Maailm on pidevas muutumises, aga paraku mitte alati positiivses suunas. Sageli on toimuvast raske arugi saada, aga raamatud aitavad meil maailma paremini mõista. Olgugi neis süngust ja kurbust, siis alati on ka lootust.
Jaanika Merilo
Minu Ukraina
Petrone Print 2021, 256 lk
„Minu Ukraina“ on huvitav ja sisutihe autobiograafiline teos, mis autori elutee tõttu on väga lähedalt seotud Ukraina viimaste aastakümnete eluolu ja poliitilise võitlusega. Ema poolt eestlanna, isa poolt ukrainlanna, ei omista autor oma rahvusele erilist tähendust. Tema jaoks on kodu nii Eestis kui ka Ukrainas. Aastast 2007 on ta ka tööalaselt Ukrainaga tihedalt seotud. Jaanika Merilo on Ukrainas tuntud ja talle on usaldatud vastutusrikkaid ametikohti. Ta on seotud riigireformidega, olnud Dnipro endine linnapea, erinevate ministrite nõunik ning valitud mõjukuselt 42. naiseks Ukrainas.
Raamatu esimesed kaks peatükki kajastavad lapsepõlvemälestusi. Tollal kogetud pisiasjad, igapäevane elu, reisid platskaartvagunis kohustusliku kana, sibula, kotlettide, munade ja hapukurkide söömisega, teeklaasid podstakannikutes – kõik see on kaasahaarav, vanemale lugejale äratundmisrõõmu pakkuv. Seejärel suundume oligarhide-punadirektorite, tärkava turumajanduse, e-reformide ja digiriigi maailma. Kuidas riik toimib? Kuhu lähevad maksud ja mismoodi tekib usaldus, kui palju saab keegi palka, milliseid alasid arendatakse, mil määral saab rahvas osaleda poliitikas? Küllaltki põhjalikult on käsitletud korruptsiooniteemat. Rahval pole raha, et maksta riigile makse, et see saaks olukorda parandada. Lugeja saab täpsemalt teada, miks pettuti president Kutšmas, milles seisnes oranž revolutsioon, milline tähendus on Maidanil. Ühtlasi saame ülevaate Ukraina tähtsamatest linnadest: tuhandeaastase ajalooga pealinn Kiiev, Harkiv ja autori lemmiklinn Lviv, millesse on võimatu mitte armuda.
Merilol on õnnestunud ausalt ja erapooletult kujutada Ukraina ühiskonnas esinevaid probleeme ja võrrelda neid Eestis valitseva olukorraga. Lugeja märkab osavõtlikku suhtumist inimestesse, autori huvi, poolehoidu või ka kriitilisi tähelepanekuid. Sobib neile, kes soovivad paremini mõista Ukraina lähiajalugu ja riigis toimunud protsesse.
Raamatus kirjeldatu kehtis veel hiljaaegu, aga julm sõda oma vabaduse eest võitleva riigi vastu on muutnud kõik. Merilo kommenteerib kujunenud olukorda: „Kuigi „Minu Ukraina“ sai kirjutatud vaid paar kuud tagasi, on maailm viimaste nädalatega muutunud. Kirjutades mõtlesin, kas peaksin vähem kirjutama poliitikast ja riigist ning selle toimimispõhimõtetest ja Ukraina olemusest, aga nüüd saan aru, et kurbade ajaloo keerdkäikudega tuli see raamat just selline, mis selgitab paljuski tausta lahti ja annab konteksti praegu toimuvale. Soovin kogu südamest rahu Ukrainasse ja teen ka oma parima, toetamaks Ukrainat, kuis oskan ja suudan.“
Isabel Allende
Pikergune õilmeleht merest
Tänapäev, 2021. 331 lk
Isabel Allende on tuntud Tšiili kirjanik ja ajakirjanik, teda peetakse Ladina-Ameerika esimeseks edukaks naiskirjanikuks. Allende teosed põhinevad enamasti elu- ja ajaloolistel faktidel. Erandiks ei ole „Pikergune õilmeleht merest“, mis jutustab südamekirurg Victor Dalmau ja pianist Roser Bruguera keerukast eluteest. Ajaloolised sündmused ja isikud romaanis on reaalsed, tegelased on küll välja mõeldud, kuid põhinevad inimestel, keda autor kohtas ja tundis. Raamatu pealkiri on rida Pablo Neruda Tšiilist kõnelevast luuletusest ja tal on loo tegelaste saatuses mängida oma oluline roll.
Romaani keskmes on Victori imetegu Hispaania kodusõjas, kui ta päästis sõduri elu, võttes surmavalt haavatu rinnakorvist tolle südame oma sõrmede vahele ja seda pigistades äratas mehe ellu. Romaani kõige tugevamaks osaks peangi esimest, mis näitab Hispaania kodusõda kogu oma julmuses ja koleduses. Inimesed ei õpi ilmselt ajaloost kunagi. Nii nagu praeguses maailmas, polnud ka siis miski kindel, oli ainult hetk, mida tuli nautida enne, kui see hävineb. Perekond Dalmaude saatus võimaldab tõmmata paralleele tänapäeva sõjakolletest põgenevate inimestega. Ellu aitavad jääda tugev tahe, lootus ja hea õnn.
Teoses on suure romaani ainest: sündmustiku kestus ligi pool sajandit (1938–1984), kolm riiki ajalookeeristes, meeldejäävad tegelaskujud. Autor ühendab dramaatika romantikaga. Hoolimata huvitavast süžeest võib romaanile ette heita puudusi tegelaste siseelu psühholoogilisel mõtestamisel. Allende kipub emotsioone ja sündmusi pigem kirjeldama kui neisse süvenema, aga ta on kaasahaarav jutustaja. Ilmselt oleks teos vajanud ka hoolikamat toimetamist. Puudustele vaatamata väärib romaan lugemist juba ainuüksi hästi läbi töötatud ajaloolise ainese, aga ka põneva sündmuste arengu tõttu.
Olga Tokarczuk
Aja oma atra läbi koolnute kontide
Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2020. 237 lk
„Aja oma atra läbi koolnute kontide“ on eriskummaliselt väljakutsuv ning tume lugemine. Vaatamata sellele on nobelistist kirjanikul Olga Tokarczukil imeline võime kaasahaaravat õhustikku luua ja lugeja tema poolt loodud maailma elama panna. Siinkohal tänu tõlkijale, kes oskab kirjutatut suurepäraselt poola keelest edastada. Autor suudab kajastada tänapäeva inimese elu sidudes selle müstilisusega. Ühelt poolt on see jätk Tokarczukile iseloomuliku, maagilist realismi sisaldavatele teostele, ent samas ka selle maagilisuse lõhkumine. Teose žanriks on nimetatud kriminaalromaani, millega ma päriselt nõus ei ole. Kindlasti ei ole tegemist klassikalise krimiga. Pigem võiks romaani määratleda nimetusega ökotriller.
Peategelane Janina on pensionärist õpetaja ja vegetaarlasest loomakaitsja. Ta elab üksinda väikeses mägikülas, suhtleb vähe, huvitub astroloogiast ning armastab luua seoseid tähtede seisu ja inimelude vahel. Lisaks aitab ta sõbral tõlkida William Blake’i luulet, kellelt pärinevad ka raamatu peatükkide sissejuhatavad värsivihjed. Kohe algul leitakse minajutustaja kummalistel asjaoludel hinge heitnud naaber. Sellega surmajuhtumid ei lõpe. Teose põhirõhk on siiski Janina arutlustel kannatustest, mida põhjustab loomadele inimene. Tal on kinnisidee, et loodus püüab inimkonna tekitatud ökoloogilise kahju eest kätte maksta. Minajutustajal on eripärane maailm, läbi mille lugu edasi antakse. Teda peetakse veidrikuks, kuid tema mõttekäigud annavad tunnistust pigem teravast mõistusest.
Moraalikäsud ja keelud on inimestel erinevad ning neid järgides tegutseme või jätame midagi tegemata. Õigel või valel käitumisel on sageli keeruline vahet teha. Peategelase kaudu suunab Tokarczuk kriitikateraviku keskkonnateemadele. Paljugi sõltub siin meie sisemisest eetikast. Maailmas on palju ebaõiglust. Kas sellega tuleks leppida? „Elame maailmas, mille ise välja mõtleme. Määrame, mis on hea ja mis mitte, joonistame tähenduste kaardi… Ja pärast maadleme kogu elu sellega, mis me endale välja mõtlesime. Probleem on selles, et igaühel on oma versioon, ja seepärast on nii raske inimestel üksteist mõista.“
Teos paneb lugeja (kaasa)mõtlema, olgu kirjutatu kuitahes veider, sünge ja müstiline.
Avafoto: Pexels
