei saa, siis kuidas säilib vorm?
Sel ajal, kui paate ootame, teeme üldfüüsilist trenni. Selle hulka kuuluvad väga paljud erinevad spordialad: akrobaatika, võimlemine, ujumine, korvpall, jalgpall jne. Eriti meeldib lastele väga üheskoos kõiksuguseid pallimänge mängida, sest nii arenevad nad ühtse meeskonnana. Kusjuures me mängime jalgpalli ka lumes ehk teeme seda aastaringselt. Lisaks toredale ajaviitele, mida mäng pakub, on see väga hea arendamaks üldfüüsilist tervist ja vormi. Selleks, et purjetamises läbi lüüa, ei saa olla füüsiliselt nõrk, sest nii sa lihtsalt ei jaksa merel olla.
Tegelikult saab purjetada ka nii-öelda paberi peal, lisaks veel lugedes ning ka videoid vaadates, sest tänu droonidele saab jälgida paadi liikumist merel. See on kui taktikalise malemängu pealtvaatamine.
Mis toimub purjetamismaailmas?
Olümpia lükati kaugele ja kõik rahvusvahelised võistlused on ära jäetud. Praegu on kalendrisse märgitud vaid kaks võistlust oktoobrikuusse. Nendeks on Euroopa meistrivõistlused nii juunioride kui ka täiskasvanute klassis. Kui need kaks võistlust Kreekas toimuvad, on selge see, et sinna tulevad kokku kõik tipppurjetajad, sest see on hetkel ainuke võistlus maailmas. Loodame, et järgmisel aastal leiab ka olümpia siiski aset. Kahjuks ei saa praegu ettevalmistusi teha, sest 1. maist olin küll planeerinud treeningute jätkamist Leppneemes, kuid seitsme sportlase paadid on Hispaanias lõksus.
Praegu kehtib ka range reegel, mis lubab trennis osaleda korraga üheksal lapsel ja ühel treeneril.
Positiivne on aga tõdeda, et valitsus andis loa, alates 18. mais taaskord võistelda ning juba juunikuus toimub Pärnus purjetamise Eesti meistrivõistluste etapp. Väga palju on mul Viimsi tüdrukuid ja poisse, kes sõidavad väga-väga hästi. Näiteks kolm parimat tüdrukut Laser Radialil ongi kõik viimsikad.
Mida purjetamine õpetab?
Spordiala kasvatab nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Eesmärgiks ei sea me loomulikult seda, et sa pead olümpiale saama, vaid tähtis on see, et sa tuled tugevamana sellest välja, saad elus hakkama ning, mis kõige tähtsam – oled õnnelik. Purjesport kasvatab ja arendab väga palju ning läbi selle õpid sa mitte alla andma. Näiteks kui on külm ja tormine ilm, lähevad lapsed ikkagi vee peale, vaatamata sellele, et vee temperatuur on viis kraadi, õhk pea nullilähedane ning alt ja pealt pritsib külma vett. Ka kõige väiksemad, 8-aastased lapsed teavad, et tuleb hakkama saada ning allaandmine ei ole lahendus.
Purjetajate päevad on pikad ning võib öelda, et Laser-klassi purjetajad on kui triatloni läbijad, sest just vastupidavus peab olema väga tugev. Sõidud merel, ilma kordagi puhkamata, kestavad üle tunni ning distants, mida läbitakse, on kuni 30 km. Sõite võib olla päevas 1–2, kuid kui mõni päev jääb üks sõit ära, tehakse see järgneval päeval järgi. Sellisel juhul ei ole mitte kaks sõitu päevas, vaid lausa kolm. Võistlussõite on tavaliselt kokku 12, mis tähendab, et viie päevaga sõidetakse kuni 12 ja pool tundi, pulss on kohati 200 ja rohkemgi. Purjetaja päevad on täis põnevust ning iga päev erineb eelmisest.
