Viimsi raamatukoguhoidja Reet Kukk soovitab lugeda, sest see raputab, harib ja paneb (kaasa) mõtlema.

J.M. Coetzee. Elizabeth Costello
Draakon&Kuu, 2019. 262 lk

J.M. Coetzee on Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit nobelistist kirjanik, kes omab praegu Austraalia kodakondsust. Tema teos(ed) on seotud eelkõige sotsiaalsete, aga ka poliitiliste probleemidega. Kõige keskmes on siiski inimlikkus. Vananeva kirjaniku Elizabeth Costello saatuse kaudu kujutab autor inimest üldisemalt. Tema teose kangelane, kes võib kergesti olla kirjaniku alter ego, on elatud aastate mõjul muutunud maailma suhtes kahtlevaks. Eelkõige tekitab temas põlgust tsivilisatsiooni julm ratsionalism ja inimeste kahepalgelisus ning moraalitus. Autori poolt kirjutatu tekitab vastakaid tundeid: otsene vaimustus võib vahelduda painava ängistusega. Tundub, et Coetzee püüab Costello näol rääkida inimesega meie sees või siis äratada meis inimene. Kerge ei ole see autorile ega lugejale. Elizabeth esitab raamatu lõpuosas retoorilise mõtte, kas kirjaniku panustamine lugeja inimsuse arengusse kaalub üles tema enda tühjuse selles osas.

Romaan koosneb kaheksast esseistlikus vormis lühiloost, mille seob ühtseks tervikuks peategelane, kuulus Austraalia naiskirjanik. Vormiliselt on tegemist raamjutustusega, kus autorit huvitavad filosoofilised teemad: tõe ja tõekspidamiste suhe, religioon, suhtumine loomadesse, kurjuse olemus, mis ei ole tänapäeval kuhugi kadunud, võtab vaid rafineeritumaid vorme. Kirjaniku jaoks on romaan katse mõista inimese saatust. Kirjandust võime võrrelda ajalooga, mõlemad uurivad isikute ja asjaolude mõju oleviku kujunemisele.

Elizabeth Costellol on elu ja maailma kohta kindel seisukoht, mis võib tekitada tema kuulajaskonnas (miks mitte ka lugejas) ebamugavust. Vaimuinimesena peetud ettekannetest kasvavad välja kirglikud arutelud, aga ka kokkupõrked kuulajaskonnaga, kes temast sugugi alati aru ei saa. Vaatamata ümbritsevatele inimestele, kes teda austavad, ehk isegi armastavad, tunneb ta end üksikuna. Ta leiab, et „raamatutelt ei tohiks nõuda muud kui seda, et nad õpetaksid meid iseendast aru saama“.

Kahtlemata pakub loetu rikkalikult kõne- ja mõtteainet ning ärgitab uurima ka teisi Coetzee teoseid.

Mihkel Mutt. Eesti ümberlõikaja
Fabian, 2016. 206 lk

Mihkel Muti „Eesti ümberlõikaja“ on keele ja stiili poolest omapärane teos. Sisult mõtlemapanev. Kas eestlusel on tulevikku, ja kui, siis kus ja missugune? Teema valik on meile piisavalt oluline. Eestlane püüab iga hinna eest sarnaneda suuremate ja vanemate rahvastega. Või kohanduda Brüsseliga. Aga nagu romaanist selgub, ei taha seda eestlast eriti keegi. Autor näitab talle iseloomulikul iroonilisel moel, kuidas enesemüüjad on oma õhinas naeruväärsed. Kolkassejääjad on naeruväärsed, brüssellased on põlglikud ja ikkagi naeruväärsed. Siinse teose järgi on kolkarahval paraku vähe lootust. Kirjutises ei arendata tempokat sündmustikku, pigem keskendutakse enesetunnetusele, püüdele eestlast kui rahvust mõista.

Romaani tegevus toimub Brüsselis ja Alam-Kolkakülas, kolkarahvusluse keskpunktis ja brüssellaste jaoks rassismi koldes. Mure rahvuse ja rahvuskultuurilise tõsiseltvõetavuse pärast läbib punase joonena kogu teost. Enam või vähem jutustavad kõik raamatu tegelased järgemööda, mida nad arvavad idaeurooplusest, eesti päritolust, rahvusest kui sellisest, identiteedist, migratsioonist. Markantne kahestunud tüüp Mia Muhhin / Pedro Ylgem räägib, et rahvuslikkus iseenesest talle meeldib, aga ainult säärane, kus on vabaõhumuuseumid ja rahvuspargid, folkbändid ja pärimusfestivalid. Huvitav kuju on raamatu keskne tegelane, Alam-Kolkakülast pärit Rähn, kes end britiks „ümber lõikab“ ja hiljem seda „teenust“ hea raha eest kaasmaalastele müüb. Giidina töötades kahtlustab ta, et isegi Eestisse tulnud turistid on kõrgemalt poolt palgatud väikerahva psüühilise tervise hoidmiseks, „et me ei sooritaks kollektiivset enesetappu“. Kindlasti on teose tegelaskujud karikatuursed, sündmustikku antakse edasi tugeva satiiriga. Kuigi Mihkel Mutt on ju üldiselt tuntud kui terava sulega ühiskonnakriitiline kirjanik, paistab „Eesti ümberlõikaja“ silma erilise vaimukuse ja kohati lausa salvava pilkega. Tema mõtetega võib kas nõustuda või mitte, kuid tegemist on siiski väga nauditava teosega.

Doris Lessing. Vanglad, milles me vabatahtlikult elame
Loomingu Raamatukogu, 2018/22. 61 lk

Raamat koosneb nobelist Doris Lessingi viiest loengust. Ta arutleb neis, kui sageli ja kui palju mõjutab nii üksikisikut kui ka ühiskonda minevik, uurib grupikäitumist ja üksikisiku vabadust ning iseseisvat mõtlemist. Aja möödudes võivad üksikjuhtumid saada olulisema ja suurema tähenduse, kui algselt seda mõisteti. Kirjanik leiab, et kui areng kulgeb sujuvalt progressi suunas, kerkib järsku esile midagi kohutavalt primitiivset ja inimesed pöörduvad tagasi barbaarse käitumise juurde. Kahtlemata teame me endist kui inimestest oluliselt rohkem, kuid pahatihti neid teadmisi ei osata või ei taheta kasutada. Lessing vaatleb, mis meie elus toimub ja mis selle määrab ning seda, mis meie ellu meie tahtmise vastaselt tungib. Kirjutatu vastab nende lugejate ootustele, kes arvavad, et kirjandus peabki tegema lugeja rahutuks, mitte tekitama temas mugavustsooni. Imetlusväärne on ka kirjaniku sõnakasutus ja mõtteselgus.

Autor vaatleb mõjutamise ja ajuloputuse näiteid ning püüab selgitada, kuidas me suudame sellele vastu astuda. Olla indiviidid, säilitada mõtlemisvõime ja mitte alluda grupi negatiivsele arvamusele. Võime panna lugejat kaasa mõtlema kehtib Doris Lessingi puhul täiel määral. Kahtlemata on tegemist intrigeeriva tekstiga, kui autor arvab, et raske on mõelda inimestest kui mõistuslikest olenditest. Ta näitab inimest manipuleeritava olendina. Omal kombel on Lessing moralist, millegi puuduva üle viitaja, mõnes mõttes inimsuse allakäigu eest hoiataja. Samas on ta tõstatatud probleemidele positiivsete lahenduste otsija ja väljapakkuja.

Tahaks tunnustada ka tõlkijat Krista Kaera. Väärtkirjanduse tõlked on meie kultuuri oluline osa ja lubavad osa saada olulisest maailmakultuurist. Taolised esseed, nagu kirjutab Doris Lessing, on mõtlemapanevad, harivad ja samal ajal ka meeldejääv lugemiselamus.