Iga raamatu kaante vahel on peidus uus ja huvitav maailm. Viimsi raamatukoguhoidja Reet Kukk noppis neist taas välja kolm silmaringi avardavat teost.
Agu Sisask
„Teel. Pilguheit jaapani hinge“
Canopus, 2020. 152 lk
Silmad ainult.
Kaks silma ja ääretu vaikus.
Ei midagi muud.
See on üks väike fragment Agu Sisaski viimasest teosest. Eesti kultuuri- ja tõlkeloos on Agu Sisaskil kindel koht nii jaapani keelest tõlkimise traditsioonide teerajaja, teeneka tõlkija kui ka kirjaniku ja vaimuinimesena. Vähem oluline ei ole tema panus jaapani kultuuri mõtestajana ja lähendajana meile, eestlastele.
Mis on see miski, mis teeb Jaapani nii eriliseks ja kas täiesti erinevat maailmamudelit ning mõttelaadi on meil üldse võimalik mõista? Jaapani keelt peavad keeleteadlased üheks keerukamaks. Kuna hieroglüüfides väljendatavad sõnad tekitavad suurel hulgal erinevaid tähendusi, on neist aru saada raske. Samas on Jaapan väga rikkaliku ja omapärase kultuuriga maa, kuid sealsed traditsioonid jäävad eurooplastele tihti tabamatuks. Niivõrd erinev on selle kauge maa usk, traditsioonid ja hingelaad. Vahest aitab, kui püüda mõelda keerulised asjad nii lihtsaks kui võimalik. Teha kaugus lähedaseks, anda väärtustele sügavamat tähendust.
Autor on andnud võtme teose mõistmiseks järgnevalt: “See raamat kujutab endast kokkuvõtlikku tagasivaadet püüdlustele õppida tundma ja mõistma jaapani kultuuri ja jaapanlaste hingelaadi mitte ainult jaapani kirjanduse ja kunsti, vaid ka iseenda loomingu vahendusel. Kirjeldada loominguga loomingut ja tunnetega tundeid on minu arvates ainuke tee, mis eesmärgile pisutki lähemale võib viia.”
Jaapanlaste maailmapildis on hingestatud kõik, nii elus kui ka elutu mateeria. Hing on osa loodusest, elusa energia allikas. Võib-olla see teadmine annab võimaluse püüda tabamatut, asuda teele ja jõuda nii kaugele, kui sa parasjagu suudad. Veel üks huvitav mõttekild raamatust: „Kellegagi kohtudes huvitab jaapanlasi ennekõike selle inimese sisemine nägu.“
Kuivõrd jaapani kultuur jääb õhtumaa inimestele sageli kaugeks ja mõnikord ka lausa mõistetamatuks, aitab Agu Sisaski huvitav pilguheit jaapani hinge meil veidigi mõista seda rikkalikku ja omapärast maailma.
Heino Tiik
„Nõela vägi“
H. Tiik, 2016. 285 lk
Heino Tiik on meie mällu sööbinud eelkõige legendaarse nõelraviarstina, aga ta on töötanud ka pedagoogi ja spordiarstina. Lisaks on ta olnud edukas Eesti kergejõustiku areenil. Ta on tegelenud alternatiivmeditsiiniga, lähtudes inimesest kui tervikust ning ühendades nii lääne kui ka Hiina traditsioonilise meditsiini. Nõelte võim seisneb tema arvates selles, et ei ravita ainult haiguse sümptomeid, vaid samaaegselt mõjutatakse kogu organismi ja aktiviseeritakse tema oma kaitsevõimet: „Tegelikult on nii, et kui üks elund on rivist välja langenud, siis on ka teiste elundite tegevus rohkem või vähem häiritud. Tasakaal on rikutud. Kui me ravime vaid üht elundit, siis see ei aita.“
Oma autobiograafias vaatab autor tagasi värvikale elule, analüüsib kaasaja meditsiini olukorda ning jagab mõtteid ja seletusi nõelravi kohta, peatub oma sportlaskarjääril ning pakub veidi põnevust ka parapsühholoogia huvilistele. Raamatust ei puudu ka eredamalt meelde jäänud kohtumiste kirjeldused huvitavate inimestega, intervjuud autoriga ning artiklid tema kohta. Samuti leiame siit ohtralt pildimaterjali.
Erinevalt praegu valitsevast dialektilisest süsteemist, mis ei võta arvesse muutusi, uskus Heino Kiik trialektikasse. Selles süsteemis moodustavad vastandid ühtsuse, sisaldades ka elemente teisest poolest. Kõiges, mis meiega juhtub, oleme kaasosalised meie ise. Uusi julgeid ideid pakub Kiige arvates inimese ja looduse bioenergiaväljade uurimine. Vana-Hiina meditsiini traditsiooni põhjal on inimene omaette mikrokosmos ja saab sündimise hetkel kaasa teatud hulga eluenergiat. Probleemid algavad siis, kui energia liikumises tekivad häired.
Mingil määral oli Heino Tiik oma ajast ees. Ta on olnud julge eksperimenteerija, sihiseadja ja teenäitaja. Raamatu lõppsõnas meenutab autor dalai-laama hinnangut inimese käitumisele, mis ühtis ilmselt ka tema enda omaga: „Inimene ohverdab oma tervise, et teenida raha. Seejärel ta kulutab raha, et taastada tervis. Siis on tal suur mure tuleviku pärast. Ta ei naudi elu olevikus. Ta elab nii, nagu ei sureks ta iial, ja seejärel sureb kunagi tõeliselt elamata.“
Tänapäeval, mil huvi esoteerilise kirjanduse vastu on erakordselt suur, tuleks Heino Tiigi kui teadlase sisukat autobiograafilist teost soovitada kõigile, kes tunnevad huvi selle vastu, millest sõltub meie tervis ja millised on meie endi võimalused oma elu kujundada.
Tommaso Campanella
„Päikeselinn“
Loomingu Raamatukogu kuldsari 3. Kultuurileht, 2020. 69 lk
Campanella oli Itaalia filosoof, vaimulik ja luuletaja, kes elas 1568–1639 ja oli kahtlemata üks silmapaistvamaid renessansiaja utopiste. Kristliku maailma lõhenemine, ususõjad, ketserite ja nõidade põletamine tuleriitadel, hirmu, segaduse ja sallimatuse õhkkond saatsid Campanellat terve tema elu, millest suure osa veetis ta vanglates, kus valmis ka tema tuntuim teos „Päikeselinn“. Samas iseloomustas teda sarnaselt paljude oma aja vaimuinimestega otsiv ja rahutu hing. Teaduse võidukäik ja kultuuri renessanss innustasid tolleaegse Euroopa mõtlejaid ka ühiskonna arengus kaasa rääkima. Lugedes teose tõlkija Kristiina Rebase põhjalikku järelsõna, annab see meile mitu erinevat lugemis- ja analüüsivõimalust, millest üheks võib olla oma ajastu ohvri vangikongis kirjutatud unistus õiglasemast ühiskonnakorraldusest.
„Päikeselinnas“ visandas Campanella sarnaselt mitmete tolleaegsete filosoofidega ideaalriigi. Teose ridade vahele on mõistagi peidetud ka kriitikat autori kaasaegse elukorralduse ja tol ajal valitsenud mõtteviisi suhtes. Campanella lootis, et Päikeselinna sarnast ideaalriiki on võimalik ka tegelikkuses ellu kutsuda. Võrreldes tänapäevaga, tundub taoline utoopiline kujutlus riigist eriti kontrastne. Küll aga saab seda seostada Vana-Kreeka kuldajastu ühiskondliku korraldusega.
Campanella kujutab võrdsete inimeste ühiskonda, omalaadset kommuuni, kus kellegi päritolu ei mängi mingit rolli. Päikeselinn peegeldab paljusid ajastu mõtlejate poolt ideaalühiskonnale omistatud elemente: vara ühisus, reeglitepärane elukorraldus, valitsemisõiguse otsene sidumine tarkuse ja teadmistega, loodusseaduste tähtsustamine, laste kalduvuste ja võimetega arvestamine tulevases tööjaotuses. Paljugi võib praegu lugedes tunduda kollektiivi liigse mõjuna indiviidi üle, aga teoses leidub ka hulganisti positiivseid ideid, nt tööpäeva pikkus või mängu ja vaba aja osatähtsus inimese elus, nõuded juhtidele riigi elu korraldamisel.
Miks on huvitav lugeda „Päikeselinna“? Ühelt poolt tabab see ajavaimu ja on kirjanduslikult põnev tagasivaade renessansiaegsesse ühiskonda. Samas on lugejal huvitav jälgida, mis teoses teda eriti köidab ja ka seda, millega ta sugugi nõustuda ei saa.
