Viimsi vald andis sel sügisel esmakordselt välja aasta haridustöötaja preemia, mille pälvis Viimsi kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Liis Remmel. Rääkisime temaga lähemalt õpetajatööst, koolielust ja klassivälisest tegevusest.

Miks otsustasite saada eesti keele ja kirjanduse õpetajaks?

Mulle on alati lapsed meeldinud ja mulle on meeldinud noortega suhelda, sest see annab energiat ja positiivsust. Ilmselt sellepärast läksingi pedagoogilisse instituuti.

Tegelikult õppisin klassiõpetajaks ning eesti keel oli lisaeriala. Läks aga nii, et tänaseks olen õpetanud 25 aastat eesti keelt ja kirjandust, sellest 18 aastat Viimsi koolis. 

Mis selle aja jooksul on kõige rohkem õpetajatöös ja koolielus muutunud, kui olete õpetaja olnud?

Kui 1982. aastal kooli läksin, siis minu esimene töö oli muru kastmine, pärast seda tulid värvimine, mööbli parandamine ja ehitamine. Praegu ei tule enam kõne allagi, et õpetaja niisuguste asjadega tegeleks. Tol ajal oli vaja ka palju rohkem vaeva näha õppevahendite valmistamisega. Nüüd on sisulist tööd tunduvalt lihtsam teha. 

Kui alustasin, ei olnud internetti, arvuteid ega nutitelefone, aga mina ei pea neid halvaks. Nutitelefonid ei ole õnnetus, sest tehnoloogia areng on loomulik progress. Ka tunnis ütlen sageli lastele, et võtke telefonid välja, otsige internetist vastav info üles. Vähemalt Viimsi kooli lapsed on igasuguste harrasustega niivõrd hõivatud, minu klassiski tegeleb enamik lastest spordiga ning ma ei usu, et see midagi halba teeb, kui pärast pikka koolipäeva ja hobidega tegelemist paar tundi telefonis mängida. 

Mõned eesti keele ja kirjanduse õpetajad kurdavad, et tänapäeva lapsi on raske lugema panna, aga ka see on suhteline. Meil on väga hea raamatukogu, kus on saadaval suur osa värskest noortekirjandusest ning sellel on ka lugejaid. Igal ajal on olnud neid, kes rohkem loevad, ja neid, kes eriti ei loe. Aga seni, kuni raamatuid trükitakse ning kui ka telefonist on võimalik raamatuid lugeda, ei ole midagi katki.

Te ei ole pelgalt aineõpetaja, vaid õpetate Viimsi koolis ka väitluskunsti. Mida see aine endast kujutab ning mida väitlusoskus õpilastele annab? 

7. klassis on väitluskunst valikaine ning olen seda õpetanud 5–6 aastat. Esimestes tundides alustame mängudega, edasi õpime väitlust ja kõnelemist.

Väitlusoskus annab lapsele eelkõige esinemiskindluse. Tegelikult on ju kõik väikesed lapsed, eelkooliealised ja 1.–2. klassi lapsed julged ja jutukad, kui neile sõna antakse, aga kasvatusega ja teismeliseeaga see muutub ning paljudel on keeruline ennast väljendada. Väitlusega tegelemine annab aga julguse kõneleda, oskuse argumenteerida ja oma sõnumit edastada. 

Õpetajatöö kõrvalt korraldate iga-aastast kõnevõistlust. Kes seal osaleda saavad ning milles võistlus seisneb?

Kui Viimsi kool oli veel keskkool, hakkasime koos Kirsi Rannastega korraldama vabariiklikku veebipõhist kõnevõistlust. Praegu teeb õpetaja Rannaste seda gümnaasiumis edasi ning mina hakkasin eelmisest aastast tegema koos Riita Järvega maakondlikku kõnevõistlust Harjumaa põhikoolidele. Sel õppeaastal toimuva võistluse lõppvoor on planeeritud 19. veebruariks.

Võistluse sisu on lihtne. Iga osaleja saadab eelvooru etteantud teemal oma salvestatud kõne. Kõik saadetud videod kõnevõistluse esimeses voorus vaatavad üle ja hindavad gümnaasiumiõpilased. Lõppvoorus on osalejate ülesandeks koostada kindlal teemal 20 minutiga uus kõne. Lõppvooru žüriisse oleme kutsunud erinevaid kõnepidamisega seotud inimesi. Näiteks eelmisel aastal olid kohtunikeks EELK Viimsi Püha Jaakobi kiriku õpetaja Mikk Leedjärv, Viimsi gümnaasiumi õpetaja Kirsi Rannaste ja lapsevanemate esindajana Piret Simmo.

Klassijuhatajana jätkub Teil alati energiat klassi ühisürituste korraldamiseks. Miks ja mida Te oma klassiga kooliväliselt teete?

Olen seda meelt, et õpetaja ei ole ainult aine andja, vaid ka kasvataja ja suunanäitaja. Heaks õpetajaks peetakse neid, kes lastega ka kooliväliselt tegelevad, käivad teatris ja ekskursioonidel ning õpetajad, kes oma klassidest peavad, teevad seda tööd. 

Mina näiteks olen oma lapsed alati teatrisse viinud, sest pean lastele teatri tutvustamist väga oluliseks. Filmikunst jõuab nendeni nagunii, aga teater sageli kodude ja lapsevanemate kaudu ei jõua. Samas olen tähele pannud, et lapsevanemad väga soosivad seda, et klassiga teatris käiakse. Meil on praegu väga palju häid teatreid, mida oleme külastanud – Eesti Noorsooteater, Linnateater, VAT Teater, Draamateater, Estonia jne.

Kahjuks COVID-19 leviku tõttu ei saa praegu teatrikülastusi organiseerida ning see on päris ränk. Minu jaoks on praegune aeg õpetajatöös esimene kord, kus ma ei saa lastega teatris käia. 

Südamega tehtud ja pühendunud töö ei jää õnneks ka teistele märkamata.  Teie pälvisite tänavu Viimsi valla aasta haridustöötaja preemia. Mida see Teie jaoks tähendas ja kui suure üllatusena see tuli?

Ma ei osanud seda üldse aimata, lähedased kolleegid hoidsid viimase minutini uudist salajas. Kui vallavanem ja abivallavanem tulid tundi preemiat üle andma, siis olin muidugi väga rõõmus, aga ka tõsiselt ehmunud ja vapustatud. Tegelikult olen inimene, kes eriti tähelepanu ei soovi, pigem hoidun sellest. Pean seda tunnustust muidugi väga tähtsaks, aga leian, et meie koolis on niivõrd palju häid õpetajaid, kes seda samuti vääriksid. 

Töö on suur osa elust, aga selleks, et oma tööd hästi teha on tarvis välja puhata. Kuidas Teie närve puhkate ning millest uueks tööpäevaks energiat ammutate?

Minu lemmiktegevus on lugemine. Kuna elan Kristiines, siis sõidan iga päev bussiga tööle ja tagasi ning bussis loen tavaliselt raamatut. Lisaks meeldib mulle vabal ajal tegeleda jooga ja jalgrattasõiduga.