Rannapuhkusel on hea kätte võtta mõni mereteemaline romaan. Kindlasti leidub selliste juttude hulgas kergemat ja lihtsamat lugemist, kuid seekord soovitan pisut süngema alatooniga raamatut.
Iris Murdoch on üks mõjukamaid 20. sajandi Briti kirjanikke. Romaani „Meri, meri“ (Varrak, 1996. 480 lk) peetakse tema loomingu tugevaimaks. Samas ei ole see kerge lugemine, pigem kirjeldab autor siin hingesoppide varjupoolt. Rahulolematus, võim, iha, kurbus, pettumus, mahajäetus, üksindus, armukadedus – kõik need tunded leiavad raamatus kajastamist. Teatud mõttes leiame teosest ka armastust, aga see on eriskummaline armastus. Murdoch on suurepärane jutustaja ja sündmuste kirjeldaja. Meisterlikult on kujutatud inimloomust koos selle kirglikkuse ja absurdsusega.
„Meri, meri“ on väga mitmeplaanilise sündmustikuga. Raamatu peategelane Charles on egotsentriline ja irooniline kuju. Tuntud lavastaja, endise näitleja ja draamakirjanikuna on ta lahkunud teatrist ja asunud elama mereäärsesse väiksesse majja. Ta otsib vaikust ja rahu, plaanib hakata erakuks ning asetada ennast olukorda, kus pole teha midagi muud, kui õppida headust. Samuti on tal soov panna kirja oma autobiograafia, portreteerides inimesi, keda ta on tundnud. Paraku on romaani minategelane harjunud ka eluteatris mängima ning teiste saatuste üle otsustama. Selle asemel, et „õppida heaks olemist“, demonstreerib ta, kui halb võib inimene olla. Ükshaaval tungivad Charlesi mineviku kaaslased tema olevikku. Nad kõik annavad mõista, et midagi on valesti, kuid peategelane on võimetu nende sõnumist aru saama. Tema traagika on selles, et kõik, mida ta arvas maailmast teadvat, oli tihti tema enda väljamõeldis, ja tehtud otsused sageli valed. Charles on suurepärane näide eksitavast jutustajast, kes reaalses elus oleks äärmuslik tüüp suure omamisiha ja isikliku tahte saavutamisvajadusega.
Nagu pealkirjast võib aimata, on merel raamatus täita suur roll. Mere avarus ja kaljune rand on suurejooneliseks dekoratsiooniks teoses toimuvat draamat ilmestama. Meri kui õnnistus, meri kui külm hingus, meri kui nuhtlus, meri kui päästepaat inimese elus. Mere erinevate ilmingute kaudu püüab autor sündmuste arengut selgitada, selle kirjelduste kaudu inimelu filosoofiliselt lahti kirjutada. Romaan algab kirjeldusega: „Meri, mis laiub minu ees, kui ma kirjutan, pigemini hõõgub kui sädeleb mahedas maipäikeses. Nüüd, mõõna ajal, toetub meri rahulikult rannale, tema pind on peaaegu puutumatu säbarlainetusest ja vahust. Silmapiiri lähedal on ta tore lillakaspunane, läbistatud korrapäraste sügavroheliste triipudega. Silmapiiril on meri indigosinine. Kalda juures, kus minu vaadet raamivad kühmuliste kollaste kaljurahnude kerkivad lasud, on heledam roheline vööt, jäine ja puhas, vähem kiirgav, pigemini tuunjas kui läbipaistev. Seal, kus vagur vesi kaljusid noolib, on veepinnal ikka veel värvi näha“. Ja kohe seejärel saabuvad esimesed ohumärgid, midagi rahutukstegevat ja painavat on algamas. See on huvitav käsitlus kinnisideest, mõjuvõimu saavutamise vajadusest ja väljamõeldistest, mida loome oma ja teiste inimeste elust.
„Meri, meri“ on kahtlemata väga omapärane teos, täis ettearvamatuid olukordi ja sündmusi, samuti värvikaid karaktereid. Juba ainuüksi poeetilised mere kirjeldused ja ladus keel haaravad kaasa ning muudavad romaani lugemise nauditavaks.
