Lugemiseks peaks praegu kõigil piisavalt aega olema. Samas on häid raamatuid nii palju, et vahel on raske õiget välja valida. Siin tuleb appi Reet Kukk Viimsi raamatukogust, kes soovitab huvitavat lugemist.
Martin Algus. Tagamaa
Varrak, 2020. 197 lk
Martin Algus on eekõige tuntud stsenaristi ja näitekirjanikuna. Paar aastat tagasi debüteeris ta aga ka edukalt romaaniga „Midagi tõelist“. Hiljuti ilmunud novellikogu toob lugejani kümme lugu, mis kõik toimuvad kusagil tagamaal, suurtest teedest ja asulatest eemal. Ühiste kaante vahel moodustub kaleidoskoop Eesti elust viimase saja aasta jooksul. Teose fookuses pole aga panoraamvaated meie maad raputanud suursündmustest, vaid elusaatused ja muutlik aeg. Suurte muutuste sajandi hõngu on siiski tunda. Oskuslikud olustikukirjeldused loovad lugejale sideme möödunud aja inimestega. Lugude tagamaaks on kaunid looduskirjeldused imelisest, salapärasest, veidi üksildasest, aga samas romantilisest Vooremaast. Tegemist on mälupiltidega autori lapse- ja noorpõlve radadelt, mis on temasse väljapääsu ootama jäänud.
Iga jutt on omamoodi eriline ja mõjuv. Palju rõhku on pandud detailidele ja sellele, milliseid valikuid tehakse ümbritsevate asjaolude tõttu. „Tagamaa“ on teos, milles kibestumust ja kurbust on rohkem kui rõõmu. Lugude kangelased hoiavad oma mõtteid ja tundeid enamasti endale, katsuvad oma eluga hakkama saada, aga alati see ei õnnestu. Inimesed püüavad kuhugi välja jõuda, vahel isegi järgida unistusi, aga juhtub midagi fataalset. Novellides jutustatakse inimlikest tunnetest, suhetest, üksindusest, painetest, eluvõitlusest. Autor ei anna sugugi mitte lõplikku lahendust. Lugeja peab ise sündmustest omad järeldused tegema ja tegelaste edasisest saatusest pildi kokku panema.
„Tagamaa“ lugemisel tekib omamoodi paradoks: ühest küljest on lehekülgi vähe ja raamatu lugemine ei tohiks kaua aega võtta, teisalt kujutab iga lugu endast oma lühidusest hoolimata ühtset tervikut, milles on maailm koos oma keerdkäikude ja tõdedega. Martin Alguse loodu mõjutab rohkem, kui napp lehekülgede arv seda eeldada lubaks. Samas on tema novelle lihtne lugeda, vaatamata sündmuste ajalisele distantsile kirjeldab autor lugejale arusaadavat maailma, näitab olusid ja olukordi, mida on võimalik reaalselt ette kujutada, seejuures suudab siiski panna maailma nägema ootamatu nurga alt.
Ivika Sillar. Ma käisin teatris. Valik teatrikirjutusi 1982–2020
Eesti Teatriliit, 2020. 400 lk
Praegusel ajal, kui teatris käia ei ole võimalik, on teatrihuvilisel vähemasti võimalus lugeda teatrist, näitlejatest ja lavastustest. Raamatu „Ma käisin teatris“ näol on tegemist teatrit sügavuti tundva ja armastava inimese terase pilgu ja haarava sulega kirjutatud artiklite koguga. Ivika Sillar on õppinud teatriteadust Moskva Riiklikus Teatrikunsti Instituudis ja töötanud pikki aastaid EMTA lavakunstikooli juhataja abina. Tema pilgu all on kooli astunud ja siin hariduse omandanud 28 lendu, alustades 3. lennust. Valiku enda poolt avaldatud teatrikirjutistest tegi autor ise, kuid trükivalgust nägi raamat alles pärast tema siitilmast lahkumist.
Ivika Sillar on öelnud, et näitleja elukutse juurde kuulub kujutelma loomine oma rahvusest. Teater ei eksisteeri omaette – ta toetub sellele, mis on inimestes, ühiskonnas ja kultuuris olemas. Selle valguses on oluline teatritegijate vastutus nii oma vaatajate eetiliste tõekspidamiste ees, aga ka eesti keele hoidmisel. Teatrikirjutisi lugedes on võimalik hoomata autori oskust tajuda lavastust, lavalise olemise ja mõtlemise intensiivsust, samuti soovi seda kajastada. See millest ta kirjutab, on tema teema ning on olemas temas endas. Imetletavad ja huvitavad on artiklites olevad meenutused ja kõrvalepõiked, mis annavad põhiloole lisamõõtme. Ühe hea lavastuse mõju inimesele on raskem hinnata kui konkreetset, käegakatsutavat tegevust. Autor on otsustanud nähtamatu nähtavaks teha. Teatriime on tuhandest killust loodav mosaiik, tunnetuslik kogemus, alati kordumatu ja muutumises, kord elavam, kord mõtlikum. Selle ime kinnipüüdmine ning sõnadesse valamine ei ole kerge, aga autor on sellega hakkama saanud. Millistest näitlejatest ja näidenditest teoses juttu tuleb, jääb juba teatrihuvilisel lugejal endal avastada.
Anna Fifield. The Great Successor
John Murray, 2019. 309 lk
Teos jutustab Põhja-Korea imperaatorist Kim Jong Unist. Riigi rajajaks oli tema vanaisa, Suur Juht Kim Il Sung, kellele järgnes valitsejana viimase poeg Kim Jong Il, Armas Juht ja nüüdseks on riigi üle võtnud tema poeg Kim Jong Un, kes on jõudnud kokku koguda juba sadu tiitleid. Paljud nendest on ilmekaks näiteks, kui kaugele võib liialdustes minna, nagu Alistamatu ja Võidukas Kindral või Kahekümne Esimese Sajandi Särav Päike. Ükski aunimetus ei ole Kim Jong Uni jaoks liiga suurustlev. Raamatus loodud portree Suurest Järeltulijast on igatahes muljetavaldav. Portreteerija on ajakirjanik Anna Fifield, kes on Korea poolsaare probleemidega süvitsi tuttav. Autor on kogunud kokku vähesed teadaolevad infokillud peategelase eraelust, küsitlenud inimesi, kes on temaga kokku puutunud ning loonud pildi maailma suletuimast riigist ja selle rahvusvaheliselt olulisest juhist. Teost lugedes jõuame järeldusele, et Kim Jong Uni tegevus pole hämmastava mõttepiiratuse tulemus, vaid hästi läbimõeldud süsteem, mille peamiseks eesmärgiks on võimulpüsimine. Avaneb pilt sealsest kaadripoliitikast, ebameeldivate või võimu ohustavate inimeste kõrvaldamisest, relvastusprogrammist, inimõiguste olukorrast.
Põhja-Korea puhul võime rääkida absoluutsest kontrollist info liikumise ja järelevalvest riigi kodanike tegevuse üle. Et mõista taolise riigi püsimise võimalikkust, on ülejäänud maailmas elavatele inimestele keeruline ülesanne. Oluline koht Põhja-Korea eksisteerimisel on tema naabritel, eriti Hiinal. Paradoksaalsel kombel leidub sõpru ka vaenlaste hulgas, pean siinjuures silmas Donald Trumpi ja Kim Jong Uni diplomaatilist sõbrasuhet.
Lugejate hulgas on alati neid, kes huvituvad keerulistest poliitilistest protsessidest tänapäeva maailmas. Seetõttu sobib käesolev teos nii poliitika- kui ka ajaloohuvilistele. Kuna see on tõlgitud eesti keelde, on ta kättesaadav ka neile, kellele inglise keeles lugemine valmistab mõningaid raskusi.
Lisaks kõnealusele teosele leidub Viimsi raamatukogus rohkesti väärtuslikku ingliskeelset kirjandust, mille hulgast võib leida nii mõndagi huvipakkuvat. Olgu nimetatud mitmete maailma väljapaistvate poliitikute elulooraamatud, näiteks Clintonitest, Obamadest, samuti äsja ametist lahkunud Ameerika presidendist Donald Trumpist. Jääb üle soovida vaid põnevat lugemist!
