Kui plaanid soojal kevadpäeval terrassile või rõdule päikest nautima minna, siis haara kindlasti kaasa mõni põnev raamat. Oma soovitusi sobiva lektüüri valikuks annab Reet Kukk Viimsi raamatkogust.
Sally Rooney. Normaalsed inimesed
Varrak, 2021. 232 lk
Sally Rooney on iiri kirjanik, kes oma noorusele vaatamata on juba rahvusvahelist tähelepanu ja tuntust kogunud. Ka siinne kirjandushuviline on temaga tutvust teinud. Kaks aastat tagasi ilmus eesti keeles tema romaan „Vestlused sõpradega“, kus keset kirjanduslikku Dublini keskkonda üritab oma kohta maailmas leida 21-aastane Frances, kelle suhted iseenda, sõprade ja perekonnaga on sageli kõike muud kui stabiilsed. Noorte inimeste arengu- ja kujunemisloost räägib ka romaan „Normaalsed inimesed“.
Romaani tegevus leiab aset aastatel 2011–2015. Loo peategelased Marianne ja Connell on klassi-, hiljem ülikoolikaaslased. Marianne on jõukas, intelligentne, kuid koolis tõrjutu rollis. Connell on pärit vaesest ja halva mainega perest, aga on kodulinnas populaarne. Ülikoolis rollid vahetuvad. Näiliselt erinevatest ja omavahel sobimatutest noortest saavad sõbrad, vahelduvalt ka armastajad. Isegi, kui neil tekivad probleemid ja teatav kibestumus, kestab nende suhe edasi. Näeme kergesti haavatavate ja tundlike noorte katseid ennast intellektuaalse poosi taha peites emotsionaalse hapruse eest kaitsta. Alati see paraku ei õnnestu. Avaneb kahe erineva sotsiaalse taustaga noore arenev tundemaailm. Huvitav on jälgida, kuidas kujuneb inimestevaheline lähedus ning kuidas nad teineteist mõjutavad. Me proovime üksteise mõtteid lugeda, kuid teeme järeldusi enda mõtete järgi, mitte tingimata selle järgi, mida teine on öelnud. Romaanis jutustaja vaatenurk vaheldub, olles kord Marianne, kord Connelli käes. Peategelaste emotsionaalse sideme tugevnemine kasvab selleni, et on võimalik ka teineteisest lahti lasta ilma haiget tegemata ja saamata. See inimlik ja siiras lugu näitab, et ka 21. sajandil võib armastus olla keeruline.
Autorit huvitavad ebastandardsed suhted ja see, kuidas need osalistele haiget teevad või neid mõjutavad. Ta püüab kirjeldada noorte inimeste tundeid ja ebastabiilsust praeguses ajas. Rooney looming sobitub koos kõigi oma probleemidega täpselt ja ausalt kaasaega. Kuigi tegemist on näiliselt lihtsa romaaniga, on selles kirjeldatu pikemaks ajaks mõtteainet pakkuv. Realistlik olukirjeldus võimaldab eriti noorema generatsiooni lugejal suhestuda selle teose tegelastega.
Aino Pervik. Miniatuurid mälupõhjast
Salv, 2020. 90 lk
„Miniatuurid mälupõhjast“ on poeetiline mälestusteraamat, mis jätab ohtralt ruumi lugeja kujutlusvõimele. Aino Pervik kirjeldab lugusid nii, nagu ta väikese tüdrukuna tundis ja täiskasvanuna meenutas. Kuigi enamik tekste hõlmab ajavahemikku 1930.–1950. aastateni, ei ole tegemist faktirohke ajalooraamatuga. Pigem kujutab autor meeldejäänud hetki oma pikast läbitud elust: inimesi, tundeid, värve, aistinguid. Tundub, et miniatuurid on eriti sobiv žanr andmaks edasi minevikupilte ja fragmentaarseid meenutusi. Napisõnalistes palades kangastub kirjaniku lapsepõlv. Oluline on ka aja tunnetus, keskendumine neile sündmustele, lugudele ja mõtetele, mis talle lapsena toona tähtsad olid. „Aga me olemegi ju ikka ja alati omas ajas, üha oleme. Päev päeva järel, ajastu ajastu järel.“
Kuigi paljud meenutused kannavad kindlat kuupäeva, pole tegemist kronoloogilise episoodide järjestusega. Tegemist pole ka juhuslike mälukildudega, kuigi nii võib näida. Pigem kutsuvad ühed meenutused ja seisundid esile teisi ning nii nad järgnevadki üksteisele. Kummaline, kuidas mõned pildid salvestuvad meie mälus nii, et suudame neid detailselt ka kümneid aastaid hiljem selgelt meenutada. Eriti imetlusväärne on muidugi autori oskus neid lugejale edastada selliselt, et kogeme samu lõhnu ja helisid, tunneme sama nukrust või rõõmu mis autorgi. Midagi ei ole ülearu. Samas annab teos läbi üksikute fragmentide üsnagi avara pildi. Väheste lausetega väljendatakse tervikut, kus aegade muutuvus peatub mälu muutumatusel. Olulised ei ole killud eraldiseisvana, vaid just neist moodustuv tunnetus ühe inimese elust, keerulistest aegadest ja muutustest, mis meie ümber toimuvad. Vaatamata karmile ajalooperioodile on tegemist helge raamatuga.
Raamatu lõpus viib kirjaniku noorem poeg ema taas tema lapsepõlve radadele. Paraku tuleb kirjanikul nentida: „Elu siin on uus – uus ja hoopis teine elu. Uued inimesed, uued maastikud. Ma ei arva, et kellelgi oleks mõtet minna kuhugi oma minevikku otsima. Me ei lähe ju ajas tagasi. Keegi ei lähe. Mitte keegi. Minevik säilib ainult mälus. Nukravõitu, aga nii on“.
Kim Thúy. Ru
Loomingu Raamatukogu 2014, nr 28-29. 128 lk
Loomingu Raamatukogu väljaanded on välimuselt tagasihoidlikud ja seetõttu võivad jääda riiulitel lugejale tihti avastamata, millest on kahju, sest enamasti on tegemist väärtteostega. Käesoleva raamatu näol on tegemist Vietnami päritolu Kanadas elava kirjaniku jutustusega. Kim Thúy on üks neist paljudest paadipõgenikest, kes pärast Vietnami jagunemist kommunistlikuks ja kapitalistlikuks riigiks kodumaalt põgenema pidi ja kellel see ka õnnestus. Sõnal Ru on kaks tähendust. Vietnami keeles tähendab see hällilaulu, prantsuse keeles väikest oja, mis ülekantud tähenduses tähistab voolamist. Mitmetähenduslik sõna sobib hästi kirjeldama erinevaid maailmu, milles kirjanik on üles kasvanud. Ühtlasi on see sobiv pealkiri miniatuuridest koosnevale raamatule, kus ühe väikese loo lõpp haakub järgmise loo algusega.
„Ru“ on autobiograafiliste sugemetega lugu peategelase ja tema perekonna teekonnast kahe maa, kultuuri ja keele vahel. Laiendada võib seda kõigile põgenikele, kes on sunnitud oma kodumaalt lahkuma ja elu võõral maal uuesti üles ehitama. Raamatus kirjeldatud episoodid on sageli karmid. Neis kujutab autor elu põgenikelaagrites, ellujäämisega kaasnevat julmust, kavalust, aga ka armastust, hellust, poeesiat. Kõike seda kirjeldades säilib autoripoolne humanism ja võime inimest armastada. Peategelase ema kordab sageli vanasõna, mis on üheks romaani mõistmise võtmeks: „Elu on võitlus, milles kurbus toob kaasa lüüasaamise.“
Romaanis vastanduvad Põhja- ja Lõuna-Vietnam, Vietnam ja põgenikelaagrid, Vietnam ja Kanada, aga ka inimesed sotsiaalse redeli erinevatel astmetel. Kui peategelane on end juba Kanadas sisse elanud, kohtub ta taas võõraks jäänud Vietnamiga ja tajub, et ei tunne end kuskil tõeliselt kodus olevana. See on lugu kohanemisest, oma juurte kaotamisest, iseenese ülesehitamisest.
Eraldi tuleks tunnustada tõlkijat Triinu Tamme suurepärase eestinduse eest.
Kim Thúi „Ru“ kuulub kahtlemata nende raamatute hulka, mis tekitavad rohkesti mõtteid nii lugemise ajal kui ka pärast raamatu sulgemist. Need on mõtted elust, selle väärtustest, inimlikkusest ja inimsuhetest.
