Magistrikraadiga jurist, endine Eesti peakonsul Peterburis, Viimsi Puhtaks ja garaažimüügi eestvedaja, Viimsi ettevõtlusnädala korraldaja, ühiskontori Taru omanik ning õigusbüroo Justice Legal partner Viktoria Tuulas räägib läbipõlemisest. „Kui pühapäeval tekib mingi ärevus seoses algava nädalaga, siis on miskit juba viltu,“ ütleb Viktoria, kelle unistuseks on rajada Viimsisse vaimse tervise keskus, kuhu inimesed probleemide ilmnemisel aegsasti pöörduda saaks.

Te olete töötanud 24 aastat Eesti riigi teenistuses, sellest 22 aastat diplomaadina välisteenistuses. See on pikk aeg.

Olen tõesti suurema osa oma elust töötanud välisministeeriumis. Kuulun sellesse õnnelikku, nn võitjate põlvkonda, kellel tuli uue vabariigi alguses ilma segavate eelteadmistega nullist alustada ja maailma parimad praktikad prauhti siia tuua.
Minu karjäär oli üks suur juhus. 1990ndatel, suurte muutuste ajastul, lõpetasin Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Kuna riigiametis oli vaja juriste, tuldi ja koputati minu aknale ning kutsuti tööle kodakondsus- ja migratsiooniametisse. Anti valida – võta ükskõik milline ametikoht ja hakka pihta. Nii sai minust välismaalaste dokumenteerimise büroo juhataja. Lõpetasin seal peadirektori asetäitjana ja lahkusin.

Siis kutsuti mind välisministeeriumi konsulaarosakonda, kus töötasin kuni eelmise aasta lõpuni. Peterburis töötasin aastatel 2013–2016. Pärast seda võtsin aja maha ning lõplikult lahkusin välisministeeriumist detsembris 2018. Kaalusin pikalt, mida edasi teha, sest samal viisil ma enam jätkata ei saanud.

Miks Te ei saanud enam riigiametis jätkata?

2009.aastal, ränga majanduskriisi ajal, algas riigiettevõtetes Exceli põhjal inimeste koondamine. Samal ajal kasvas allesjääjatel tööülesannete maht, ametkond pandi stressi piirile. Ootuste ja tegelike võimaluste vahele tekkis suur lõhe ning sealt sai alguse mu läbipõlemine.

Miks see juhtub? Kuidas läbipõlemist ära tunda?

Ametnik põleb läbi, kui ta ei näe oma töö tulemust. Tihti põlevad läbi just keskastme juhid, kellele ei tule ülevaltpoolt selgeid juhiseid, aga kes vastutavad teiste inimeste töötulemuste eest. Toimub pidev üleplaneerimine, nn tulekahjude kustutamine.
Kuna mina olin sügavat depressiooni lähedalt näinud, oskasin seda ka enda puhul märgata.

Üks esimesi tunnuseid on see, et sa ei maga enam.
Kui vihm rikub tuju ära. See ei ole normaalne, kui vihastad pisiasjade peale ja teed asju toore jõuga. Sa ei suuda enam adekvaatselt olukordi hinnata ja reageerid väikestele asjadele üle.

Kui sul kaob rõõm. Naerad, aga sisemiselt oled rõõmutu.
Depressioon algab kohutava väsimusega. Sa oled juba hommikul ärgates väsinud. Sa ei puhka ennast ka puhkuse ajal välja. Esimesed kaks puhkusenädalat veedad haigevoodis, sest varem pole võimalik olnud haige olla. Tuled puhkuselt tagasi ja postkastis ootab 500 vastamata e-maili. 200 neist kustutad ära, aga 300-le pead vastama. Lõpuks ei tundu töö sulle enam tore, kuni lõpuks vihkad iga jumala päeva, mil pead tööle minema.
Ka alkoholism võib sind sel ajal tabada, aga minul oli õnneks keha targem kui pea, nii et sellest pääsesin. Mul vedas – võtsime perre kuldse retriiveri kutsika! Loomad ei tule meie ellu niisama… Ja see kutsikas sundis mind liikuma. Ma ei oleks voodisse jäädes depressioonist välja tulnud.

Eriti raske on selline olukord siis, kui kodune seljatagune pole tugev. Või kui pole piisavalt finantse, et võtta ennast töölt vabaks ja mõelda elu üle järele.
Probleem on selles, et inimesed ei tunnista avalikult oma läbipõlemist. Siin ongi põhjus, miks me lohiseme sündmustel järel, mitte ei enneta neid. See on kasvav probleem, aga läbipõlemise sündroomiga inimestel ei ole kohta, kuhu pöörduda.

Mida teha, et end läbipõlemisest säästa?

Alustame juhtidest, sest see on puhas juhtimise teema. Juht peab suutma tööd korraldada ja aega planeerida.
Näiteks kui töötasin Soomes, kus tööviljakus on teatavasti kõrgem, siis algul mind nende pikk planeerimine kohutavalt häiris, sest ma olin harjunud puusalt tulistama. Lõpuks kohanesin soomlaste tempoga ja sain aru, et reedeks pole mõtet kohtumisi ega koosolekuid planeerida. Reede on seal Casual Friday, kus inimene häälestab end juba eelseisvaks nädalavahetuseks. Sel päeval korrastatakse oma töölauda, töötaja analüüsib, kuhu ta on jõudnud, ja mõtleb, mida ta teeb järgmisel nädalal. Reedesse ei panda ei lepitusmenetlusi ega välisdelegatsioonide vastuvõtte, vaid minnakse rahulikult nädalavahetusse. Minu soovitus ongi, et kui me ei oska kuskilt mujalt alustada, siis alustagem reedest!

Meie siin Eestis ei hoia oma inimesi. Me paistame silma üleplaneerimisega, mis tuleneb närvilisest teadmisest, et kui ma hästi palju ei tee, siis ma ei ole tubli. Tegelikult on parem teha vähem, aga hästi.
Inimestele tuleb aega anda ja see kodus oldud aeg tuleb tööandjal kinni maksta, kui ta veel tahab seda inimest tagasi saada. Üldiselt ma aga ei soovita kellelgi, kes on läbi põlenud, samasse kohta tööle tagasi minna. Ja parem on tulla ära siis, kui kõik on veel korras, mitte siis, kui sa enam olukorda välja ei kannata.

” Jõuga ei saavuta midagi, alustama peab ikka endast, väikestest asjadest. Mina õppisin prügi sorteerima kaks aastat. “

Kuidas Teist paar aastat tagasi ettevõtja sai?

Nagu enamus Viimsi inimesi käisin minagi siin aastaid magamas ja töötasin „suures maailmas“.
Elan alates 1987. aastast Miidurannas. Märkasin, et alates 2000. aastast, kui Viimsisse hakkas kerkima uusi elamurajoone nagu seeni peale vihma, oli praeguse restorani Noa juurest aina raskem parempööret sooritada. Kui kunagi võttis Viimsist Tallinna südalinna sõitmine aega 15 minutit, siis aasta-aastalt pikenes see teekond 5 minuti kaupa. Proovisin hakata jala tööle käima, minu kodu juurest Islandi väljakule on 11–12 km. Enesetunne oli pärast pikka jalutuskäiku hea, aga ega see „kaubanduslik“ välja ei näinud. Kolleegid küsisid, kas olen endale uusaasta lubaduse andnud.

Ma arvan, et inimene ei peaks sõitma igal hommikul kella 9-ks linna kontorisse, et passida seal kella 17-ni. Ka tööandja seisukohast on kallis tagada igale töötajale kontoris oma personaalne koht. Minu ühiskontor pakub sellele vanale mudelile alternatiivi.
Minu äriks noore ettevõtjana on avatud kontor ehk teistele ettevõtjatele tööpindade väljarentimine. Pakun juba kaks aastat inimestele Viimsi Äritares asuvas Tarus koos töötamise võimalust.

Miks mitte selle asemel kodukontoris töötada?

Muidugi võib ka kodukontoris tööd teha, aga inimene on sotsiaalne elukas, ta tahab teisi inimesi näha, suhelda.
Mul oli kodus oma kabinet, aga see tõi kaasa selle, et ma ei saanud enam kodus puhata! Selleks, et puhata, pidin alati kodust ära sõitma, sest kodu seostus tööga.
Kontoris töötamine pakub tööhügieeni – teed töö kontoris ära, ei tassi seda koju kaasa ja vaba aeg on sinu kvaliteetaeg.

Kodu lähedal asuv ühiskontor pakub lisaks tööhügieenile ka paindlikku tööaega. Oluline on ju teha ära töö, mitte istuda tunnid täis. Töö tulemuslikkust ei saa mõõta tundides.
Iga tööandja peaks võimaldama tavatöö kõrvalt teha lisaks midagi, mis tasakaalustaks. Näiteks ametnike puhul peaks soodustama riigitöö kõrvalt ettevõtluse ja investeerimise õppimist. Muidu võib juhtuda nii, et kui inimene riigitöölt lahkub, ei oskagi ta midagi muud ja tal tekib tunne, et riik on talle võlgu.

Kas olete oma praeguse tööga rahul?

Jah, praegu on mul tore ja hea. Mitte lihtne, aga ma tunnen, et juhin oma elu.

Kuidas Te aru saite, et Viimsisse on ühiskontorit vaja? Mis pani Teid sellesse äriideesse uskuma?

See on lihtne matemaatika – kui ca 5000 inimest tiksub igal hommikul Viimsist Tallinna suunas venivates ummikutes, siis kindlasti on nende seas 10, kes tahaks selle asemel Viimsis tööd teha. Õige pea tuligi mu esimene klient, mis kinnitas, et ideel on perspektiivi.
Olin oma äriga esimene asukas Viimsi Äritares, millest on nüüdseks saanud ärikeskkond, kuhu kohalikud ettevõtted kogunevad.

Kuidas ühiskontoris töö käib? Mille poolest see erineb tavalisest avatud kontorist, milliseid leidub ju paljudes ettevõtetes?

Minu kaubamärgiks on vaikus – vaikne töötamine. Seletan uutele asukatele alati, et me eeldame siin vaikust. Telefon lülitatakse välja, telefonikõnesid peetakse helikindlates kuubikutes. Koosolekuid peetakse nõupidamiste ruumis. Olen õppinud ise nähtamatu olema – lasen inimestel rahulikult tööd teha.

Aga sünergia – kas seda ka tekib?

Jaa, need ükskikud hundid, keda siin omavahel kokku viin, on loonud isegi uusi ettevõtteid! Mu kontoris käivad töötamas rahvusvahelised inimesed, kes on tulnud Eestisse elama ja kes ei tea veel paljusid asju – kuidas asjad Eestis käivad, kuidas info liigub. Ma seletan neile kõike. Avatud kontori käivitamisel alustasime Viimsi võimalusi tutvustava loengusarjaga, kus on käinud esinemas Taavi Kotka, Siim Kallas ja Raivo Vare.

Vaatamata sellele, et Viimsil on kalli kinnisvara ja magala kuvand, on mul ambitsioon püüda kinni diginomaadid, kes hindavad vaikust ja võimalust jalutada pargis või mere ääres.
Usun, et meie tulevik on diginomaadide vajadustega arvestav ökosüsteem – ärimaja koos rendikorterite, sportimisvõimaluste ja hea toiduga.

Kas olete mõelnud teha ka networkingu üritusi, kus sarnaste (äri)huvidega inimesed omavahel tutvuda saaks?

Viimsis on toimunud kaks ettevõtjate ümarlauda ning viimasel rääkisime tarkade töökohtade loomise vajadusest. Sel suvel küsisin meie uuelt vallavanemalt, kas vald oleks valmis ostma oktoobris Helsingis toimuva Põhjamaade suurima ärikonverentsi Nordic Business Forumi ülekande õiguse, et näidata seda reaalajas Viimsi kinos. Vald panigi ideele õla alla ja 9.–10. oktoobril saab kinos 5 euro eest vaadata muidu ligi 2000-eurose piletiga NBF-i ülekannet ning väikese lisasumma eest osaleda sellele järgneval vastuvõtul Black Rose pubis, kus vallavanem kuulutab välja keskkonna aasta, mis on signaal ka ettevõtjatele. Järgmisel aastal kuulutame välja Viimsi kõige keskkonnasõbralikuma ettevõtte.

Olete ka Viimsi garaažimüügi üks eestvedajatest, seega on keskkond Teie jaoks südamelähedane teema?

Jah. Vaadake seda prügi hulka, mis meil igapäevaelus tekib. Ja ülearuseid asju, mis kappidesse kogunevad. See pahn ei ole mingi varandus. Garaažikas ei ole muud kui mentaalne harjutus, et säästlikumalt elada.

Kuidas keskkonda paremini hoida? Kuidas teha eetilisi tarbimisotsuseid?

Jõuga ei saavuta midagi, alustama peab ikka endast, väikestest asjadest. Mina õppisin prügi sorteerima kaks aastat.
Mul oli kodus hunnikutes kilekotte. Ühel päeval lugesin need üle ja mõtlesin, kust need tekivad. Analüüsi tulemusel korraldasin kodus koosoleku ja käisin välja idee – teeks ühe kilekotivaba kuu! Tegimegi. Kui kuu sai läbi, tegime veel ühe kuu. Need kaks kuud harjutamist jätsid meie pere käitumisharjumustesse tugeva jälje. Nüüd on nii, et kilekott tekib meie majja ainult siis, kui mõni külaline jätab.

Tegelikult inimesed tahavad teha eetilisi valikuid, aga nad tihti lihtsalt pole kuulnudki, et näiteks Ragn Sells pakub eramajade omanikele võimalust kasutada „kollase koti“ teenust. Minul läheb 80% pakenditest sinna kotti, mille prügifirma iga kuu mu aia tagant tasuta ära viib ja ümber töötleb. Õnneks asjad liiguvad paremuse suunas – kui 2016. aastal kasutas Ragn Sellsi kollase koti teenust Eestis 5000 majapidamist, siis nüüd on neid juba 80 000.

Kollasesse kotti võib panna plastiku, tetra, klaasi ja alumiiniumi. Vanapaberi võib siduda pakki ja anda samuti Ragn Sellsile kaasa, aga kuhu viia tekstiil?

Terved riided võib viia Maxima ette vastavasse konteinerisse või Uuskasutuskeskuse kogumispunkti, aga kasutuskõlbmatu tekstiili saab panna musta kilekotti ja anda tasuta
ära anda Viimsi jäätmejaamas.

Viktoria, ja see pole veel kõik – Teil on ka oma õigusbüroo Viimsis?

Jah, asutasin tõesti koos ühe noormehega siia õigusbüroo Justice Legal, et hakata pakkuma lepitusteenust. Aitame muuhulgas arvutada välja, millised on kulutused, kui kompromissile ei jõuta.
Ebameeldiv õiguslik probleem on nagu haigus, mis laseb mõnda aega elada, aga aja jooksul läheb üldiselt hullemaks. Nii nagu arsti juurde tasub minna aegsasti, soovitan ka juristiga konsulteerida õigel ajal – enne, kui probleem eskaleerub.
Usun, et kõik asjad on läbi räägitavad ja ma saan oma elukogemuse põhjal pakkuda tülis olevatele osapooletele rahulikku välisvaadet.

Mida Te veel tahaks Viimsis ära teha?

Olen kindel, et Viimsisse oleks vaja luua vaimse tervise keskus. Kui me praegu ei tegele läbipõlemise ja depressiooni märkamisega, siis varsti peame tegelema selle tagajärgedega. Mul on hirm mõeldagi, mis siis saab.
Ja teine unistus on, et Viimsis oleks oma keskus, väljak, kuhu inimesed näiteks uusaastaööl saaksid mõnusasti koguneda, omavahel tuttavaks saada ja mõtteid vahetada.