Tekst: Priit Robas, Randvere külavanem
Mäletate, kuidas lapsepõlves oli sünnipäeva ootus midagi erilist ja kuidas vanemaks saades sai sellest soliidne ettekääne kord aastas üks aus pidu kokku kutsuda? Aga mida teha siis, kui vanust on juba mitme sajandi jagu? Just selline oli meie Randvere küla selle aasta sünnipäevaväljakutse.
Tänavu 625-aastaseks saanud Randvere pole enam mingi laps, vaid väärikas eas küla, millelt paljud teised paigad Eestis elutarkust ammutada võiksid. Nii tundus ka meile, et sel puhul peame koos külarahvaga tegema pisut enamat, kui lihtsalt üks ühine koogisöömine.
Meie sündmustekalender on aastatega juba traditsiooniliseks kujunenud ning kuna ükski ajaloolane täpset sünnikuupäeva paika panna ei oskaks, siis eraldi uut peopäeva me korraldama ei hakanud. Mõtlesime pigem selles võtmes, kuidas juba väljakujunenud sündmustekalender võiks juubeliaasta teenistusse asuda.
Korraldatud konkursid
Esiteks toimusid sel aastal Randvere parima naabri valimised. Vastupidiselt tuntud telesaatele, kus naabrist parem olemine justkui omaette oskus on, tahtsime selle lõbusa üritusega panna meid kõiki üksteist rohkem väärtustama. Võrdse auhinnalise koha ja koduküla vimpli said absoluutselt kõik naabrid, kes olid saanud vähemalt ühe hääle. Naljaga pooleks võiks see olla igaühe mõtteviis, mitte soovida olla teisest parem, vaid tunnustada hoopis oma head naabrit selle eest, et ta meil olemas on.
Lisaks lõbusale parima naabri valimisele soovisime juubeliaastast talletada ka midagi kestvamat ning kuulutasime välja Randvere kodutunde fotovõistluse. Et mõtleksime endakesiks, mis on see maagiline „miski,“ mis kodukülas just selle tõelise kodutunde annab. Võidutööks valitud foto poisist ja tüdrukust, kes kiige peal istudes merele vaatavad, kirjeldas sõnadeta seda tunnet, mille poole elukeskkonnana püüdleme. Koht, kus on hea olla nii hetkes, tuleviku kui ka mineviku poole vaadates.
Oluliseks tähistamise verstapostiks kujunes ka seekordne Randvere jaanituli koos koduküla kunstivõistlusega. Ühine jaanituli on iseenesest üks meie vanimaid traditsioone, kuid seekord korraldasime kohalikele noortele kunstivõistluse, et jäädvustada koduküla eluolu just sellisena, nagu järeltulev põlvkond meid aastal 2022 näeb. Palusime jaanitulele kaasa võtta ise tehtud pildid ning tähelepanuta ei jäänud ükski osaleja. Naljaga pooleks võib öelda, et esindatud olid peaaegu kõik kunstivoolud. Leidus nii naivistlikke kui ka abstraktseid käsitlusi, kuid nii mõnigi noor kunstnik sai hakkama teosega, mille võiks ilma mingi häbita järgmisteks sajanditeks mõnele meie tulevasele muuseumiseinale riputada.
Ehk ongi 625. juubeli rõhutamine oluline, et mõistaksime, kuidas meie kodukandi lugu üle sajandite ulatub ning iga tänane astutud samm, ettevõetud arendusprojekt või ühiselt arutatud mõte on osa sellest teekonnast, millele vaatame tagasi järgmistel juubelitel. Nii loome koos seda kultuurikihti, mis on vajalik nii rahvuse kui ka kodukoha identiteedi arenguks. See sama kultuurikiht on pinnas, millelt tekib kodutunne ka lastele, kes (nagu rannarahva lapsed ikka) pärast maailmameredel sõitmist kodukülla alati kerge südamega tagasi tulevad.
Loomulikult ei puudunud ka sel aastal meie tavapärane kevadine talgupäev, kus külarahvas üheskoos üldkasutatavatel aladel korda aitas luua ning Eesti Vabariigi aastapäeva lipuheiskamise hommik, kuhu kangem osa naabritest talvekülma trotsides juba päikesetõusul kogunes, et üheskoos laul üles võtta ja kuuma joogi saatel vabaduse eest tänulik olla.
Kingituseks oma ujumiskoht
Soov, et oleksime ajaloolise rannakülana merele rohkem avatud, on alati meie arenguplaanides kirjas olnud. Nüüd võime öelda, et 625. tegutsemisaastal sai sel suunal taas üks oluline teetähis maha pandud. Nimelt sai küla endale ka pikalt planeeritud ujumiskoha, mille valmimisele külarahvas ise käed külge pani.
Juba alguses tekitas uus supelrajatis uudishimu ja küsimusi ning polnud vist ühtki külaelanikku, kellele merele tekkiv ujumisplats silma ei hakanud. Selle kingituse saamislugu on omamoodi iseloomulik Randvere teistelegi arendustele, kus iga plaan, mis meie suures, üle 2000 elanikuga seltskonnas kõigini ei jõua, kohe suurt aplausi ei teeni. Eks selleski protsessis kostus ikka vahel seda ehteestlaslikku kõhklust, et äkki siiski sellise uue asja võiks üldse tegemata jätta. Tegijatele lohutuseks oli muidugi teadmine, et ka maailma ajalugu mäletab hästi, kuidas paljud kuulsamadki ehitised pole alguses just liigset kiidulaulu kuulnud. Nii võime end muhedalt lohutada, kuidas Pariisi maailmanäituse tähistamiseks püstitatud Eiffeli torn, Tartu sõjajärgne kaarsild või teiselpool maakera paiknev Sidney ooperimaja on valminud mitte ainult kõlavate kiidusõnade, vaid ka osade arvamusavaldajate kriitika saatel.
Igal juhul saigi aprillis valmis tore ranna päevitusplatvormi ja riietuskabiiniga mereterrass, millelt avanevad kõrge veega mõnusad vaated kaldajoonele ning päikeseloojangule. Kõrge veetasemega on ujumisplatvorm vette minekuks päris ideaalne. Madala veega saab sinna kuiva jalaga kohale ning sellest võib kujuneda hoopis päris vaimukas ja isegi romantiline piknikupaik. Talveks tuuakse ujumisplatvorm kaldale, kuna randa tekkiva rüsijää jõud käiks sellest kindlasti üle. Kuigi tööjõud moodustus meil tublidest kohalikest meestest, siis ujumiskoha projektile aitas regionaalse investeeringu rahastuse saada riigikogu Isamaa fraktsioon.
Viimsi vallavolikogu aseesimehe Jan Trei sõnul õnnestus saada supelrajatise valmimiseks regionaalset toetustraha riigi eelarvest. Kuna Randvere küla piirneb merepiiriga, siis on oluline panustada ka valla idaranniku suplemisvõimalustele ning ligipääsule merele. „Vastavalt sõlmitud koalitsioonileppele oleme lubanud korrastada Randvere avalikud supluskohad ja varustada need vajaliku inventariga. Esimene suur samm selles suunas on nüüd meile tehtud,“ ütles Trei.
Mitte ainult küla juubel
Sel aastal tähistas 170. juubelit ka Randvere kirik ning minijuubel oli ka meie lasteaial ja külakeskusel. Just sel aastal sündis idee, miks mitte väärtustada koduküla haridusruumi, rajades meie oma parimate õpetajate allee. Mitmel pool maalimas – alates Hollywoodi tähtede tänavast, lõpetades meie oma Eesti Draamateatri ja Estonia ümber valatud kultuuritegelaste pronksist jalajälgedega – on sarnaselt ajalukku raiutud auväärsete tegijate käe-, jala- ja nimejälgi. Äkki võiks just Randvere kooli juurde viivale teele hakata aasta-aastalt lisama mõnele väärikale plaadile jäädvustatud õpetajate nimesid? Selle mõtte väljakäimine ja plaaniks viimistlemine on vaid üks paljudest näidetest, kuidas oma kodukoha inimesi ning nende loodavat väärtust kauakestval moel hinnata saame.
Soovin kõigile randverekatele palju õnne meie koduküla juubeliaastaks! Ja vaatamata sellele, et muutume aasta-aastalt järjest mõnusamaks elukeskkonnaks, kuhu lisandub üha uusi ja uusi võimalusi, on mul üks soov veel.
Olen naljatamisi öelnud, et meil on külaelu edenemises vajalikust pühast kolmainsusest, (milleks on traditsiooniliselt olnud kool, kirik ja kõrts) veel Randvere kõrts puudu. Usun meie ettevõtlike elanike pealekasvu vaadates, et tulemata see ei jää. Aga minu sünnipäevasoov pole siiski kõrtsiga seotud. Ma soovin hoopis, et ükskõik kui suureks, vägevaks ja võimalusterohkeks meie Randvere ka ei kasvaks, ei muutuks me kunagi linnaks. Soovin, et jääksime ka edaspidi just selleks külaks, kus on olemas ühine algatusvõime, tublid ja tugevad teineteist aitavad inimesed ning teretuttavad naabrid. Ma ei sooviks iial jõuda sinna, kus me enam naabritena üksteist ei tunne, ei tereta ega toeta, sest oleme liiga suureks ja anonüümseks kasvanud. Kutsun ka kõiki naaberkülade inimesi üles meie toredatel ühisüritustel silma peal hoidma. Ning loomulikult ootame teid kõiki ka uuel rannahooajal meie uut supluskohta proovima.
