Tänavu möödub 80 aastat 1941. aasta suvel ja sügisel Eestis peetud lahingutest. Need lahingud puudutasid ka Viimsit ja Naissaart ning siin paiknenud rannapatareisid.
Mõned siinsed rannapatareid olid rajatud juba I maailmasõja päevil Peeter Suure merekindluse raames ning kahe maailmasõja vahel moodustasid kõik Tallinna ümber paiknenud rannapatareid Eesti merekindlused, mis kuulusid Eesti Vabariigi merejõudude koosseisu. Merekindlusi juhtis merekindluste staap ja ühtlasi oli merekindlustel oma ülem. Samuti olid kindlused jaotatud komandantuurideks, mida oli kokku kolm: Naissaare, Aegna ja Suurupi. Siinjuures tuleb mainida, et rannapatareid olid rannikukindlustused, mis koosnesid enamasti neljast betoneeritud suurtükipositsioonist, kus suurtükid paiknesid lahtiselt, soomus- või pooltornides. Lisaks kuulusid nende juurde meeskonna- ja laskemoonavarjendid, helgiheitjad, tulejuhtimispunkt ja mõnikord elektrijaam.
Tulles tänapäevase Viimsi valla territooriumil paiknenud rannapatareide juurde, siis Viimsi poolsaarel asunud patareid kuulusid alguses Naissaare, kuid 1927–1940 Aegna komandantuuri alla. Pärast Viimsi poolsaare patareide Aegna komandantuuri alla minekut jäid Naissaare komandantuuri ainult Naissaarel olnud patareid. 1940. aasta suvel, kui Eesti Nõukogude Liidu poolt okupeeriti, võeti merekindlused punaväe poolt üle. Järgnevalt likvideeriti koos Eesti sõjaväega ka Eesti merekindlused. Sellega koos kaotati Naissaare vald ning elanikel kästi saarelt lahkuda.
Nõukogude ja Saksa võim vahetusid
6. septembril 1940 võeti endised Eesti merekindluste patareid Nõukogude Punalipulise Balti laevastiku koosseisu ning komandantuuride põhjal moodustati kaks divisjoni. Kõikidele patareidele anti uued numbrid, mis olid vastavuses Balti laevastikus kehtiva rannakaitse süsteemiga. Naissaarel ja Suurupil paiknenud patareidest moodustati 96. üksik rannakaitse suurtükidivisjon, mille staap asus Naissaarel. Selle divisjoni koosseisu kuulusid ka kaks Naissaarel paiknenud endist Eesti merekindluste patareid.
Tulles Viimsi poolsaarel paiknenud Miiduranna ja Tammneeme patareide juurde, siis hakkasid need kuuluma koos Aegna patareidega 94. üksikusse rannakaitse suurtükidivisjoni.
22. juunil 1941 algas Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaheline sõda. Saksa väed jõudsid Eesti piirini 7. juulil ja alustasid 20. augustil rünnakut Tallinnale. Eesti pealinna ümber olnud rannakaitsepatareid lülitusid kaitsetegevusse alates 22. augustist. Samal päeval olevat Tammneeme patareid hakanud tulistama Saksa patarei Neemest ja sakslased olevat saanud tabamuse patarei parempoolsesse suurtükki. 24. augustil pommitasid sakslased Miiduranna patareid, kusjuures patareiülem leitnant Anissimov sai pommitamisel surma. Ühtlasi olevat seda patareid sakslaste poolt õhust pommitatud veel 25.–27. augustil.
Tallinn ja saared langesid
27. augustil hakati Naissaarel ja Aegnal õhkima rannapatareide suurtükke ja sellega seonduvat taristut. Sama päeva õhtul anti Viimsi patareidele korraldus alles jäänud mürsud 28. augusti hommikuks ära saata. Tol hommikul õhiti Miiduranna patarei täielikult, Tammneeme patareis õhiti ainult suurtükid ja tulejuhtimispunkt. Lisaks evakueeriti sel päeval Naissaarelt 1550 punaväelast transpordilaevale Everita ja kuunarile Atta, kuhu võeti ka osa Viimsi poolsaarel olnud nõukogude rannakaitseväelasi. Viimsi rannakaitseväelasi jagus ka võrguveeskajatele Vjatka, Onega ja Azimut. Everita ja Atta hukkusid juba samal päeval alanud Juminda miinilahingus. Tallinn langes samuti sel päeval lõplikult Saksa vägede kätte. Linna vallutamisel osalenud Saksa 254. jalaväediviis kammis läbi Viimsi poolsaare metsad. Järgnevalt hõivati 254. jalaväediviisile allutatud 660. pioneeripataljoni poolt Aegna ja Naissaar. Viimane hõivati 30. augusti keskpäeval pärast sinna maha jäänud punaväelaste lühikest vastupanu ja sealt said sakslased väegrupi Nord 18. armee päevaaruande järgi kokku 103 sõjavangi.
Artikli autor on Ranno Sõnum. Viimsi gümnaasiumi vilistlane, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi üliõpilane
