Tänavu valiti esimest korda Viimsi aasta pere ning auväärse tiitli omanikeks valiti perekond Tuulas. 

Perekond Tuulas, kuhu kuuluvad peretütred Adhele ja Tuulike koos abikaasa Nikitaga, ema Viktoria ja isa Tõnu ning kuldne retriiver Ross (4-aastane), elavad ajaloolises Miiduranna külas, mis tähistas eelmisel aastal 430. aastapäeva. Esimene kirjalik ülestähendus külast pärineb seega aastast 1589.

Tuulaste suguvõsa on Miidurannas elanud üle 180 aasta ning pere ajalugu ulatub aastasse 1839, mil Uustalu maadele (praegune Miiduranna sadama ala) asus 1839 elama Keilast Koppelmaalt tulnud 58-aastane Hans Tulase (esialgselt kirjutati perenimi ühe u-ga) koos naise Marrise ja kahe pojaga – Hansu ja Gustaviga.

22.juunil 1891. aastal ostis Gustav Tuulas Uustalu kinnistu (nr 3296 suurusega 19,0 tessantiini ja 944.0) Viimsi mõisahärralt päriselt välja ja suutis ostuhinna ka mõne aasta jooksul ära tasuda. 
Viktoria ja Tõnu  tütred Adhele ja Tuulike on seega 8. põlvkond Tuulaseid, kes elavad järjepidevalt Miidurannas.

Tõnu on Miidurannas sündinud, kasvanud ja koolis käinud. Abielludes elasid noored esiti Tõnu sünnikodus, mis asuski Miiduranna sadamas. Oma praeguses kodus elatakse aastast 1992.

Kuidas saite teada, et just teie pere on pärjatud tiitliga Viimsi aasta pere 2020?
Viimsi aasta pere valimine toimub Viimsis esimest korda ja Lions Club Viimsi Ranna daamid on valimiste reglemendi põhjalikult läbi mõelnud ja COVID-i tingimustes valimised läbi viinud ülima põhjalikkusega.

Sellest, et oleme esitatud aasta pere nominentideks, saime teada mõni aeg tagasi. Juba see, et olime aasta pere nominendiks esitatud, oli meile suur tunnustus. Aga sellest, et oleme valitud Viimsi aasta pereks saime teada siis, kui ettevaatlikult uuriti, mis plaanid meil 11. mail on. Sel päeval tulid Lions Club Viimsi Ranna liikmed ja Viimsi vallavalitsuse delegatsiooni esindajad ning tegid meile uudise ülima pidulikkusega teatavaks. Seda tõesti ei oodanud.
 
Millal sai teist perekond Tuulas?
Tutvusime 1985. aastal Tartu Ülikoolis ning abiellusime 1987. aastal.

Palun vastake küsimusele: “Minu roll meie peres on..”
Adhele: IT-tugi.

Tuulike: Planeerija, kellel on plaanid ja ettepanekud ülejäänud pereliikmetele terveks aastaks valmis juba jaanuaris. 

Nikita: Koeratreener, kes püüab Rossis distsipliini kasvatada, kui teised kipuvad rohkem ainult hellitama. 

Viktoria: Troublemaker, prügi sorteerimise peresisene koolitaja, viimase minuti inimene.

Tõnu: Tegelen kalaga kõikvõimalikel erinevatel moel enda rajatud suveköögis, mis kahe suitsuahjuga on minu kuningriik. Suurimaks hobiks on kalaroogade valmistamine (paljuski vanade Miiduranna tavade ja retseptide järgi).  

Tõnu ja Viktoria: Lapsed on meie suurimad õpetajad. Tänu nendele oleme need, kes me täna oleme. Nemad on sundinud meid lapsepõlvest kaasa võetud mustreid murdma, julgustanud ajama oma rida peavooluga kaasa minemata.

2020 on Viimsis keskkonna-aasta. Mida see teie pere jaoks tähendab?
Mingeid äkilisi muutusi keskkonnasõbralikkus meie pere elustiilis kaasa toonud ei ole. Prügisorteerimine on meie igapäeva elu loomulik osa olnud aastat 2000, elik juba viimased 20 aastat, mil meist sai Ragn Sellsi klient.

2005–2009 viis meid tööelu Soome, kus elasime 4 aastat. Tänaseni mäletame seda ahhaaa-elamust, kui avasime Helsingis üürikorteri köögikapi ukse ning avastasime seal viis erinevat prügikasti! Erilist võõristust tekitas bioprügi.

Tänaseks on Soome jõudnud tasemele, kus sorteerimata jäägid moodustavad prügist 1% (Eestis suudame ja tahame sorteerida vaevalt 27–32%).

Soomes kinnistus ka teadmine, et rikas ühiskond oskab raha lugeda. Sestap hakkasime unistama ajast, kui Eesti jõuaks ka päriselt “eliitklubisse”. Toona oli Eestil ainuüksi mentaalsel tasemel pikk tee minna. 

Mäletan suurt pahandust saatkonnas, kui diplomaadid tegid ettepaneku sõlmida prügivedajaga eraldi leping paberi ja papi sorteerimiseks. Paraku ainuüksi unistused ja ilus jutt siin ei aita. Lootus, et las keegi teine teeb, aga mul ei ole aega, sest mul on palju tähtsamat teha, ka ei aita.

Pärast Soomet jätkasime “orav rattas” elustiili ning tööelu viis erinevatesse riikidesse. Ka pereelu oli killustunud mitmel riigi vahel. Samas kasvasime perena distantsist hoolimata veel kindlamalt kokku.

2012.aasta lõpus oli Viktoria ÜRO eksperdina Guatemalas. VIP delegatsioon tuhises ühelt kohtumiselt teisele ja seal, kohtudes põlisrahvaste esindajatega, saabus tõehetk, kui tajusin, milline on meie (Eesti) tegelik jalajälg. Läikival paberil lööklausetest kubisevad infovoldikud ei aita vaesuses vaevlevaid põlisrahvaid selles ainsamas elus kuidagi edasi.

2013.aastal leppisime peresiseselt kokku, et teeme kilekotivaba kuu. Kõik suhtusid sellesse ülima tõsidusega ning sekeldusi oli piisavalt. Kuna esimene kuu oli huvitav, proovisime ühe kuu veel. Edasi läks veidi käest ära, kuid see lühiajaline eksperiment jättis meie käitumisse positiivse jälje. Tänaseks naljalt meie majapidamises kilekotte ei leia.

Areng on toimunud väikeste sammudega ja pikk tee on veel minna. Tänaseks oleme võtnud oma tarbimise ja kulutused kontrolli alla (koostame iga kuu eelarve, planeerime jne), muutnud oma suhtumist ega karda eristuda.

Tänases Eestis tähendab keskkonnateadlikkus info paljusust ning inimesed, kes omavad nappi ajaressurssi, ei suuda vajalikke muudatusi ette võtta. Samas, vaatamata info paljususele inimesteni õige info ei jõua.

2020 on Viimsis keskkonna-aasta ja see tähendab meile võimalust veelgi rohkem panustada, sest teema on esile tõstetud.

Kuidas luua ühtsemat Viimsit?
Tuleb teha päris asju ja elada päris elu. Tundub, et Viimsi kuvand, mis on kujunenud pika aja jooksul Eesti-siseselt väljastpoolt vaatajate silmis, pole üldse see, milline Viimsi tegelikult on. Ja see väline pilt võib ka meid endid – viimsilasi – sageli segadusse viia. See kõigutab kõvasti ka meie ühtsust. Viimsikad teevad väga hästi vahet tegemisel ja tegemisel. Isetust hinnatakse kõrgelt.

Tuleks märgata rohkem häid asju ning otsida vähem põhjusi vihastamiseks. Kui keegi tunneb, et kõik on väga-väga halvasti, siis tuleks esiti enda sisse vaadata. See hoiab ära ülereageerimise. Tihti elab konflikt meis eneses. 

Viimsi kui rannarahva kodu on hetkel n-ö me ühine disain või kaubamärk, kui soovite, mille taha me kõik peaksime ühiselt koonduma. Ehk peaksime seda sloganit kuidagi rohkem enese jaoks lahti seletama, leidma aina rohkem ühiseid ja võimalikult paljusid liitvaid tegevusi, mis vaatavad nii tugevalt ajas tagasi kui ka julgelt ja innovatiivselt ajas edasi.

Rohkem positiivset märkamist ja teineteise tunnustamist ei tee paha. Viimsis elavad nii ägedad inimesed, ärge kartke nendelt inspiratsiooni saada!
 
Mida tiitel Viimsi aasta pere teie jaoks tähendab? 
Oleme sellest tunnustusest liigutatud ja peame seda meie saavutuste jadas tähtsaimaiks. Tõdeme, et tunnustust oma erialal on märksa lihtsam saada kui kogukonna tunnustust perekonnana ja seda veel Viimsi keskkonna-aastal.

Tunnustus samas ka kohustab ja innustab rohkem panustama.

KOMMENTAAR
Viimsi Ranna Lions Klubi asutajaliige ja president 2019/2020 Krista Mulenok

Viimsi aasta pere 2020 valimisel lähtusime alljärgnevatest valikukriteeriumitest ja hindamismetoodikast.

Pere elukoht on Viimsi vallas.

Pere on rohelise mõtteviisiga ja keskkonnast hooliv:

▪     tarbib säästlikult ja vähendab jäätmeteket;

▪     sorteerib prügi, komposteerib biojäätmeid;

▪     eelistab kauakestvaid tooteid;

▪     on aktiivne taaskasutaja (viib asju uuskasutusse, pakub teisele ringile);

▪     märkab keskkonnaprobleeme, juhib neile avalikkuse tähelepanu;

▪     tegeleb maheaiandusega.

Pere on keskkonnahoidliku tegevusega teistele eeskujuks:

▪     tegutseb kogukonna heaks vabatahtlikuna, osaleb aktiivselt kogukonna tegemistes;

▪     tutvustab keskkonnasäästlikku eluviisi, innustades ka teisi kogukonna liikmeid keskkonnahoidlikult käituma;

▪     kajastab keskkonnateemat sotsiaalmeedias, veebis ja ajakirjanduses;

▪     korraldab avalikke keskkonnahoidlikke üritusi;

▪     esineb  Viimsi kogukonnas keskkonnateemaliste loengutega;

▪     osaleb Viimsi garaažimüügil.

Pere keskkonnahoidlikku tegevusse on kaasatud kõik pereliikmed.

Iga Viimsi Ranna Lions Klubi  liige andis oma esimesele valikule 5 punkti, teisele valikule 3 punkti ja kolmandale 1 punkti. Kui kõik 13 klubiliiget olid oma punktid andnud, siis lugesime need kokku ja kõige enam punkte saanud nominendi kuulutasime Viimsi aasta pereks. Perekond Tuulas sai 43 häält, perekond Hussar ja perekond Lill said võrdselt 37 häält.

Alustasin Viimsi Ranna Lions Klubi presidendina 2019. aasta juulikuus ning kuulsin klubiõelt Riina Quakilt, et Viimsi vallas on ülevaatamisel tunnustamise kord. Kohtusime valla esindajatega 26. augustil, mil pakkusin välja idee hakata iga-aastaselt valima Viimsi aasta peret. Sünergias otsustasime tunnustama hakata just Viimsi valla teema-aastaga seonduvat perekonda. Nii on võimalik vallaelanike tähelepanu pöörata olulistele teemadele ning tunnustada eeskujusid.

2020.aasta on Viimsis keskkonna-aasta ning seetõttu valisimegi aasta pereks keskkonnasõbraliku ja teistele eeskujuks oleva perekonna – perekond Tuulase. Nad on rohelise mõtteviisiga ja keskkonnast hoolivad pikaajalised Viimsi valla elanikud, kes on õpetanud oma kogukonna prügi sorteerima, algatanud Viimsi garaažimüügi ning nüüd on sihikul juba ringmajandusega seotud projekt. Teist ja kolmandat kohta jäid jagama perekond Lill kui ökospaa ja ökolasteaia pidajad ning rohelise mõtteviisi ja meisterdamise lembeline perekond Hussar. 

2021.aasta alguses hakkab Viimsi Ranna Lions Klubi korraldama uut Viimsi aasta pere tunnustamist koos Viimsi vallaga. Aita meil valida Viimsi aasta pere 2021! Olge agarad nominente üles seadma! Märgakem ja tunnustagem koos parimaid!