Novembrikuu raamatusoovitused toovad meieni tõdemuse, et lugude rääkimine on igal ajal väga oluline. Olgu selleks looks siis võimu ja kunsti vastasseis, eesti rahva sajanditevanused sõnumid või mõne perekonna saaga.

Julian Barnes

Aja müra

Varrak, 2019. 175 lk

Julian Barnes on üks inglise nüüdiskirjanduse suurkujusid, keda huvitab käesolevas romaanis inimese vastutus minevikus tehtud vigade eest ja ka see, mis suudab süü lunastada. Sündmustiku kirjeldus on lakooniline ja kiretu ning toimuv tegevus on pisiasjadeni filigraanselt edasi antud. Mõjusus on seda suurem. Ideaalide ja reaalsuse vastuolu moodustab romaanis ühe osa indiviidi laiemast sotsiaalsete ja psühholoogiliste probleemide kompleksist. Barnesi kaasabil on võimalik mõtiskleda üksikisiku ja totalitarismi vahelisest vastuolust.

„Aja müra“ on romaan võimu ja kunsti vastasseisust nõukogude ühiskonnas. Raamatu keskne tegelane on üks suuremaid vene heliloojaid −  Dmitri Šostakovitš. Julian Barnes avab kolme sümboolse juhtumi kaudu nii heliloojat kui ka teisi kunstiinimesi sandistavat, kõike halvavat hirmu terrorit ning selle tagajärgi. Esimene meenutushetk on aastast 1937, kus ajalehes Pravda mõistetakse hukka helilooja ooper ja sealt edasi kulgevad järgnevad ööd lifti ääres NKVD-d oodates. Teine meenutus on aastast 1949, kus Šostakovitš on häbitundes tagasilennul New Yorgi rahukonverentsilt Moskvasse. Konverentsil oli ta avalikult mõistnud hukka teda tegelikult vaimustava Igor Stravinski loomingu ning nüüd püüab ta hakkama saada moraalse alandusega. Viimases episoodis, parteisse astumise eelõhtul, aastal 1960 on ta muserdunud mees, keda võim ei jäta rahule ka siis, kui on ta põlvili surunud.

Barnesi Šostakovitš on tundlik, neurootiline, isegi arg, aga seejuures läbinisti inimlik, kes tajub ideaalide ja tegelikkuse vastuolu eriti teravalt. Paradoksaalsel kombel oligi sellel ajal ja sellel maal kergem kangelaslikult surra, kuid raskem jätkata päevast päeva korduva surve all elamist. Kangelaseks olemine kõlab ligitõmbavalt seni, kuni jõuab kohale teadmine, milliseid ohverdusi see endaga kaasa toob. Barnes näitab, et argus, allaandmine ja koostöö võimuga ei ole alati üheselt hinnatav. Indiviidi sisemine lõhestatus ja kunstniku vabadus on romaani läbiv motiiv. Kirjanik näitab elu lõppu jõudnud Šostakovitšit murtud mehena, kes on elus pettunud ja kaotanud igasuguse austuse iseenda vastu: „Selle asemel et teda tappa, olid nad lasknud tal elada, ning lastes tal elada, olid nad ta tapnud.“

Piret Päär

Õnneliku inimese särk. Eesti rahvajutud

Varrak, 2021. 188 lk

Siinsed lood on sõnumid aegade tagant. Nad kannavad endas kultuuripärandit ja traditsioone. Samas on siia koondatud tänuväärne materjal kõigile, kes tahavad ka tänasel päeval lugude kaudu maailma avastada. „Õnneliku inimese särk“ ilmus Eesti rahvajutu aasta lõpetuseks ning valiku koostaja ja ümber jutustaja Piret Päär on kogumikku koondanud lood, mis on tema jaoks erilised ja varasemalt vähem tähelepanu pälvinud. Kogumikule annavad meeldiva lisaväärtuse kunstnik Katrin Erlichi suurepärased joonistused. Neile maagilistele fantaasiaküllastele piltidele jääb silm pikemalt puhkama.

Maailmas on olemas universaalsed lood, mis varieeruvad oma sõnastuselt, aga mõte jääb ikka samaks: kõik halb läheb kunagi mööda ja püsima jääb teadmine, et kuskil on headust ja kui pikalt vaeva näha, siis saab vaevanägija ka teenitud tasu.

Raamatu nimiloos otsitakse õnnelikku inimest, et vana haiget kuningat terveks ravida. Õnne motiiv ongi lugudes läbiv, aga nii on see ka päriselus. Ikka otsime õnne, kõik soovime õnnelikud olla.

Kogumikku valitud lood on nii elus kui vähegi võimalik, puudutavad lugejat/kuulajat, samas on nad üks osa ümbritsevast kultuuriruumist ning pakuvad tuge nii suurele kui ka väikesele. Kui midagi lisaks soovida, siis seda, et raamatuga koos oleks võimalik kuulata jutuvestjat Piretit ennast, aga lugedes tundub, et killuke teda on ometigi kaasa tulnud.

Piret Päär ütleb järgmist: „Raamatust leiad kimbukese eesti rahvajutte. Mõned neid on kindlasti tuttavamad, mõned aga hoopis kuulmata-lugemata. Kõik need lood on olnud minu jaoks kõik väga olulised just sel raskel ja keerulisel, 2020. aastal. See kiinakäänaline siiruviiruline aasta pakkus nii hirmu kui ka armu. Mõlemal juhul on lugudest alati tuge. Ja kindel on see, et kui see aasta oleks olnud kasvõi õige vähekenegi teistmoodi, oleks juttude valik ka hoopis teine. See on kogu pere raamat.“

Amy Harmon

Mida tuul teab

Rahva Raamat, 2021. 423 lk

Eesti rahvajuttudega haakub mõneti ka ameerika kirjaniku Amy Harmoni romaan. Seegi on omamoodi muinaslugu. Juba raamatu ajaline mõõde – naine, kes elab 2001. aastal New Yorgis, satub maagilise paadisõidu ajal 1921. aasta Iirimaale – on omapärane. Väidetavalt ongi Iirimaa üles ehitatud lugudele ja rahvaluule on sel maal au sees olnud juba aegade hämarusest. Siinne jutt räägib Anne Gallagherist ja tema vanaisa Eoin Gallagherist. „Oojaa. Meie lood kuuluvad kokku, Annie-tütreke. Sinu lugu on eriline. Sul võib kuluda selle jutustamiseks terve elu. Meie mõlema elu.“ Eoin õpetas lapselast lugusid hindama: „/—/ sest legendides ja muinasjuttudes hoiame elus esivanemaid, kultuuri ja ajalugu. Me muudame mälestused lugudeks, ja kui me seda ei tee, jääme neist ilma. Kui lood on läinud, on läinud ka inimesed.“

Peategelane Anne on iseseisev, põikpäine, tark, samas tundlik noor naine. Kuigi kangelanna olukord on kohati hirmutav, siis allaandmist ja ahastamist tema puhul ei kohta. Naise kohtumisest doktor Thomas Smithiga areneb omapärane ja tundeküllane armastuslugu. Kohati rabe, kohati kirglik, aga alati seob neid kahte teisest eriliselt hooliv mõtteline side. Kesksel kohal on ka kummaliselt tuttav poisike, kelle emaks Anne’i peetakse.

Vaatamata ajarännakule on ulmet selles romaanis vähe ja seegi põhitegevuse foonil – tõsi, ilma ulmelise ajarännukontseptsioonita oleks kogu teose idee mõttetu ja olemata. Samas ei usu, et seda romaani eelkõige ulmefännid loeksid. Sündmustikku raamivad Iirimaa ajaloo keerdkäigud, kuid see ei ole ka ajalooline romaan. Eelkõige on see lugu võimatuna näivatest valikutest, milleks inimesi ajendavad armastus, kohustused ja mure lähedaste pärast. Ühest küljest hästi lihtne ja inimlik, teisalt tänu erinevatele ajaplaanidele, eri kohtadesse jäävatele sündmustele ja üle põlvkonna ulatuvale tegevustikule omamoodi eepiline lugu. Lõpuks on me ees perekonnasaaga, milles seotakse eri aegade lood ja saatused. Kindlasti on see nauditav lugemine kõigile neile, kes usuvad muinaslugusid.