Olen naine, 30+, ülikooli diplomiga, kuid ikkagi jäi vaid üks samm puudu, et oleksin netikelmide ohvriks langenud. Kuidas see kõik siis juhtus?
Kui internetis või telefoni teel tehtavad petuskeemid laiemalt levima hakkasid ning neist ka meedias räägiti, võtsin tihti teadlikult teema oma emaga jutuks. Kuna tean, et tal on raske keelduda telefoni teel müüdavatest raamatutest, vitamiinidest, ilutoodetest või muust, siis eeldasin, et ta võib üsna lihtsasti sattuda ka kurikaelade küüsi ning paha aimamata anda neile välja oma pangakonto numbrid ja paroolid või vajadusel lausa kanda kellelegi raha üle. Mõtlesin, et emaga rääkides ja talle petuskeeme seletades ja tutvustades hoian teda ohvriks langemise eest. Mitte hetkekski ei ole ma mõelnud, et ohver võiksin olla hoopis mina ise.
Olen alati pidanud õigeks, et ohvriks langedes tuleb sellest kindlasti teavitada politseid ning ka oma lähedasi. Mõistetavalt võib tekkida häbitunne ja esmane reaktsioon, et ise olin rumal ja teistel pole vaja sellest teada. Kuid mida häälekamad me oleme ning kelmide skeeme üksteisele lahti seletame, seda tõenäolisem on, et keegi, kes sellest kuuleb, tunneb kelmi ära ega lange tema küüsi. Olgu öelnud, et minu peal katsetatud skeemist ma varem kuulnud ei olnud.
Rööprähklemine kasuks ei tule
Küllap on paljud oma riideid või muid esemeid läbi sotsiaalmeedia müünud. Ka mina olen kasutanud nii osta.ee keskkonda kui ka Facebooki Marketplace´i. Ka nüüd, ühel esmaspäeva õhtul, panin müüki ühe laua. Teisipäeva lõuna paiku kirjutas keegi mulle Facebooki vestlusesse (chati): „Tere! Kas see on veel saadaval?” Olin ise parasjagu tööl, päev oli kiire, kuid samal ajal oli hea meel, et sel korral müüdava eseme vastu juba nii kiiresti huvi tunti. Seega ei hakanud ma pikalt süvenema, kes kirjutab, vaid vastasin, et ese on alles.
Praktiliselt kohe tuli ka vastus: „Tahaksin homme tulla, kuid olen praegu tööga hõivatud, saadan GLS-kulleri teie koju, et anda teile sularaha ja võtta ese vastu.”
Mul küll puudub kogemus, kus keegi oleks varem müüdavale kaubale kulleri järgi saatnud, kuid nagu juba mainisin – päev oli kiire ja rõõm laua müümise pärast suur. Seepärast vastasin: “Olgu. Aga siis millalgi õhtul.”
Kelm vastas: „Ütle mulle, millal sa homme millisel ajal saadaval oled?”
See lause tundus mulle veidi kahtlane. Esiteks hakkas ta mind sinatama, teiseks lause oli kummaliselt kirjutatud. Kuid endiselt ei pööranud ma vastusele suurt tähelepanu ja vastasin, et mulle sobib kell kaheksa.
Tema vastu: „Nii et ma selgitan, et GLS Expressi agent tuleb teie koju ja annab teile ümbriku, kus on teie raha, ja pärast kontrollimist, et teie raha on seal, annate talle eseme minu koju saata.”
Et tehing toimuks, vajas ta ka minu andmeid: nimi, aadress, postiindeks, toote hind, telefoninumber ja e-posti aadrss. Ja mida tegin mina? Muidugi andsin ma talle kogu info, mis ta küsis. Miks? Sest ta tundus mulle tüütu, aga samas soovisin asjaga ühele poole saada. Mul ei tekkinud ikka veel kahtlust, et midagi on mäda. Uskumatu, eks?
Kui ma olin kõik „vajaliku” info edastanud, kirjutas ta: „Olen saanud teie andmed, nii et palun jääge liinile, et saada kinnituskiri GLS Expressilt? Võtan ühendust GLS Express Service´iga, et anda neile see teave saadetise saatmiseks.”
Napp pääsemine
Ja nüüd lõpuks hakkas minu sees alarm tööle ning ma võtsin teksti hoolikamalt ette, et mõista, mis liinile ma siis jääma pean? Seekord ei vastanud ma talle midagi. Aga ta jätkas: „Nagu kokku lepitud, saatsin ma just teenistusse ja nad on selle just saatnud. Nii et palun kontrollige oma postkasti või rämpsposti oma e-posti aadressil, sest GLS Express teenus andis mulle teada, et nad kavatsevad saata teile juhiste järgmiseks, kas nad tegid seda?”
Ja siis hakkasin ma guugeldama. Lihtsa vaevaga leidsin ma mitu artiklit, kus sama skeemi kasutades on inimesed nii oma kaubast kui ka rahast (makstes kulleri teenuse eest) ilma jäänud.
Korraks nagu maailm seisis. Mida teha? Kas olen juba millestki ilma jäänud? Ligi hiilis ka häbitunne. Ketrasin meie vestluse uuesti läbi ja vastasin talle, et tehing jääb katki. Kelm kirjutas: „Ok ta mercon,” ja kadus. Nüüd vaatasin ka esimest korda tema sotsiaalmeedia konto profiili. Fotoks on vana mehe pilt ja nimeks Fofana Amara.
Kaks päeva hiljem kirjutas mulle Jean Amon, kelle profiilipildiks on perepilt, mis on tehtud Tallinna loomaaias! Aga teksti sisu oli täpselt sama: ise järgi tulla ei saa, aga saadab mulle koju GLS postiljoni (nii ta kirjutas), kes maksab kauba eest sularahas.
Seekord pääsesin ma üsna napilt, kuid mida ma siis õppisin? Nimelt kahte olulist asja. Esiteks ei ole ühegi eseme müümisega nii kiire, et peaksin seda töö või mõne muu tegevuse kõrvalt tegema. Iga tehingu jaoks tuleb keskenduda ning välja selgitada, kes mida saada soovib. Ja teiseks, et (napilt) ohvritel tuleb oma lugu jagada. Vaid siis on lootust, et keegi teine jääb pettuste ohvriks langemata. Ja lõpetuseks: kas keegi lauda soovib osta?
