Maarjamäel asub võimas, kunstiliselt ilus obelisk. Samas küllaltki kummalise, isegi küsitava rajamise põhjusega. Üks teine obelisk asub Naissaarel ja on märksa kesisema kunstilise väärtusega. Põhjus selle püstitamiseks veidi selgem. Neil on aga olemas ühisosa, mis aitab nende olemust selgitada.
1917. aasta sügisel tulid Tallinas võimule bolševikud. Pikka pidu neil siin siiski polnud, sest 1918. aasta veebruaris lähenes Tallinnale Saksa sõjavägi – käimas oli I maailmasõda. Erilist vastupanu sakslastele ei osutatud ja punased põgenesid sadamas olnud sõjalaevadega Helsingisse. Seal oli punalaevastik paar kuud, aga enamlaste võim libises käes Helsingiski ning laevade armaada liikus läbi raskete jääolude Kroonlinna Peterburi juures.
Tallinnas jõuti päev enne sakslaste saabumist Eesti Vabariik välja kuulutada, aga reaalselt sai uus riik tegutsema hakata alles sama aasta sügisel, mil sakslased kodumaale otsustasid minna. Küll tahtsid sakslaste mineku järel naasta punased. Neile aga astus vastu alles formeeritav Eesti sõjavägi. Eestlased olid väga raskes olukorras ning toetuseks saabus 1918. aasta detsembris Tallinnasse Inglismaa laevastiku üksus.
Samal ajal oli kuulsast Vene Balti laevastikust Kroonlinnas vähe järele jäänud. Paljud ohvitserid olid tapetud, laevastik äärmiselt halvas seisus ja revolutsioonilised madrused omavolitsesid, tundes end peremeestena. Kuuldes, et Inglise laevastik läheneb Tallinnale, otsustati siiski saata laevad asja uurima ja paremal juhul võõrad laevad minema ajama. Võitlusvõimelised olid ainult paar laeva ja rühm otsustati moodustada kolmest alusest. Esimesena suutis ennast liikuma saada laev Spartak ja teisi ootamata kihutas see Tallinna poole. Laeval oli üks bolševike juhte, Raskolnikov, kes lootis, et enne inglaste tulekut saab Tallinnas alustada bolševike mässu ja uue Eesti valitsuse troonilt tõugata.
Spartaki ja Avtroili seiklused
Spartak kihutaski spartakliku uljusega jõulupühade ajal Tallinna lahte. Algatuseks kõmmutati Naissaart ja Aegnat, et teada saada, kas sealsed patareid on sõjavalmiduses (seda need polnud).
Spartaki saabudes seilasid aga Tallinna sadamast välja Inglise sõjalaevad. Spartak tegi kannapöörde ja hakkas põgenema, samas otsustati laevalt tulistada jälitajaid ka ees asuvast vöörisuurtükist. Niiviisi, „üle õla“ tulistades juhtus aga see, et kahuritorudest mürsu järel väljuv gaasisurve tegi lagedaks laeva enda komandosilla, kõik kaardid lendasid merre ning tüürimees sai peapõrutuse. Ilma kaartideta sõideti sisuliselt esimesele karile Kuradimuna madalikul ja viga sai sõukruvi, mis tegi pääsemise võimatuks. Vapper tegu oleks nüüd olnud paatidesse asuda ja laev põhja lasta. Selle asemel aga tõsteti alistumislipp. Inglased võtsid laeva üle ja viisid Tallinna sadamasse.
Järgmisel päeval jõudis Tallinna juurde järgmine laev Avtroil, kes ei teadnud eelmisega juhtunust midagi. Inglased sõitsid jällegi sadamast välja ja said järjekordse laeva kätte. Kusjuures Avtroililt ei tehtud laskugi. Iseloomulik on kirjeldus ühe inglise ohvitseri mälestustes: kui inglased juba laevale astusid, pidas laeva meeskond revolutsioonilises stiilis koosolekut küsimuse üle, kas avada kingstonid ja laev uputada või mitte.
Seegi laev viidi Tallinna sadamasse. Inglased otsustasid laevad anda eestlastele, kes ristisid need vastavalt Lennuk ja Vambola. Vangivõetud meeskonnad anti ka üle. Ohvitserid olid nõus uut riiki teenima, aga revolutsiooniline madruskoosseis viidi Naissaarele vangilaagrisse.
Naissaare laager
Naissaare vangilaager loodi 1913. aastal tsaarivalitsuse poolt mereväevanglana, kus kinnipeetavad rajasid Peeter Suure merekindluse ehitisi. Revolutsiooni ajal lasti vangistatud muidugi vabaks, aga saksa ajal seati sinna uuesti vangilaager. Tol ajal peeti seal kinni peamiselt eestlastest rahvuslasi, kes vabastati kohe pärast Eesti võimu reaalset kehtestamist. Nüüd oli tühjenenud laager koheselt võtta ja üle kahesaja madruse viidi Naissaarele, siis juba Eesti Vabariigi vangilaagrisse.
Kohtumõistmine
1919. aasta jaanuari lõpus saabus saarele sõjaväekohus, kes hakkas kinnipeetute üle kohut mõistma. Enamusele mõisteti kinnipidamine kuni käiva sõja lõpuni, osad said kohe vabadusse, kuid 26 madrusele mõisteti surmanuhtlus. Veebruari esimestel päevadel lasti pea kõik surmamõistetud madrused sealsamas laagri juures maha, vaid üks pääses põgenema.
Selline vangide mahalaskmine ei ole Eesti sõjaajaloo ilusamaid hetki. Kohtuotsuse nüanssidest niipalju, et süüteoks kuulutati tegutsemine Eesti Vabariigi vastu. Sel ajal polnud käimas kahe riigi vahel ametlikku sõda, et rakendada rahvusvahelisi sõjaseadusi. Riigid polnud üksteist veel tunnustanud. Arvestada tuleb ka ilmselt olukorda, et paljud mahalastud olid tulihingelised revolutsionäärid/kommunistid ja laagris oli vaja kehtestada kord. Veel on peetud võimalikuks inglaste survet, kes juba madruseid üle andes olid teinud millegipärast kommunistidest eraldi nimekirjad.
Mälestuse jäädvustamised
Pärast Tartu rahu Venemaale pääsenud ellujäänud madrused viisid sinna ka vastava informatsiooni ning sündmus sai nõukogude ajakirjanduses palju vastukaja kui näide imperialistide käsilaste (Eesti Vabariigi) metsikusest.
1940. aastal, kui punavägi taas Eestisse jõudis, tõsteti asi üles ja pandi väga suure kella külge. Naissaarel kaevati lahti haud ja kirstud säilmetega toodi saarelt toonaste riigijuhtijate osavõtul ära. Korraldati paraad ja miiting ning suure rahvamassi saatel viidi kirstud Maarjamäele. Ilmselt valiti koht seetõttu, et siit oli näha nii Naissaar kui ka Tallinna laht. Uute haudade juurde paigutati küllaltki võimas monument Spartaki ja Avtroili hukkunud madrustele. Järgmise aasta suvel alanud sõja alguses jõuti Maarjamäele lisaks matta langenud punaarmeelasi.
Kalmistute rüüstamised
Saabunud Saksa võim aga lammutas sealse monumendi ja lükkas hauad maatasa. Väidetavalt kaevati lahti ka madruste hauad, leiti, et kirstud olid tühjad ning kogu lugu propaganda. On tõesti võimalik, et õigeid säilmeid 1940. aastal ei leitudki, kuid see ei tee dokumenteeritud sündmust siiski olematuks.
Samasse kohta rajati nüüd Saksa armees langenute matmispaik. Kavandati ka küllaltki grandioosset ja monumentaalset Kangelaskalmistu lahendust, kuid pöördunud sõjaõnn nurjas need plaanid.
1944. aastal saabus jällegi nõukogude aeg ning sakslaste rajatud kalmistu ja hauatähised hävitati omakorda, taastati loomulikult ka monument tapetud kangelasmadrustele.
Ajaloolised hinnangud
Mingil ajal hakkasid võimulolijad aga ilmselt mõtisklema, milles ikkagi seisnes mahalastud madruste kangelaslikkus. Kuidas ikkagi juhtus, et nad sattusid inglaste ja eestlaste kätte vangi ning hukati? Mis sai laevadest? Nõukogude sõjalaevastikule, mis oli vahepeal uues sõjas au ja kuulsust kogunud, ei olnud sellist ajalugu vaja. Sisuliselt oli tegu ju nõukogude laevastiku esimese lahingoperatsiooniga, kus reaalselt vaenlasega kohtuti. Tulemuseks anti argpükslikult alla, kus juures isegi ei proovitud laevu uputada ning need langesid vaenlaste kätte.
Sellise monumendi lammutamine oleks tekitanud muidugi küsimusi ja tähelepanu veelgi suurendanud. Kuid mis siis, kui tähelepanu millegi veel suuremaga monumendist eemale juhtida? Kuid millise sobiva sisuga?
Suure arupidamise tulemusel leiti vist siiki sellest kaugest ajast midagi kangelaslikumat. Nimelt ristiti 1917. aasta laevastiku põgenemine kangelaslikuks jääretkeks. Tegelikult ei olnud toona Tallinnast minema putkates jääolud väga keerulised. Küll oli see nii märtsis ja aprillis, kui omakorda Helsingist Kroonlinna poole sõideti. Aga vahet pole – jääretk, siis jääretk. Nüüd aeti püsti üüratu obelisk operatsiooni auks, kus ei kaotatud ühtegi laeva (vähemalt merel)! Ei toimunud ka lahingut, aga see oli vähem tähtis. Uut memoriaalkompleksi laiendati hiljem veelgi teiste kangelastegudega ning Avtroili ja Spartaki madruste monument jäi järjest enam kõrvale ning istutatud metsa varju.
Maailmas on grandioosse obeliski pühendamine lahinguta põgenemisele kindlasti ainulaadne, mille üle on ka paljud pead murdnud. Võib-olla on eelnev mõttekäik sellele siiski mingi võimalik seletus – ehk et selleks, et muuta ajalugu, tuli üks ebamugav episood katta teisega.
Madruste mälestus
Naissaarel aga rajati mälestusmärk endise vangilaagri juurde ja seal käisid saarel viibivad nõukogude sõjaväelased päid langetamas hiljemgi. Kuid ka sealse mälestusmärgi peal ei olnud mainitud Spartaki ja Avtroili nimesid. Seal seisis vaid: Naissaare kangelastele.
