LÄBI ÕPPETUNDIDE Alates tänavu veebruarist Viimsi vallavanema ametis töötav Laine Randjärv on tuntud Eesti poliitik, riigikogu XII ja XIII koosseisu liige, endine kultuuriminister, elukutselt koorijuht ja muusikaõpetaja. Pärit Tartust, kus ta ka linnapea on olnud.

Mida oma lapsepõlvekodust ja vanematelt kaasa olete saanud?

Ema ja isa on mõlemad geodeedid. Olen neilt eluks kaasa saanud põhimõtte, et “püsivus viib sihile” ja talupojatarkuse vajalike otsuste tegemiseks. Isa juured on Raplamaal, tema esivanemad on olnud seotud talutöödega.

Andsin just välja raamatu oma vaarisa mälestustega, mis kannab nime “Nekrut läheb sõtta”, ja selle sisu on noore mehe 19. sajandi lõpul kirja pandud päevik, mille tädi mõned aastad tagasi pööningult leidis. Eesti talupoegi on läbi aegade kujutatud jõmmidena, kes ei näita oma emotsioone välja, aga tema päevikut lugedes avastasin, et ka üks eesti mees võib väga romantiline olla. Ta kirjutas luuletusi! Ja see, kuidas ta oma naisest kirjutas, kui avameelselt ja julgelt oma tundeid väljendas, on liigutav.

Ema on sündinud ja õppinud Moskvas. Isa läks pärast Saku tehnikumi lõpetamist õppima Moskvasse maakorraldust ning seal ta emaga tutvuski. Minagi sündisin Moskvas, kuid juba pooleteiseaastasena kolisin koos vanematega Eestisse, sest isa suunati tööle Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse, kus ta muuseas töötas 51 aastat geodeesia professorina.

Ema õppis ühe aastaga eesti keele ära ning suutis juba 6 aasta pärast õpetada kõrgkoolis eesti keeles aerofotogeodeesiat. Kuna mina käisin eesti lasteaias, siis kindlasti oli emale tähtis ka minust aru saada ning see kannustas teda keeleõppimisel tagant.

Usun, et iga keele selgeksõppimise taga on tahe, olgu see keel nii keeruline kui tahes. Keeleoskus on mu meelest suurem rikkus kui raha. Tänu emale valdan vabalt ka vene keelt ja loen rõõmuga originaalkeeles vene klassikalist kirjandust.

Minu koorimuusikaarmastus on ilmselt tulnud isa kaudu, kes laulis meeskooris ja võttis mind lapsena tihti proovidesse kaasa. Aga mu eesrindliku mõtlemisega ema oli just see, kes mind koorijuhi õpingute kasuks otsustamisel toetas. Isa arvas samal ajal, et ühte naisterahvast ootab koorijuhina ees väga raske elu.

Miks isa koorijuhi ametit naisele sobilikuks ei pidanud?

Tol ajal oli koorijuhtide kohta üldine arvamine see, et kui olid naine, siis pidid kümme korda meestest parem olema, et üldjuhi pulti pääseda. Mõelge, kui pikk on meie laulupidude ajalugu. Naiskoorid laulsid esimest korda suurel laval 1933. aastal, aga suurepärane ja andekas koorijuht Vaike Uibopuu pääses esimese naisena laulupeo üldjuhiks alles aastal 1985.

Minu ajal oli koorijuhtideks õppijate seas 80 protsenti naisi, aga laulupidude üldjuhtidena figureerisid peamiselt mehed. Toonane arusaam naise rollist oli arvatavasti see, et õige oleks istuda lastega kodus, mitte käia kaks korda nädalas õhtuti kooriproovis. Praeguseks on see muutunud, sel sajandil on naised hakanud koorijuhtidena jõulisemalt esile tulema. Koorijuhi amet pole tõesti kergete killast, on tulnud võidelda selles maailmas minulgi, ent õnneks on mul olnud ka väga tugevaid toetajaid – näiteks Venno Laul ja Kuno Areng.

Päikeseloojang Viimsi vabaõhumuuseumis juures. "Olen käinud juba aastaid seal päikeseloojnaguid pildistamas." Foto erakogust.
Päikeseloojang Viimsi vabaõhumuuseumis juures. “Olen käinud juba aastaid seal päikeseloojnaguid pildistamas.” Foto erakogust.

Koorijuhi kogemus on mind edaspidiseks poliitiliseks konkurentsiks kõvasti karastanud. Ja tuleb tunnistada, et on mindki mutta tambitud. Siiski julgen väita, et naised peavad pingelistes olukordades päris hästi vastu ja saavad hakkama kõigega, mis tarvis. Mehed on vahest emotsionaalselt isegi palju haavatavamad.

Kas olete elus tihti pidanud ülekohtuga võitlema?

Olin 2007. aasta riigikogu valimistel teinud Eesti naiste rekordi, mille tänavu ületas esimest korda Kaja Kallas. Minu 9303 häält oli toona Eesti 3. tulemus.

Siis pakkus Andrus Ansip mulle kultuuriministri portfelli. See oli suur au ja vastutus. Ent juba 2008. aastal algas majanduslik surutis. Kõikides valdkondades kärbiti eelarveid, kultuur sai ka väga valusalt pihta ning maailma majanduskrahh kanaliseerus Eesti kultuuriinimeste jaoks minu isikusse. Kultuuriminister Jänesest sai sõnumitooja, aga mida tehakse sõnumitoojatega?

NO99 etendus “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” oli küll see hetk, mil tundsin, et mulle tehakse ülekohut. Masu polnud ju minu välja mõeldud või korraldatud, aga ise kultuurivaldkonna inimesena oma kolleegide eelarveid kolmandiku võrra vähendades tundsin end küll nagu reetur. See oli üks raskemaid aegu minu tööalases elus.

Koorijuhi kogemus on mind edaspidiseks poliitiliseks konkurentsiks kõvasti karastanud

Vallavanem Laine Randjärv

Ühiskonnas kulmineerus meeletu viha poliitika vastu, mida populistid osavasti ära kasutasid. Tagantjärele targana, ajadistantsilt näen seda hoopis teisiti, aga toona ma ei adunud, et see oligi poliitiliste vastaste metoodika. Praegu võtaks ma sellist olukorda ratsionaalsemalt, aga siis oli kohutavalt valus.

Samas on mul hea meel, et me ei pannud vaatamata eelarvelistele raskustele kinni ühtegi riiklikku kultuuriinstitutsiooni, muuhulgas taheti muuta isegi kultuurkapitali seadust. Suutsime selle kõik säilitada ja see oli suur võit!

Miks Te läksite poliitikasse?

Mind kutsuti. Olin Vanemuise kontserdimaja direktor, kui hakkasid lähenema kohalikud valimised 2002. aastal. Minu jutul käisid järjest kõik erakonnad. Tartus meeldis mulle see, kuidas Andrus Ansip oma meeskonnaga linna juhtis, siis lõpuks “murdusin” – tema kutse peale liitusin Reformierakonnaga ja minust sai algul Tartu abilinnapea, hiljem linnapea.

Kas teadsite, mis Teid ees ootab?

Ei teadnud, ma olengi selline julge jänes. Mina ei kartnud midagi, mul oli huvitav! Pealegi ei läinud ma poliitikasse otse koolipingist, mul oli rida ametikohti kogemuste pagasis – olin loonud muusikakadeemia Tartu filiaali, käima lükanud Vanemuise kontserdimaja tegevuse, osalenud Pärnu kontserdimaja loomises. Mu tütred olid juba 12 ja 16, seega olin kursis ka lapsevanema rõõmude ja muredega, lasteaedade ja koolidega. Ma ei olnud linnavalitsusse istutatud võõrkeha, et nagu oleks kaktus keset Antarktikat!

Mis on olnud Teie suurim õppetund?

Arvestama peab sellega, et üksikvõitleja pole sõdur lahinguväljal, ideid saab ellu viia vaid koos meeskonnaga. Ja liider on see, kes otsustab koos meeskonnaga. Sul võib olla palju häid plaane, aga kui keegi sind ei toeta, oled üksi. Ja üksi ei saa midagi tehtud.

Poliitik peab julgema ja suutma mõelda kaugemale ette. Meil Eestis tehakse arengukavasid nelja aasta peale, valimistest valimisteni, aga peaks tegema visiooni 50– 100 aasta peale. Näiteks New Yorgis arutati 1902. aastal, mis on suurim probleem saja aasta pärast. Paljud arvasid, et suurim probleem on hobusesõnnik, mida keegi ei jaksa hobuste arvu suurenedes enam 21. sajandil ära koristada.

Vähesed oskasid strateegiliselt ette näha, et tegelik probleem tuleb sellest, et majad on ehitatud liiga kitsaste tänavate äärde ning liikluseks autopargile võib olla vähe ruumi.

Kuidas Te Viimsi tulevikku näete?

Viimsi on unikaalne paik, kus on koos palju erinevaid eluviise – meie vald on nagu linna ja küla sümbioos. Viimsis peab see mitmekesisus säilima, sest inimesel peaks olema võimalik valida, kas ta tahab elada rannaäärses külas, keset metsa või urbaniseerunud alevikus.

Küsimus on selles, kuidas seda asustust planeerida – et need, kes soovivad näha Viimsit aktiivse ettevõtluskeskkonnana, ja need, kes tahaksid end siin tunda kui vaikses rahulikus väikeelamupiirkonnas, võiksid end kõik hästi tunda.

Üks suurimaid väärtusi on ulatuslikud metsaalad, aga metsa hoidmine ei tähenda selle muutmist puutumatuks reservaadiks, vaid seda tuleb ka mõistlikult hooldada ja kui vaja, siis ka raiuda. Mis arenevasse ja laienevasse tööstusesse puutub, siis tuleb valida sellised võimalused, mis loodust hoidvat eluviisi toetavad, kuid pole ilmtingimata “mürkroheline”.

Järgmise aasta võiks Viimsis kuulutada näiteks keskkonnateadlikkuse aastaks. Peaksime püüdma elada võimalikult säästlikult, kasutades loodusressursse, mis taastuvad. Kahjuks raiskame igapäevaselt päris palju – toitu, riideid, plastikut.

Meil ei ole täna veel liigiti prügi sorteerimine piisavalt levinud, selle harjumise omandamine nõuab mõtteviisi muutust. Viimsis võiksime hakata gaasi- ja elektrikütte asemel kasutama rohkem päikeseenergiat. Seegi hoiaks loodust.

Mõneti häirivad mind need nõukaaegsed Kirovi ajast jäänud ahervaremed, mida leiame poolsaarelt erinevatest kohtadest. Need on suures osas eraettevõtjate omanduses, kelle huvid võivad elanike huvidest erineda ja vaidlused kõne all olevate kinnistute arengute osas kestavad seetõttu kaua. See on koht, kus vallavalitsus peab visionäärina tegutsema.

Viimsi vallal puudub täna oma keskus, n-ö raekoja plats. Tõmbekeskusena toimib Haabneeme, mille teemaplaneering on hetkel tegemisel – siin võiks tulevikus olla ka valla lipuväljak.

Toetan väga heasse haridusse panustamist. Kiidan seda, mida seni on Viimsis tehtud. Planeeritav ja äsja endale konkursiga nime otsinud noorte talentide kool on kirsiks tordil Haabneeme haridusmekas.

Siin tegutsevad harrastusteatrid on väga heal tasemel ja sisustavad kvaliteetselt nii tegijate kui ka vaatajate aega. Uhkusega mainin teaduskooli Collegium Eruditionis, kelle tegevusse on haaratud 800 last! Peale keskkonnateadlikkuse tõstmise aastat 2020 võikski sealt edasi mõelda Viimsi tulevikule ja pühendada 2021. aasta noortele ja nende võimalustele vallas tegutseda.

Viimsi vallavalitsuse eesmärk on olla kogukonna jaoks olemas igas mõttes. Mulle meeldib ka suhelda selliste ametiasutustega, kellega asjaajamine on lihtne ja sõbralik. Leian, et vallavalitsus on eelkõige elanike teenindaja ja igaüks, kes siia oma murede ja rõõmudega pöördub, peab saama hea klienditeeninduse osaliseks – see on meie üks prioriteetidest.

Viimsis toimub ju praegugi rahulolu-uuring, mis on avaldatud valla kodulehel. Kutsun kõiki üles sellele aktiivselt vastama. Rahulolu on midagi sellist, mida iga vallaelanik tunnetab läbi oma igapäevaelu. Tuleb leida lihtsalt mõistlik kesktee ootuste ja reaalsuse vahel.

Kas elanike praegune arv – üle 20 000 – ja asustustihedus on Teie hinnangul Viimsis probleem?

Eelmiste vallavalituste poolt kinnitatud ja praegu kehtivate detailplaneeringute järgi võiks siin elada ka 30 000 inimest. Maksimaalne elanike arv, kellele on võimalik siin poolsaarel mõnusat elu korraldada, on ehk 40 000. Lisan ehmatuse vältimiseks kohe, et nii suur rahvaarv võiks siin olla 2050. aasta paiku.

Kuna suurem osa siinsetest inimestest töötab ilmselt ka tulevikus Tallinnas, peab elanikkonna suurenemine pidama sammu liiklemisvõimaluste arenguga. Miks mitte mõelda tulevikus meretranspordile Miiduranna sadama ja Admiraliteedi basseini vahel?

Ettevõtluse arendamine on teretulnud ja huvilisi praegu tundub olevat. Hetkel on küsimus selles, kui palju jaksame siia lasteaedasid ehitada või eralastehoidusid toetada. Igatahes – mõtleme suurelt!

Mis on Viimsi bränd?

Lennart Meri! Siin on elanud meie taasiseseisvunud vabariigi esimene president, kes oli meie parim visiitkaart Euroopas ja kelle mälestus vajab ta kodukohas väärikaimat jäädvustamist. Siia võiks luua Arvo Pärdi keskuse eeskujul Lennart Meri keskuse ja temanimelist konverentsi võiks hakata korraldama Viimsis. Lennart Meri kuvand kehastab kõike seda, mis Viimsis olemas on – ajaloo ja soome-ugri kultuuri väärtustamine, samas euroopalikkus, visionäärlus, julgus vaadata tulevikku. Tema perekonnanimi – Meri – kirjeldab looduses väge, mis embab Viimsit. Meie taasiseseisvunud Eesti esimene president Lennart Meri ongi Viimsi sümbol.

Veebruaris ütlesite, et plaanite kolida Viimsisse elama?

Jah, ostsin Haabneeme alevikku omale korteri. Kolin siia, et paremini tajuda valla rõõmusid ja muresid. Viimsisse on mind tegelikult alati tõmmanud. Juba aastaid. Nüüd olen ma siin. Ju see on õnnelik saatus. Mul on tunne, et olen õiges kohas.

Tädu kuusk. Foto erakogust
Tädu kuusk. Foto erakogust

#minuviimsi Laine Randjärve 5 lemmikkohta Viimsis

  • Viimsi vabaõhumuuseum – olen käinud juba aastaid seal päikseloojanguid pildistamas.
  • OKO restoran – tore teenindus, lummav merevaade ja väga hea toit!
  • Püünsi – heakorrastatud jalakäijate tee mere ääres ja kivid.
  • Kelvingi küla – mulle lihtsalt meeldib sealne õhkkond, tundub kodune.
  • Tädu kuusk – sellest on alles küll ainult kivi kallistavad juured, aga see ongi väga romantiline.