Igal aastal, 17. novembril tähistatakse ülemaailmset enneaegse sünni päeva, et juhtida tähelepanu sellega seotud teemadele. Üheks toetuse avaldamise viisiks on sirelililla värvi kasutamine oma hoone või muu objekti valgustamiseks. Ajasime juttu perekond Feldinguga, kel on rääkida oma lugu.
Feldingute peres kasvab kolm last – Marii (6), Rolf (3) ja Reta (1) –, veel kuuluvad sinna isa Mart ja ema Riina, lisaks austraalia lambakoer Sissy. Kui täna elavad nad Haabneemes tavapärast noore pere elu, siis aasta tagasi oli lugu teine. Noorim tütar võitles haiglas elu eest ja kõike tuli võtta mitte päev, vaid tund korraga.
Laps, kes mahtus peopessa
Lugu algas möödunud aasta augusti lõpus, kui kolmanda lapse ootel Riina tundis end tööl halvasti ja otsustas minna valvearsti juurde kontrolli. „Mul ei olnud sel ajal kõige lihtsam. Ema oli pärast rasket haigust lahkunud ja nädalavahetusel toimusid matused. Tundsin end küll kehvasti ja väsinult, aga seostasin seda leinaga,“ meenutab ta.
Haiglas võeti analüüsid, mis näitasid, et naise organismis on põletik. Selgus ka, et emakas on juba 2 cm avanenud ja tekkinud on looteveepõie prolaps ehk väljasopistumine. Riinale öeldi, et enne lapse sündi ta enam koju ei saa ja peab jääma säilitamisele. Alguses oligi lootus, et asi päädib kuude kaupa haiglas lamamisega, aga õhtul algasid tuhud ja naine sai aru, et mingit säilitamist ei tule – see laps sünnib kohe. „Reta pidi ilmale tulema jõulude paiku, aga saabus meie juurde 31. augustil kell 22.57. Ta sündis 23. rasedusnädalal, kaalus 640 grammi ja oli 34 cm pikkune,“ loetleb Riina ulmelisena tunduvaid numbreid.
Reta viidi üsna kohe lastehaigla intensiivraviosakonda, ema sai talle vaid korraks pai teha. Edasi ei olnud muud, kui uskuda, loota ja arste usaldada. Riina lubati kahe päeva pärast koju, kus ta püüdis mitte muretseda, aga see ei olnud lihtne. „Esimesel kuul nutsin iga päev,“ tunnistab ta.
Ärevad tunnid ja kuud
Arstid ei loonud illusioone. „Lastehaigla intensiivravi osakonna juhataja ütles otse, et nüüd elate tund ja päev korraga, homme teda ei pruugi enam olla,“ ütleb Mart. „Tagantjärele oleme mõelnud, et väga hea, et Reta on meie kolmas laps. Meil oli juba kaks väikest tegelast kodus, kelle jaoks pidime olemas olema ja kes viisid natukenegi mõtteid mujale.“
Alguses tuli üks tagasilöök teise järel. Teisel elunädalal tekkis Retal sooleinfektsioon, talle tehti erakorraline lõikus ja paigaldati stoomikott. Samal päeval toimus operatsioon arterioosjuha sulgemiseks. Seisund oli raske, aga tilluke tüdruk elas lõikused üle. Esimene kuu möödus justkui püsivas kriisis. Pidevad ultrahelikontrollid, põletikud ja hemoglobiinitaseme langus, mistõttu tehti lapsele mitu vereülekannet.
Ema ja isa käisid igal võimalusel tütart haiglas vaatamas ja rinnapiima viimas. Peamine, mida nad teha said, oli känguruhooldus. See tähendab lapsega nahk-naha kontaktis olemist. Aga ka see pole niisama lihtne, kui väike inimene kaalub kõvasti alla ühe kilo ja tema küljes on kõikvõimalikud voolikud ja andurid. „Olime lugenud, et känguru aitab ja tänu sellele paranevad lapsed kergemini. Istusimegi igal võimalusel laps rinnal mitu tundi järjest haiglas. Tihti juhtus, et masin hakkas üürgama, sest Reta saturatsiooni tase oli liiga madal. Siis tuli õde ja näpistas beebit varbast, et ta märkaks uuesti hingama hakata. Nii väikestega juhtub sageli, et nad lihtsalt unustavad hingamise ära,“ selgitab Mart.
Riina meenutab, et kord, kui ta käis kängurut tegemas, andsid andurid iga viie minuti tagant häiret. See viis endast välja ja ta ei suutnud 10 päeva tagasi minna, haiglas käis ainult Mart. Kui Riina uuesti läks, siis oli raske last sülle võtta, sest hirm, et midagi juhtub, oli nii suur. Õnneks tuli appi kogemusnõustaja. „Ta oli minu juures ja rääkimine tõmbas ärevuse maha, mul ei olnud mahti pidevalt jälgida, millised numbrid ekraanil jooksevad. Haiglas olles saad ju aru, et kui midagi palatis juhtub, siis õde on väga lähedal ja jõuab sinu juurde. Aga see hetk, kui lapse hingamine katkeb, on nii hirmus,“ sõnab Riina. Talle meenub, et kui ta pidi haiglasse minema ja keegi ütles, et nautige süles olemist, siis tegelikult oli asi sellest kaugel. „Need olid mu elu pikimad tunnid, kui Retaga nahk-naha vastas istusin, sest pidevalt oli hirm. Alles lõpupoole läks lihtsamaks.“
Valgus tunneli lõpus
Tasapisi hakkasid tulema edusammud. Ilma hingamisaparaadi või maskita hakkas Reta hingama novembri keskpaigas. Kolm nädalat pärast soolte ühendamise operatsiooni (millega võeti ära stoomikott), 14. detsembril, viidi ta väikelaste osakonda, kuhu Riina sai päev hiljem kaasa minna. Naine meenutab, et see oli siiski väga keeruline aeg, sest perepalatis olles pidi ta pidevalt jälgima, kas kõik näidud on normis, ja õppima ise vajalikke ravimeid manustama. Riina magas vaid tunni kaupa, sest ärkas iga piiksu peale. Paar korda sai abikaasa haiglasse toeks tulla ja siis sai naine pisutki puhata.
14. jaanuaril lubati ema ja tütar lõpuks koju, kus väikest õde nägid esimest korda Marii ja Rolf. „Reta kaalus siis 2,5 kg. Püüdsin teda võtta kui vastsündinut. Alguses pidime kodus teda iga päev kaaluma ja vajadusel pudelist lisa juurde andma. Väga oluline oli, et ta iga päev pisut kaalus juurde võtaks või vähemalt kaalu ei kaotaks,“ räägib Riina.
Väikeste sammudega õiges suunas
Feldingud tunnistavad, et pärast Reta sündi ei olnud kerge. „Teadsime, et väga palju saab halvasti minna. Meie motoks kujunes ütlus: väikeste sammudega õiges suunas. Päev ja tund korraga aitabki edasi. Tuleb loota parimat, aga mitte ülemäära. Mingis mõttes tuleb kõigeks valmis olla. Kui on tunne, et on vaja rääkida, siis ei tasu karta kogemusnõustajat,“ soovitavad nad.
Nende sõnul tasub alati ka arstidelt ja õdedelt küsida, et asjad enda jaoks selgemaks saada. „Meil kujunesid välja lemmikõed, kellega sai rahulikult rääkida. Igal hommikul helistasin haiglasse ja uurisin, kuidas Retal täna on, millised on muutused. Õnneks oli tuttav kirurg alati valmis selgitama, mida üks või teine seisund või number tähendab,“ sõnab Mart.
Riina lisab, et paar peaks omavahel samuti palju rääkima, mitte eeldama, et äkki teine ei taha, ja kui vähegi võimalik, siis säilitama rutiini. Kui Reta viibis haiglas, käis Mart suuremaltjaolt endistviisi tööl ja ka Riina jätkas osaliselt töötamist, sest see aitas mõtteid natukenegi mujale viia.
Feldingutel läks hästi, sest tuli välja, et nende pisitüdruk on väga sitke võitleja. Reta sünnivanus on praegu aasta ja kaks kuud, korrigeeritud vanus 10 kuud. Oma arengus on ta sellest isegi pisut ees ja arvestades seda, milline seis oli alguses, on kõik arstid tema kosumisega väga rahul. Ta on nüüd rõõmus Haabneeme tüdruk, keda poputavad lisaks emale ja isale vanem õde ja vend.
Õrnad, aga elujõulised
Feldingud peavad oluliseks enneaegsete teemat esile tõsta. Nad annavad oma panuse selleks, et mõlema töökohad oleksid 17. novembril sirelilillas valguses. Just eelkõige avalike hoonete värvimisega püütaksegi ühiskonnas enneaegselt sündinud lastele tähelepanu pöörata. Sirelililla värv on valitud seetõttu, et see sümboliseerib õrnust ja erakordsust. Õrnad on ju need pisikesed, kes on otsustanud maailma tulla varem, aga kelle elujõud ja kangelaslikkus on erakordsed. „See on ilus žest enneaegsetele sündidele sedaviisi tähelepanu pöörata. Oleme ka koju varunud lillade kilefiltrite rulli, millega püüame olemasolevad majavalgustid selleks päevaks katta,“ ütlevad Mart ja Riina.
„Eks kipub ikka nii olema, et kuni ise asjaga kokku ei puutu, jääb see kaugeks. Tegelikult on enneaegseid lapsi palju ja see on väga suur meditsiiniline ime, mida arstid ja õed suudavad enneaegselt sündinutega korda saata,“ lisavad nad.
Igaüks saab toetust avaldada
17. novembril tähistatakse ülemaailmset enneaegse sünni päeva, et teavitada ühiskonda enneaegse sünnituse ja sünniga seotud teemadest. Igal aastal sünnib maailmas enne oodatud aega 15 miljonit last ehk rohkem kui üks kümnest beebist on enneaegne.
Igaüks saab näidata oma toetust, kasutades oma hoone või muu objekti valgustamiseks sirelilillat värvi.
