Raamat on hea kaaslane igal aastaajal, aga eriti sügisel, kui päevad muutuvad lühemaks ja õhtud pimedamaks. Siin on mõned soovitused, mis imehästi sügisõhtutesse kuuma teetassi kõrval lugemiseks sobivad.
Jaan Kaplinski
Vaimu paik
Aadam ja pojad, 2021. 192 lk
Iga lugu lõpeb kord, ka elulugu. Kahtlemata poleks praegune Eesti kirjandusmaastik Jaan Kaplinskita selline nagu ta on. Kaplinski on Eesti kultuuriruumis alati olnud kirjanik ja mõtleja, kes on seisnud inimlikkuse ja loodusläheduse eest. Tegelikkuse probleeme lahkas ta omapärastel mõtterännakutel, kus ei olnud kohta kompromissidele ega kohandumistele. Ta räägib tema jaoks tähtsast oma kuulaja ning lugejaga otse ja ausalt. Muretsemata, mida sellest arvatakse.
„Ööülikooli raamatukogu“ avateosena ilmus Kaplinski viimane kirjutis, mis sisaldab Ööülikooli sarjas Vikerraadios ja Klassikaraadios peetud loenguid aastatest 2000–2012. Eriti kaasahaarav on lugeda Jaan Kaplinski kirjavahetust Tõnu Õnnepaluga, mis on ühtlasi kogumikule eessõnaks ja valminud spetsiaalselt selle raamatu tarbeks. „Vaimu paiga“ kese on ökoloogiline mõtlemine, mis põhineb tasakaalu otsimisel kõige elusa vahel. Tundub, et autorile on olnud oluline elu mõistmine ja selle mõtestamine. Tema poolt kirjutatud ridade vahele jääb veel miski nähtamatu, mis jõuab mõtte kujul ja tähenduses lugejani. Kirjanik arvab, et on hea „kui suudaksime olla vähemalt inimesed“, aga alati on oht tahta enamat ja kaotada tegelik olemus.
„Vaimu paik“ tuletab meile kõigile palju olulist meelde. Kaplinski arutleb siin kord filosoofi kord lihtsa inimesena nii maiste kui ka igavikuliste küsimuste üle. Vististi oli kirjaniku südame peal kõige rohkem loodus ja keel. Võib-olla tasub eesti keele eripärale rohkem mõelda, samuti sellele, kuidas mõtteid keeles väljendame. Tundub, et eriti oluline oli Kaplinski jaoks ka inimese ja looduse vahekord ning mure selle pärast, kas ja kui kaua loodus – metsad ja niidud, milleta elu ei suuda ette kujutada – veel kestab.
Nii kibedate kui ka helgete arusaamade mõtestatud kirjapanek autori poolt paneb lugeja edasi mõtisklema, enamasti originaalse mõtlemisega nõustuma, mõnel juhul ka vastu vaidlema, kuid kindlasti ei jäta ükskõikseks. Lõpetuseks veel üks luulerida Kaplinskilt: „Mis on sõnade vahel on aina enam kui sõnad ise.“
Miriam Toews
Kõik mu mured mannetud
Hea Lugu, 2021. 276 lk
Tegemist on autobiograafilise sugemetega romaaniga, mille puhul on raske kasutada sõna „hea“, kuigi tegemist on kahtlemata väga hästi kirjutatud teosega. Ka väga hästi tõlgitud raamatuga. Romaan on pigem kaasahaarav, mõtlemapanev, otsekohene, meisterlikku kirjutamisstiili pakkuv. Teksti on oskuslikult põimitud huumor ja traagika. Siit leiame armastust, hirmu, jõuetust, paratamatust. Võime vastust otsida küsimusele, mis elus on üldse õige või vale? Teos kajastab surmateemat ning eeldada võiks, et tegemist on raske looga, aga ei ole nii. Hoopis hingekraapivalt ausa ja ilusa teksti leiame Kanada kirjaniku sulest.
„Kõik mu mured mannetud“ räägib perelugu, eelkõige kahest kokkuhoidvast õest Elfist ja Yolist, keda ühendab ebatavaline lapsepõlv, mis möödus mennoniitide külas. Tegemist on eriliselt usule pühendunud kristlaste sektiga, kes avaldavad pere edasisele saatusele fataalset mõju. Minajutustaja vanem õde Elfi on lapsest saadik olnud paras olude vastu mässaja. Vaatamata edukusele ja näilisele õnnele ei leia ta rahu kusagil ega millestki. Yolandi on lahutatud, ta peab toime tulema kahe teismelise lapse, pideva rahahäda ning õe muredega. Elfi katsub ta aidata ning püüab kuulata mitte ainult seda, mida õde talle räägib, vaid ka neid tundeid, mis on jutu taga, püüab asjadest aru saada õe vaatenurgast. Romaan räägib ka emaarmastusest ja sellest, kuidas võib püüda, aga tegelikult ei saa kunagi lõpuni oma last kaitsta.
Eelkõige on see raamat Lugejale, kes püüab elu sügavamalt mõtestada. Paraku viis küll elule tähenduse otsimine ühe tegelase elu mõttetuse tõdemusele.
Anders de la Motte
Talvetuli
Varrak, 2019. 375 lk
Anders de la Motte on politseiniku taustaga Rootsi krimikirjanik, kes pole ka Eesti lugejale võõras. Tema raamatud „Sügisroim“ ja „Suve lõpp“ on esitatud Rootsi krimiakadeemia auhinna nominentideks. Ta ei kirjuta küll nii ladusa keele ja karmide süžeeliinidega, tihti ka ühiskonnakriitilise suunitlusega tekste nagu näiteks tuntud krimikirjanikud Mankell, Nesbø, Kepler, Adler-Olsen, Horst. Samas on tema tekstid psühholoogiliselt huviäratavad, hästi on edasi antud sündmuste õhkkonda. Sarnasust on rohkem Briti krimikirjanduse kui Nordic Noir`ga. Autor ise ütleb, et hirm on väga tugev kuriteo motivaator.
Loo peategelane 45-aastane Laura koostab süvaintervjuusid ja juhib edukalt omaenda firmat, samas leidub tema elus piisavalt sügavale sisemusse peidetud saladusi. Laura on veetnud lapsepõlves kõik suve- ja talvevaheajad oma tädi Hedda juures, kellel on puhkeküla Skåne maakonnas. 1987. aasta luutsinaööl põleb puhkeküla klubi maani maha, tules hukkub minategelase parim sõbranna. Toimunu jätab Laurale eluaegsed armid, nii füüsilised kui ka psüühilised.
Kolmkümmend aastat hiljem tädi sureb ja pärandab Laurale lagunenud puhkeküla. Tavapärasest uudishimulikum minategelane naaseb üle pika aja lapsepõlve lemmikpaikadesse eesmärgiga tegeleda pärandusega ja korraldada tädi matus, aga ehk kohtuda ka mõne vana sõbraga ja saada üle ammusest traumast. Kuid miski pole enam endine. Tema saabumine tekitab paljudes pahameelt ja teda üritatakse ähvardustega lahkuma sundida. Laural hakkavad tekkima küsimused tädi surma kohta, aga ka ammuse traagilise sündmuse kohta luutsinaööl.
Teose sündmustikku antakse vaheldumisi edasi kahes ajas, 1987. aasta luutsinaööl ja sellele eelnevatel päevadel ning tänapäeval. Rahulikult algav lugu hakkab üha tempokamalt kulgema. Järjest rohkem küsimusi ja mõistatusi paisatakse lugeja vaatevälja, et ta sealt olulise välja selekteeriks. Igal tegelasel on peidus oma saladus, mis tekitab segadust ainult juurde. Ja sugugi kõik asjaosalised ei ole sellised nagu välja paistavad.
Tegemist on lihtsa lugemisega, samas kaasahaarava, pineva ja tempoka arenguliiniga. Etteaimatava kõrval oli ka üllatusi. Natuke naiivsust lõppfinaalis oli, aga siiski üks huvitav leid Põhjamaade krimižanrist.
