Moekunstnik Cärol Ott on oma südame kinkinud Eesti väikesaartele. Tänavusel Kuldnõela galal võitis ta kaubamärgiga CAROLXOTT Hõbenõela auhinna. Võidukollektsioon sai seekord inspiratsiooni Aksi saarelt 

Millal ja kuidas tekkis sul huvi moekunsti vastu?

Minu huvi moekunsti vastu tekkis juba varases lapsepõlves. Emal oli kombeks osta oma käsitööliste tegevuste jaoks kangaid ja nende sorteerimise käigus lõikasin ka endale kangaäärest väikeseid ribasid, millest nukkudele erinevaid riideid selga drapeerida.

Esimesed kollektsioonid sündisid juba keskkoolis, kuid professionaalsemale tasemele jõudsid need Eesti Kunstiakadeemias moedisaini õppides. Enda brändi alustalaks nimetan aga 2018. aastal bakalaureuse lõputööna valminud kollektsiooni „Kõik on trois!“, mis räägib Prangli saare eluolust.

Pranglit ei valinud sa oma kollektsiooni alustalaks päris juhuslikult. Milline on sinu seos Prangliga?

Minu vanemad kolisid Prangli saarele, kui olin 14-aastane, ning on elanud seal juba 11 aastat. Ühtlasi avasid nad saarel kaks muuseumi. Seetõttu olen Pranglil palju aega veetnud ja kohalike inimeste eluolu kohta tähelepanekuid teinud. Olen meie kodumuuseumites tihtipeale giidiks ning seetõttu olen ajaloolised faktid selgeks teinud. Kõige selle käigus on esile tulnud nii palju toredaid seiku, mis inspireerivad mind ka moekunstnikuna.

Millega sa Pranglil tegeled ning milline on saare elurütm?

Enamasti veedan oma suved Pranglil ning aitan vanemaid mitmetes toimetustes. Nii saab moedisainerist vahepeal sadamakapten või muuseumigiid. Talvel satun sinna töö ning kooli tõttu vähem, kuid alati on seal veedetud aeg väga tervendav ja puhastav, eriti pärast seda, kui olen olnud pikemalt linnamüra keskel. 

Kui suviti on enamik inimesi rakkes turistidega, siis sügisel on saarel alati pigem hingetõmbeaeg. Mõni käib perega puhkamas, mõni teeb kodutöid, mis on juba pikalt ootamas olnud, kuid kahtlemata on kogu tempo rahulik. Sügis saarel on ka imeilus, kiviaedade vahel lokkavad punased pihlakad ja meri on mõnusalt tume. Tegelikult toetub kogu saare elurütm ilmale – kui tugev põhja-idatuul väljas huugab, siis rahvast eriti külapeal näha pole.

Cärol Ott
Cärol Pranglis Foto: erakogu

Miks otsustasid moeloojana pühendada kollektsioonid Eesti saartele?

Üheks tõukeks oli kindlasti see, et olen ise tihedalt Prangliga seotud. Sattusin tihtipeale külakogunemistele, kus kohalikud rääkisid oma igapäevamuredest ja rõõmudest. Neid analüüsides sain aru, et need inimesed on väga tugevad, kuna on suutnud sellistes tingimustes kohaneda. Laevaliiklus pole ju ilmastiku tõttu kivisse raiutud ja tihtipeale tuleb oma jõududega hakkama saada. 

Ajalooga tutvudes tuli välja huvitavaid seiku, mis inspireerisid mind kollektsioone tegema. Üheks aspektiks on ka see, et palju räägitakse Eesti lääne külje suurtest saartest, kuid väiksemad on jäänud unustuste hõlma. Minu suurem soov on see, et ka teised, vähem tuntud saared, paistaksid rohkem silma. Ning miks mitte tutvustada väikeste Eesti saarte kultuuri ka välismaal.

Su viimane kollektsioon „Aksberg“ on saanud inspiratsiooni Aksi saarel elanud Aksbergide laevatehasest. Tavainimesel võib-olla keeruline mõista, kuidas laevatehas saab moekunstnikku inspireerida. 

Kollektsioone tehes püüan alati luua võimalikult palju paralleele erinevate sündmuste vahel ja mõelda, kuidas need rõivastes kajastuda võiksid. Aksbergide laevatehase kohta lugedes ja pilte uurides leidsin mitmeid vorme, mida loomingus kasutada. Näiteks purjed – erinevate kolmnurkade adapteerimine rõivastesse. Samamoodi tuul purjedes – kuidas kangas selle käigus liigub. Neidsamu liikuvaid vorme saab lisada erinevatesse rõivaesemetesse, see tähendab, et kui nendes riietes liikuda, tekib sarnane efekt nagu laevadel, mis Aksbergide poolt ehitati. Kuna saarte puhul on kalad ja kalastamine tähtsal kohal, on ka neid elemente alati hea kollektsiooni põimida.

Millised märksõnad „Aksbergi“ iseloomustavad?

Kollektsioon keskendub eelkõige varakevadistele ilmadele, mil tahaks juba säravaid värve kanda, kuid on veel pisut külm ning seetõttu peab end villamantlisse mässima. 

Nii leiabki kollektsioonist rohkelt mantleid ja jakke, mis on erinevate kihtide vahele ära peidetud. Olen kasutanud kangaste värvimist ja jääknahkadest mosaiikide tegemist. Üheks huvitavamaks osaks on ehk kalanahad aplikatsioonidena – kalad on pärit Peipsi järvest ja nende nahk on pargitud värvikirevaks Pärnus ehk kõik on kodumaine looming. Lisaks on kollektsioonis mõnusad Prangli saare kohalike kootud kudumid. 

Kollektsioon on mõeldud inimestele, kes soovivad oma rõivakappi natuke värvikamaid esemeid, mis lisaksid erilise nüansi igapäevarõivastele. Ühtlasi neile, kes hindavad rõivaeseme lugu ja sügavamat väärtust.

Kasutad oma disainides teiste tööstuste jääke ja deformeeritud kangaid. Kui oluliseks sa pead taaskasutust?

Pean seda väga tähtsaks. Taaskasutuse idee pärineb tegelikult minu esimesest kollektsioonist, mis oli seotud Prangliga. Sealsed kohalikud inimesed peavad kaks korda läbi mõtlema, kas kasutada juba kodus olemasolevaid vahendeid või linnast uued tuua. Kuna toomisprotsess on pigem tülikas, siis seetõttu on lihtsam, aga ka keskkonnasäästlikum kasutada/parandada asju, mis juba olemas. 

Saarte puhul on alati olnud aktuaalne merest randa uhutud esemete kasutuselevõtmine. Nii olen ka enda kollektsiooni puhul proovinud enamiku kangaid saada rõiva- ja aksessuaaritööstuse jääkidest. Kuna värvid alati ei klapi, leiutan pidevalt uusi tehnikaid, kuidas muuta saadud jäägid veel huvitavamaks ja ühtseks kollektsiooniks. See on omamoodi väljakutse, kuid see-eest väga põnev. Iga inimene peaks andma panuse jääkide käitlemisse, kui soovime siin maal veel kaua sõbralikult elada.

 

„Aksbergi“ loomisega seoses uurisid ka nende perekonna ajalugu. Millised on põnevamad faktid, mida avastasid?

Üheks loomingu osaks oli tõesti Aksbergide perekonna ajalooga tutvumine. Sain teada, et Aksi asustas Pranglist kolinud perekond, kus oli palju lapsi ja nii tekkis aja jooksul suguvõsast viis talukompleksi. Aksi asukad püüdsid kinni ka erilise kala – Pringli (Pringel), mis oma olemuselt meenutab delfiini. Kõik lapsed olid väga osavad ja pühendunud paadiehitusse. Nii valmisid paadid isegi Aksi-Madise talu elutoas. Aksbergide peres oli ka leiutajaid, kelle kätetööna sai valmis kopteri tiivikute laadsete labadega suusakelk. Veel sain teada, et Aksbergid olid nii osavad, et nõukogude ajal vangi sattudes said nad varem vabaks tänu oma paadiehitusoskustele. Teise maailmasõja ajal pages enamik Aksbergidest Soome, sealt edasi Rootsi ja isegi Kanadasse, kuid üks osa perest jätkas laevatehast Rootsis.

Mitu korda oled ise Aksi saarel käinud ning mida sellel saarel külalisele pakkuda on?

Neid kordi on olnud nii palju, et kokku lugeda ei jõuagi. Neil, kes sinna satuvad, soovitan käia saare keskosas asuvate endiste talukomplekside juures, et näha kohalikku eluolu nii palju, kui seda säilinud on. Lisaks on Aksil omanäoline labürint, millel on väärikas ajalugu. Aksil pakub kohalik loodus nii loode otsas liivaranda kui ka saare keskosas soojärvi, kus mägiveised ennast jahutada armastavad. 

Kui tähtis on sulle Hõbenõela võitmine? 

Hõbenõela võitmine on minu jaoks väga suur tunnustus. See näitab, et olen oma ideedega ka moeringkonnas silma jäänud ning suudan pakkuda midagi uut ja huvitavat, mis teistele korda läheb. Lisaks aitab see mul enda ideid suuremale vaatajaskonnale tutvustada ning toodetele uue kodu leida.

Millised on sinu edasised plaanid moekunstis? Kas kavatsed saarte kollektsioone jätkata?

Eesmärgiks on oma brändi kasvatamine ja saarte kollektsioonide jätkamine. Õnneks Eestis saari jagub ja alati võib käsitleda ka erinevaid aastakümneid. Seega, enda tööl lõppu ma ei näe. Suuremaks eesmärgiks on Eesti väikesaarte populariseerimine ja ühtlasi ka kohalikele käsitöölistele sissetuleku pakkumine talveperioodil, mil turistid saarele raha ei too. Nii võib minu tootevalikust leida mõnusad kahekihilised võrgumustriga kindad, mis on kootud just Prangli saarel. Samuti soovin Eesti väikesaarte kultuuriga välismaale jõuda. 

CÄROL OTTI SAARTELE PÜHENDATUD MOEKOLLEKTSIOONID

2018 sügis/talv – „Kõik on trois“. Prangli saare eluolust üleüldiselt, kohastumustest elades keset merd.

2020 kevad/suvi – „Mölü“. Keskendus 1930. Prangli saarele, mil seal elas kõige rohkem rahvast korraga. Samal ajal lokkas kalatööstus, mis eksportis ka Soome ja Saksamaale.

2020 sügis/talv – „Nargö“. Naissaare eluolust 20. sajandi algusaegadel, mil Tallinna külje all saarel elasid trendikad naised, kelle koduseintel ilutsesid usuliste piltide asemel moeillustratsioonid.

2021 kevad/suvi – „Aksberg“. Aksi elu enne II maailmasõda, Aksbergide laevatehas.

Cäroli tegemistel saab silma peal hoida ning praeguseid ja tulevasi kollektsiooni esemeid soetada siin

Cärol Ott kollektsioon

KOMMENTAAR:  KOOSTÖÖ MOEKUNSTNIKUGA ON HUVITAV

Prangli käsitöömeister Helje Viliberg on Cäroliga koostööd teinud mitu aastat ning leiab, et see on tore

„Koostöö pakub mulle vaheldust ning on põnev, sest moekunstnikul on huvitavad mõtted ja oma visioon, kuidas mingi asi peab tehtud olema. Mina olen tema ideede teostaja. Vahel on päris tükk mõtlemist, kuidas midagi teha või mitte teha, sest olen küll alates 20. eluaastast kudunud, aga olen ise õppinud ning kõiki nippe ei tea.

Cäroli viimasesse kollektsiooni kudusin hõbedased kindad ja hõbedase vesti ning tema ema Carmeniga kahasse tegime valged karvased kindad. Need pole tavalised labakindad ega sõrmikud, vaid sellised kindad, kus kaks sõrme on eraldi. Alguses oli vaja ikka veidi nuputada, kuidas neid kõige parem oleks teha, aga valmis saime.

Minu on hea meel, et saan moekunstnikku aidata, sest see on ka mu enda jaoks huvitav. Meeste tavalisi sokke ma pean kuduma, aga mulle meeldib rohkem teha midagi teistmoodi, näiteks hoopis pitsilisi sokke või salle. Koon väga palju asju just sellepärast, et tahan kududa – see meeldib mulle. On tore, kui inimesel on midagi vaja ning ma saan aidata, seda enam, et see minu jaoks on põnev.“

Fotod: Erlend Štaub