Sadakond aastat tagasi oli rannakülades suvel rahvast tunduvalt rohkem kui talvel. Paljud Tallinna elanikud leidsid sobiva suvituspaiga just Viimsis. Kõik olid rõõmsad: linnarahvas nautis kosutavat mereõhku, kaluripere teenis lisaraha ja küllap aitasid suvitajad enda teadmata rannakülas horisondi avara hoida.
1643. aastal nimetati Viimsi mõis Eestimaa kindralkuberneri lauamõisaks ja suveresidentsiks. Sel ajal olid paljud raehärrad endale linna lähedale suvemõisad ehitanud ja suvel põgeneti linna kivimüüride vahelt looduse rüppe. Kindralkuberneri lähikondlased tegid sama – nemad tulid Viimsisse.
1760. aastal ostis mõisa maanõunik krahv Karl Magnus von Stenbock (1725–1798). See rikas ettevõtlik mees oli ka Kolga mõisa omanik ja ehitas nii Kolgas kui ka Viimsis üles mõisasüdame ja härrastemaja. Viimsisse rajas ta lisaks toona moodsa, populaarsust koguva asutuse – tervisekeskuse. Ta ehitas klindist välja voolava rauarikka veega allika juurde basseini, mille vett eelnevalt soojendati. Ei puudunud ka võõrastemaja ja toitlustusasutus. 1794. aastal oli paik ilmselt juba nii kuulus, et märgiti isegi tähtsale Mellini kaardile, pealegi pretensioonika nimega – Carlsbad!
Puhkus mõisas
19. sajandil kuulus mõis Buxhoevedenite perekonnale, kes ehitasid üles vahepeal tules kannatada saanud mõisahäärberi ja kujundasid esindusliku inglise stiilis pargi. Külastajad jalutasid luigetiikide ääres, imetlesid kaunist merevaadet ega olnud kiidusõnadega kitsid. 1828. aastal Viimsit külastanud daam kirjutas: „Rada viib üle õhkõrna silla ja lookleb piki pangaveert, kuni lõpuks hakkavad puukroonide vahelt nagu läbi loodusliku auvärava paistma mingi linnuse müürid… Nagu sedalaadi asjad ikka, on ka see siin mõeldud eeskätt külaliste lõbustamiseks, kuid ei mõju seejuures siiski ei tühiselt ega ka tüütult nagu ka miski muu selles pargis, kus kõik vaatamisväärsused jaotuvad maitseka kokkuhoidlikkusega üle suure ala. Vaadegi, mis siit linnuse juurest avaneb, on suurepärane: kaugel üle lahe paistab iidne linn oma taeva poole küünitavate gooti tornidega, sealsamas all, teiselpool puulatvu, uhub oma hõbedasi laineid Läänemeri.“
Mõisa viimasteks omanikeks enne riigistamist oli Schottländerite perekond. Nende ajal oli mõisas alati olnud külalisi ja suvitajaid ning kees lõbus seltskonnaelu. Puhkajate ring oli selleks ajaks laienenud ja Viimsisse sõitis ka Tallinna jõukamate kodanike peresid, kes said endale mõisas tube üürida.
Viimsi mõisa juurde kuulunud rannaäärne Haabneeme mõis oli viimase omaniku Pjotr Filatovi sõnul samuti suuremalt osalt puhkemajana kasutusel olnud.
Suvitajad saartel
Eelmise sajandivahetuse ajal ei olnud randades puhkamine enam mingi ülimalt elitaarne nähtus. Aasta-aastalt soovis üha enam inimesi suveajal värsket mereõhku ja puhast loodust nautima tulla. Rohkem leidus neidki, kel oli võimalik endale puhkamise luksust lubada. Saartele jõudsid suvitajad varem kui mandri rannaküladesse. Viimsi ümbruse saartest olid Prangli ja Aegna põlise püsiasustusega ning alalhoidlikuma eluviisiga paigad. Tõsi küll, suvitajate majutamise osas oli Prangli teistest ees – Hupel kirjutab, et Haljava mõis korraldas 1839. aastal suvitusreisi Peterburi kasvatusasutuse 60 puhkajale ja 11 teenijale. Suvitajad olid elanud algul Haljava mõisas ja seejärel Prangli kaluritaludes. 1909. aasta suvel ilmus Postimehes suur artikkel, milles Prangli saare võlusid taevani kiideti ja avaldati lootust, et suvitajad saare peatselt üles leiavad.
Tegelikult sattusid suvitajad rohkem Aksile ja Naissaarele. Neil saartel oli palju ühist Helsingi ja Porvoo lähedaste väikesaartega, kus elas ka sugulasi. Soome saartel olid puhkajad juba sügaval tsaariajal igasuvised külalised, nende jaoks ehitati randadesse ilusaid suvemaju. Aksi-Madise perenaine Rosine Aksberg rääkis, kuidas ta noore tüdrukuna koos isaga Pirtti saarele sugulastele külla sõitis, kuidas neid uhkelt vastu võeti ja isegi hommikukohv voodisse toodi.
Aksil oli suvitajaid juba 20. sajandi alguses. August Luusmann Kaguotsa talust ehitas kodu lähedale metsatukka kena suvemajakese, mille juures suvised külalised fotograafile poseerida armastasid. Ei puudunud ka pikantsed romaanid. 1930. aastate lõpul oli Aksil puhkamas kellegi sugulane, 16-aastane neiu. Ühel kenal hommikul sõitis ta koos kaluritega linna, kuid tagasisõidul teda paadis ei olnud. Kui saarerahvas tüdrukut otsima hakkas, selgus, et ta oli sõitnud Piritale, seal end missivõistluseks kirja pannud ja ka tunnustust leidnud. Võistluse ajal tutvus ta taanlasest härrasmehega, kes tegi ettepaneku abielluda. Kuidas asjad täpselt arenesid, pole selge, kuid aasta hiljem tuli nooruke peenelt riietatud proua taas Aksi saarele ja esines seal nagu kuninganna.
Naissaar kujunes tsaariaja lõpukümnenditel lausa ametlikuks puhkusesaareks. 1887 raviti seal sipelgavannide abil reumat ja närvihaigusi, seda võimalust kasutasid paljud tallinlased. Saare kaguossa hakati pansionaate rajama ja suvilakrunte müüma – 1898 müüdi oksjonil 19 väljamõõdetud krunti 99 aastaks. Krundid hoonestati kiiresti ja villad kandsid romantilisi nimesid. Linnaga pidas ühendust väike mugav aurupaat nimega Elisabeth.
Kavatseti asutada ka sanatoorium, sest arstide arvates sobis paik ülihästi õhukuurordiks. Vene-Jaapani sõja järel tekkis plaan rajada saarele sanatoorne puhkekodu sõjas osalenud medõdede jaoks. Lennukad kavatsused jäid realiseerimata, Naissaarele rajati hoopis Peeter Suure merekindlus ning kõik püsielanikud ja puhkajad saadeti minema.
1920. aastatel tuli tagasi nii endisi omanikke kui ka puhkajaid. Taas hakati suvetube välja üürima ja Taani kuninga aiast sai tallinlastele populaarne peopaik – kuni aastani 1939.
Pringi suvituspiirkond
1902. aastal sai Viimsi juurde veel ühe mõisa – William Girard de Soucanton ehitas endise Pringi talu randa arhitekt Jacques Rosenbaumi projekti järgi elegantse juugendstiilis suvemõisa koos jahisadama ja tenniseväljakuga. William Girard oli Briti Tallinna auasekonsul ja mõis kujunes peatselt Inglise saatkonnaga seotud rahva suvituspaigaks.
Ka 1920. aastatel ehitatud koolimaja ei jäänud suvel tühjaks – ruume hakati puhkajatele välja üürima. Koolikroonikas kirjutatakse, et 1930. aastatel ümbritsesid hoonet kenad lillepeenrad, mida suvitajad korras hoidsid. Puhkajate hulgas nimetati eraldi ära konservatooriumi õppejõude Aleksander Arderit ja Julius Vaksi.
Kingu talu elumajas on tuba nimega Kapteni kajut, kus suvitas oma perega perenaise õepoeg kapten Gustav Kristjuhan. Kapten oli värvikas tegelane, keda mäletati veel aastakümneid hiljem. Tal oli toruga grammofon, millel ta külanoorte rõõmuks rannaliival plaate mängis ja vahel lastele nalja tegi ning otsimiseks rohu sisse vaskrahasid viskas. Päikeseloojangu ajal oli kapten tädimehega verandal viina visanud ja maailma asju arutanud. 1930. aastatel elasid kapteni kajutis taas suvitajad, aga siis juba hoopis uued inimesed.
Suvitajad rannatalus
Kui palju oli suvitajaid Viimsi rannakülades, on võimatu tagantjärgi kindlaks teha. Kindel on see, et neid oli palju. Sellist hooldatud supelranda nagu Pirital, siin ei olnud, kuid kaluritaludes võeti puhkajaid lahkelt vastu. Linnarahvas leppis meeleldi lihtsa askeetliku eluga – söödi talutoitu ja värskeltpüütud kala, joodi sooja piima, supeldi ja päevitati, võeti ette paadiretki ja matku. Olustikuvahetus oli totaalne ja see ongi ju puhkamise juures oluline.
1916. aasta suvel oli Tammneeme Lutika talus puhkamas luuletaja Marie Under, kes oma muljed sonetivormis kirja pani.
Ah, igast aknast sinas sisse meri:
kuis virvendas ja sädeles kõik vesi!
Eks olnud päikse kullast-nõrguv käsi
ta üle paisand sätendavaid teri!
Mu virgund meeled, nautimisel päri,
jõid seda sära, puhtamat kui mesi;
ju varahommikul, kui kaste pesi
mu sooje jalgu, hõisahtas mu veri.
Siin roosatasid vanad õunapuud,
sääl lillatasid laiad kartulpõllud,
maad lõbustasid lillehulga möllud
ning sängi ju mul naersid kirsid suhu
kui õhetavad suudlusvalmid suud,
ja sirellõhn mind meelitas – teab kuhu …
(Maardurand 3)
Puhkus piiritsoonis
Nõukogude aeg tegi vabale suvitamisele järsu lõpu. Viimsi kuulus suletud piiritsooni, rannaküla elanikud võisid mere ääres käia, kuid piirivalve valvsa pilgu all ja ainult kuni kella 22-ni õhtul.
Kuid piirivalve pidi tahes-tahtmata ka kodanike suplemissooviga arvestama. Tallinna elanike puhkamisvõimalused olid korduvalt küsimuse all. 1946. aastal lubati tallinlastel Viimsi külanõukogu alal ja Viimsi mõisas suvitada, kuid 1949. aastal Viimsisse pääs keelati. Piirivalve kaebas, et piirivööndisse pääseb liiga lihtsalt ja seda kasutab poliitiliselt kahtlane element – Leningradi oblastist välja saadetud soomlased ja ingerlased. 1956. aastal taotleti taas Tallinna ümbruse piiritsoonist väljaarvamist, kuna vajati suvituskohti. Seejärel lubati 300 suvila ehitamist ja müüki linlastele. 1961 kuulutati suvituspiirkonnaks Aegna saar. Avati Tallinn-Aegna laevaliin ja saarele rajati puhkebaase. Algul võisid kõik ENSV kodanikud omal käel Aegnale sõita, 1973.–1983. aastatel aga ainult Tallinna ja Harjumaa sissekirjutusega inimesed. Teised võisid tulla ekskursiooni või puhkekodu tuusikuga.
Riiklikult organiseerimata ehk „metsikult“ puhkajad jõudsid siiski ka Viimsi rannaküladesse. Kui majaomanikul õnnestus piirivalveülemaga kokku leppida, võisid piiritsooni „propuskit“ omavad suvitajad kohale ilmuda. Suurevälja talus oli 1960. aastatel puhkajaid igal suvel. Oli kaugelt sugulasi, rohkem aga neid, keda tuttavad puhkama sokutasid. Pererahvas mäletab siiani suvitamas käinud Moskva perekondi, kes Viimsi elu taevani kiitsid.
Tänapäeval on olukord taas muutunud, suvitamiseks on palju võimalusi ning Maldiivide ja Egiptuse kõrval võib meeldivaid puhkamiskohti leida endiselt ka Viimsis. Mõnusat puhkamist!
