Oktoobri alguses toimub igal aastal traditsiooniliselt õpetajate päev. Sel aastal toimus Viimsis õpetajate päev eelmisel reedel, 4. oktoobril. Sel päeval on traditsiooniks, et abituriendid asendavad kõikide õpetajate tunde ning õpetajatele on koolis organiseeritud erinevad tegevused.

Viimsi gümnaasiumis võeti hommikul õpetajad vastu gümnasistide küpsetatud magusate pannkookidega ning mõnusalt sooja kohvi ja teega. Edasi oli õpetajatel terve päev planeeritud, nad käisid erinevates tundides, mida andsid kaheteistkümnenda klassi õpilased, ning päeva lõpetas abiturientide poolt korraldatud südamlik aktus. 

Abiturientidel olid aga sel päeval käed-jalad tööd täis. Viimsi gümnaasiumi abituriendid käisid sel päeval Haabneeme koolis pisematele tunde andmas, nii ka mina. Andsin tundi neljandale ja viiendale klassile – neljandale klassile ainult kehalist kasvatust ning viiendale eesti keelt ja kehalist. Päeva lõpus viisin läbi kehalise kasvatuse tunni ka üheteistkümnendale klassile. Kuna tunde saime anda kahekesi, siis oli tunduvalt kergem ja kindlam minna klassi ette. Meeldiv oli ka asjaolu, et õpetajad andsid meile vabad käed, mida tunnis teha – nii saime nooremate tunnid ka veidi vaheldusrikkamaks ja lõbusamaks muuta. 

Õpetajate päeva aktusel esitavad õpetajad äsja omandatud tantsu
Õpetajate päeva aktusel esitavad õpetajad äsja omandatud tantsu

Esimesed kaks tundi
Hommikul olid esimesed kaks kehalise kasvatuse tunnid. Need jäid mulle kõige helgematena meelde, kuna neljanda ja viienda klassi tüdrukud olid väga sümpaatsed ning tõesti tahtsid kaasa teha ja kuulasid meid hoolega. Oli küll tunda märgatavat vahet neljanda ja viienda klassi vahel, kuid mõlemad olid omamoodi armsad ja tegusad. Algselt oli muidugi natuke hirmus, kuna me ei teadnud, millised lapsed meid ees ootavad ning kuidas hakkama saame. Õnneks sujus kõik plaanipäraselt. Kehalise kasvatuse õpetaja töö tundub väga mõnus ja tänuväärne. 

“Saime kohe aru, et järgmised tunnid tulevad märksa keerukamad ja raskemini kontrollitavad”

Kolmas ja neljas tund
Järgmised kaks tundi olid viienda klassi eesti keeled. Kuna meil oli niivõrd hea kogemus kahe esimese tunniga, siis olime kindlad, et kaks järgmist lähevad sama libedalt, kuid eksisime rängalt. Nüüd oli klassis koos umbes 20 poissi ja tüdrukut, eelmistes tundides oli vaid 10 tüdrukut. Saime kohe aru, et järgmised tunnid tulevad märksa keerukamad ja raskemini kontrollitavad. Enamus ajast valitses klassis kaos ning õpilased nagu polnudki teineteise kuulamisest midagi mitte kunagi kuulnud. Plaanitavatest tegevusest tunnis jõudsime teha vaid pooled ning saime aru, et õpetaja amet on veidi närvesööv. Proovisime siis tundides erinevaid tehnikaid, et õpilaste tähelepanu endale saada. Asi, mis lõpuks päriselt ka töötas, olid tunni jooksul erinevatel hetkedel läbi viidud vaikuseminutid, mil õpilased ega me ise ei rääkinud ning meil oli kogu nende tähelepanu, et koheselt tunni teemaga jätkata. Kui tegime harjutusi ja andsime neile tegevust, keskendusid nad palju paremini ja olid vaiksemalt. Teise tunni lõpus olime päris kurnatud, kuid arutasime siis omavahel toimunut ja jõudsime arusaamale, et tegelikult oli neile kogu olukord ja inimesed uued ning see tekitaski suurt elevust, mis õpilasi nii käituma pani. Usume, et tegelikult ei ole asi lootusetu ja kogenud õpetajad oskavad nendes olukordades kindlasti paremini käituda kui meie.

Viimane tund
Pärast sellist trianglit oli lausa rõõm minna üheteistkümnendale klassile tundi andma. Tegime neile alguses korralikumat trenni ning hiljem ka mängisime. Tegelikult oli aru saada, et neile oli samuti selline vaheldus meeltmööda ning nad rõõmustasid, et abituriendid tulid tundi andma, kuna enamasti tahetakse hoopis nende kõige pisemate juurde minna. Tõepoolest oli tund üheteistkümnendikega suurepärane ning nad olid samuti väga innukad ja sümpatiseerisid meile väga.

Haabneeme koolis õpetaja rollis olles tulid mulle meelde ajad, mil ise olin veel seal koolis viienda klassi õpilane ning ei teadnud absoluutselt, mis mind ees ootab – millised uued võrratud sõbrad ma endale gümnaasiumist leian ning kui ägedad ja hoolivad õpetajad on mul privileeg endale saada. Ma tõesti saan vaadata tagasi oma kooliteele positiivselt ja ühel päeval võtan endale missiooniks tänada kõiki neid suurepäraseid inimesi südamest, kes on sellel teekonnal aidanud mul lõpusirgele jõuda. Arvan, et seda peaksime aeg-ajalt tegema me kõik, olenemata teekonna sihtmärgist või pikkusest. Arvan, et õpetajate ees suutsime tänu üheskoos juba veidi üles näidata kooli aktusel, kus kõigil abiturientidel läks süda sees soojaks, nii ka õpetajatel.