Karulaugu spordikeskuses tegutseb spordiklubi Ookami, kelle ridades teevad trenni noored judokad. Üks nendest on Viimsi kooli 4a klassi õpilane Kristiaana Palmik.

Judo juurde sattus Kristiaana siis, kui käis lasteaia vanemas rühmas. Nimelt pani tüdruk tähele, et mõned rühma posid käisid mitu korda nädalas trennis ning hakkas huvi tundma, millega tegu. Ta rääkis sellest kodus ning läks koos emaga asja lähemalt uurima. Kohapeal selgus, et tegu on judoga ning see meeldis talle kohe. Ema soovitas küll valida pigem mõne muu ala, näiteks tantsutrenni, aga tüdruk jäi endale kindlaks ning on tatamil treeninud nüüd ligi kuus aastat. „Judo tundus mulle algusest peale väga huvitav, sest see annab väga hea füüsilise ettevalmistuse, samuti võimaluse õppida enesekaitset. Kõige rohkem meeldib mulle aga see, et olen leidnud trennist palju sõpru,“ selgitab tüdruk.

Trennid on mitmekülgsed

Trennid toimuvad neli korda nädalas. Kui praegu on piirangute tõttu viidud kõik tegevused välitingimustesse, siis muul ajal toimub kolm nn matitrenni ja üks üldfüüsiline ettevalmistus. Mati peal aga ei tegeleta ainult maadlemisega, vaid mängitakse ka erinevaid mänge, näiteks jalgpalli, ameerika jalgpalli, kulli jms. 

Kristiaana on algusest peale teinud trenni koos poistega. Praegugi on tema grupis 27-st sportlasest vaid kaks õrnema soo esindajat. Klubisiseselt võistlevad ka poisid ja tüdrukud omavahel, seda umbes U12 klassini. See on nii üle Eesti, sest tüdrukute osakaal judos on väike. Samas ei ole see probleem, sest nooremas eas on poiste ja tüdrukute füüsilised võimed üsna sarnased ning pigem saavad nad üksteise pealt õppida ja koos edasi areneda.

Sihikindlus toob edu

Kristiaana kinnitab, et judoga tegelemiseks peab olema väga hea närviga, sest igas matšis seisad vastasega silm-silma vastu ning oled pidevas kontaktis. Samuti võib ette tulla vigastusi. „Kontakt mind ei hirmuta. Võib-olla siis, kui alles alustasin, oli pisut keerulisem. Haiget võib saada, kui teed ise või teeb vastane midagi valesti. Näiteks ühel võistlusel surus vastane mind nii, et mu õlg sai viga ja pidin pikka aega iga päev spetsiaalseid harjutusi tegema, et see korda saada. Hiljuti kukkusin trennis sõrme peale ja väänasin välja, aga vigastusi võib ette tulla igal spordialal,“ arvab tüdruk. 

Kuigi Kristiaana on alles 11-aastane on ta seadnud endale suured eesmärgid. 2020. aastal tuli ta kehakaalus -52 kg Eesti meistriks ning saavutas esimese koha kõrgetasemelistel Tallinn Judo Cup’il ja Rothberg Cup’il, samuti võitis meistritiitli laste sumos. „Üldiselt mulle meeldib väga võistelda, aga sügisel Eesti meistrivõistlustel tuli küll närv sisse. Oleksin pingest vahepeal peaaegu nutma hakanud. Nägin nii kaua vaeva, et võistlema saada, aga nädal enne olin veel ülekaalus. Pidin väga intensiivselt treenima ja toitumist jälgima, et võistluskaal saavutada. See oli raske, aga ma tegin selle ära,“ on Kristiaana uhke. „Olen tihti pidanud endast vanematega maadlema ning ka seekord oli finaalivastane minust kolm aastat vanem. Kui teda võitsin, siis olin ikka väga rõõmus,“ lisab ta. 

Kristiaana Palmik
Eesti meistrivõistluste finaal Foto: Teet Raik

Judo on elu osa

Enamik lasteaiakaaslastest, kelle eeskujul Kristiaana judosse läks on tänaseks loobunud. Tüdruk tunnistab, et kuue aasta jooksul on temalgi olnud hetki, mil ta on mõelnud trenni pooleli jätta, aga praegu selliseid soove ei ole. „Judo on ala, mis mulle meeldib ja tuleb hästi välja. Kui läheksin trennist ära, siis elu ei oleks enam sama. Judo on minu sport,“ usub ta ning kinnitab, et head tulemused on kõvasti motovatsiooni juurde andnud. „Tahan saada Euroopa- või maailmameistriks,“ avaldab ta.

Vastab Kristiaana treener Rain Arukaevu

Milline sportlane on Kristiaana?

Ta on kange ja heas mõttes jonnakas. Kristiaanal on sportlase iseloom. Ta tahab paremaks saada, tahab võita ja pingutab selle nimel. Ta on väga sportlik ning kui ta judot ei teeks, võiks edukalt tegelda kas kergejõustiku, jalgpalli või mõne muu alaga ning lööks seal edukalt läbi.

Kristiaana eesmärk on võita EM või MM. Mida ta peab tegema, et see unistus täituks?

Selleks peab olema eelkõige kannatust. Eestlased on aeglasema arenguga, seega peab kauem oma aega ootama. Kannatlikkus, edasipüüdlikkus ja rahulikkus peavad olema sel teekonnal tasakaalus.

Kes ja miks võiks tulla judo trenni?

Judosse võiks tulla kõik lapsed. Võtame vastu juba 3-aastaseid ning kuni 7-aastani lapsed ei tegelegi otseselt judoga, sest selles vanuses omandab laps kõige paremini liigutused, koordinatsiooni, motoorika, reageerimisvõime ning arendamegi neid omadusi. Judo elemendid on trennis olemas, aga mitte valdavad. Trennid on üles ehitatud mänguliselt ning on lapse jaoks põnevad. Lapsevanematele võib trenni pealt vaadates jääda isegi mulje, et laps eriti ei pinguta, aga kui panna neid endid samu harjutusi tegema, siis läheb esimese kümne minutiga raskeks. 

Mõned arvavad, et see ala tüdrukutele ei sobi. Mida nendele ütleksite?

Suhtumine tuleb ilmselt selles, et paljud ei tea täpselt, mis judo on. Judo pole ainult maadlemine või võtete sooritamne, vaid väga mitmekülgne harrastus, mis annab väga hea füüsilise põhja ja arendab vaimselt. Treeningutel tegeleme umbes kolmandiku ajast erinevate mängude ja harjutustega, teise kolmandiku füüsilise ettevalmistusega ja alles kolmandas osas maadluse ja tehniliste nüanssidega.