Valged ajad on märkamatult sõrmede vahelt libisenud ning suurt osa päevast täidab üha ulatuslikum pimedus. Päevad on ühteaegu nii ettearvamatud kui ka üksluised. Vihmast puudu ei tule. Ega ka lumest, mis kord maha sajab, et siis jälle järgmine hetk ära sulada. Viimased värvid on loodusest välja uhutud. Alles on jäänud hallikas taevalaotus ja hulga pruune varjundeid, mis katavad põlde, lehetuid puid ja metsaelukaidki.

Nii on ka metskits oma raudja kuue hallika talvekasuka vastu vahetanud. Nüüd tuleb sokkudel veel enne talve tulekut sarved heita. Kel teravam silm, võib mõne sellise huvitava suveniiriga koju naasta. Lisaks välimusele muutub metskitse käitumine. Suvel eraklikku elu elanud loomad ühinevad talveks väiksematesse karjadesse. Koos on ikka hõlpsam liikuda ja toitu otsida. Samuti on rohkem silmapaare ohtude märkamiseks.

Mets, mis tundub külmakuul tõesti kõle ja vaikne, võib aga üllatada oma elususega. Olles mõnda aega metsa all jalutanud võib ootamatult sattuda kesk häälekat ja rõõmsakõlalist siristamist. Need on talveks kokku tulnud salk väikeseid, kuid hakkajaid tihaslasi. Toitu otsides kammitakse metsi koos läbi, taustaks pidev „jutuvada“. Tegu on tõeliselt kireva kambaga, kust leiab nii rasvatihaseid, sinitihaseid, sabatihaseid kui ka tutt-tihaseid ja salutihaseid. Aeg-ajalt on kuulda veel pasknäärigi krääksumist, kuid seda palju harvemini kui sügise alguses. Küllap on esialgne entusiasm vähenenud nagu ka tõrud tamme alt, mida hoolikalt korjati ja peidupaikadesse toimetati.

Praegu, kui hing igatseb nii väga valgust ja soojust, on oluline seda eneses hoida ja toita ning ümbritsevatelegi jagada. Aga neil hetkedel, mil silm veel seletab välisilmas toimuvat, soovitan praktiseerida oskust näha elu ja ilu neil sügisest väsinud, pealtnäha tuhmidel ja ilmetutel maastikel.