Eesti suuruselt viies saar asub Viimsist ja Tallinnast linnulennult kümnekonna kilomeetri kaugusel. Arvestades pealinna lähedust võiks arvata, et enamus põhjaranniku inimesi on seal vähemalt korra käinud. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud – esitage iseendale ja paarile tuttavale sama küsimus ning veendute, et Tallinna lahel pidevalt reidil ankrusse pargitud maalapile on jala tõstnud vähesed. Naissaar on Viimsi valla tõeline avastamata pärl, mille sära ja tegelikku väärtust on alles viimastel aastatel hakatud laiemalt teadvustama.
Ajaloost on teada vähemalt neli perioodi, mil kogu saar militariseeriti ning kõik seal elanud inimesed sunniti oma kodudest lahkuma. Suuremad deporteerimised-lahkumised toimusid tsaari-Venemaa ajal aastal 1912 ning seejärel teise maailmasõja lõpu eel 1944, mil saarel valdavalt elanud rannarootslased põgenesid punaterrori kartuses üle Läänemere Rootsi. Kui 30ndate aastate lõpul elas saarel 404 inimest, siis täna võib aastaringseid saareelanikke lugeda kahe käe sõrmedel. Suvekuudel on pilt muidugi hoopis teine ning saarele leiab tee üha enam huvilisi. Kohalike silmis toovad turistid nii hädavajalikku teenistust kui kohati põhjustavad ka oma hoolimatu käitumisega saare tundlikule ökosüsteemile kahju. Õnneks on ebameeldivaid juhtumeid siiski vähe ja inimesed oskavad hinnata nii saareelanike külalislahkust kui puutumata looduse haprust.
Kuidas saarele saab
Naissaarele sõitmine ei ole keeruline, kuid vajab mõningast planeerimist. Sõidugraafikujärgne laevaühendus on saarega suvekuudel. Talvel pääseb sinna üksnes ühe jääklassi laevaga ja seegi võimalus on vaid ametlikel püsielanikel. Naissaare ja Pirita või Lennusadama vahel sõidavad suvel mitu laevafirmat vähemalt kuue alusega (Venus, Katharina, Hannibal, Kalk, Monica ja Elina), täpseima info väljumiste kohta saamiseks tuleb külastada reederite kodulehti või helistades otse kaptenile. Tosina inimese suuruse reisiseltskonnaga tasub juba terve laev broneerida, sest nii tuleb soodsam ja ka väljumisaegu saab paindlikumalt sättida.
Selle loo kirjapanemise tarbeks ja saarega tutvumiseks valisime koos Viimsi vallavanem Illar Lemettiga ühe maikuu laupäeva. Ligikaudu poolteist tundi rahulikku laevasõitu ning jõuamegi hiljuti renoveeritud Naissaare sadamasse. Tallinna lähedus ja hobipaatide arvu kiire kasv on muutnud Naissaare üheks purjetajate ja kaatriomanike meelis peatuspaigaks. Juunist augustini on sadam sedavõrd populaarne, et vaba kaikoha leidmiseks tuleb enne faarvaatrisse sisenemist sadamakapteniga eelnevalt ühendust võtta. See on ka üks saareelanike murekohti – kui enamusele on paadisõit mõnus hobi, siis Naissaare inimesele samavõrd igapäevane vajadus kui mõnele trammiga tööle minek. Igatahes ootavad saarlased, et sadamat haldav AS Saarte Liinid tagaks kohalikele alustele kaikohad sõltumata turistide kõrghooajast.
Meri on läbivalt sees kõigis Naissaart puudutavates juttudes. Nii võtab saarevanem Toomas Luhaäär juba sadamasse vastu tulles kohe teemaks randa mälestusmärgi rajamise. „Oleme randa toonud kaks tsaariaegset haalamispoi võimsat ankrut, mis siitsamast lähedalt põhjast välja tõmmatud. Nendest ankrutest ongi plaan teha väärikas ausammas neile, kes võõrvõimu survel on olnud sunnitud saarelt lahkuma ja mis kannaks endas sõnumit, et igaühel on õigus ankrupaigale. Saare inimesed on pidanud siit mitmeid kordi minema ja vähesed saanud võimaluse naasta. Loodetavasti on nüüd ajad lõplikult pöördunud ja siia oma kodu rajavad inimesed ei pea kunagi saarelt vägivaldselt lahkuma,“ lausus saarevanem.
Võimalused saare avastamiseks
Saarel ringi liikumiseks on parim viis jalgratas, mille saab igaüks mõõduka tasu eest sadamast rentida. Asfaltteid saarel pole ning ka enam-vähem kõva kruusapinnasega lühikese teejupi võib leida üksnes Lõunakülast. Kuid looduslikud metsateed on ka kondimootoriga mõistlikult läbitavad. Alternatiiviks on saada kokkuleppele mõne saareelanikuga, kelle džiibi kastis uljalt tuhiseda või siis juba suurema seltskonnaga liikuda nõukogudeaegsete sõjaväe veoautodega. Väikesaartel kehtivad omad reeglid ning kastis sõitmist ei pane siin ka politsei pahaks. Samuti ei pea saarele toodud masinad tehnilist ülevaatust läbima ning muidu tüübikinnituseta jäänud parempoolse rooliga Inglismaalt toodud maastikuauto täidab siin oma ülesande 100%. Vaatamata seadusega lubatud erisustele on saarerahvas väga ettevaatlik ning külastajatele loetakse enne kasti minekut korralikud ohutussõnad peale.
Tegelikult on saarel veel üks transpordiviis. Enam kui sajand tagasi ehitusmaterjalide ja hiljem meremiinide transpordiks rajatud kitsarööpmeline raudtee on tänaseks osaliselt taastatud. Omapärase rongiga saab sõita sadama ja Männikuküla vahelisel teelõigul. Siinkohal on sobilik teha suur kummardus eelmisel aastal taevastele teedele uitama läinud legendaarsele naissaarlasele Peedo Lehtlale ehk rahvasuus lihtsalt Petkale, tänu kellele seisis viimastel aastakümnetel saare veduritel ja raudteel hing sees. Puhka rahus, Petka!
Rohelise energiaga saar
Naissaare inimestele pole vaja elektrienergia ja vee säästmist või prügi sorteerimist õpetada, sest need teadmised on ühed esimesed, mis selgeks saadakse. Alustame elektrivõrgust või täpsemini öeldes selle puudumisest. Saarel teeb igaüks elektrit ise – kes generaatoriga popsutades, kes päikesepaneele katusele laotades, kes tiivikuga tuult püüdes.
Saarevanem Luhaäärel on plaan varrukast võtta: „Praegu on meil saarel elektritootmisega justkui Mao-aegses Hiinas, kui igas talus oli oma rauasulatusahi. PPA radarjaama, RMK looduskeskuse ja AS Saarete Liinide sadamataristu tarbeks on ehitatud autonoomsed energia tootmisüksused, kus mürisevad võimsad diiselgeneraatorid. Üksikmajapidamised toodavad elektri samuti ise. Terve talupojamõistus ütleb, et see pole mõistlik ega jätkusuutlik. Saarele tuleks rajada terviklik energiasüsteem ning usun, et selleni jõudmine pole pelgalt unistus, vaid üksnes aja küsimus. Lõunas on lagedamad alad ja hea päikest püüda, põhjarannikul ideaalne koht tuulikutele, saare keskele võiks sobiva tehnoloogiaga salvestusjaama rajada, kasvõi vesiniku baasil. Nii oleks loogika paigas ja võidaksid kõik saare elanikud, kellest enamus kasutab elektri toomiseks päikesepaneele ja on juba täna tehniliselt valmis ühilduma loodava elektrivõrguga. Naissaarest võiks vabalt kujuneda täiesti autonoomse rohelise energiaga saar.“
Veevarustusega on vastupidi, sest tsentraalset torusüsteemi ühe elanikuga ruutkilomeetrile rahvastikutihedusega saarele naljalt ei raja. Tänapäeval on võimalik loodussäästlikult ka mitme majapidamise peale ühiseid väikseid puurkaevusid rajada ning eeloleval suvel ongi plaanis saarele puurmasin tuua ja joogivee probleemi leevendada. Mis aga prügisse puutub, siis kõik mis saarele tuleb peab sealt ka lahkuma või lodussäästlikult taaskasutusse jõudma. See teadmine tasub iga väikesaart külastaval inimesel kõrva taha panna, et oma prügi tuleb alati ise mandrile tagasi viia.
Märkimisväärne militaarne ajalugu
Naissaare kõigist vaatamisväärsustest kirjutades saaks enne leheruum otsa kui jõuame saarele ringi peale teha. Seega piirdume põhiliste kohtadega, mida lihtsalt peab külastama. Kõige võimsam ja kindlasti number üks turismiobjekt on tsaariaegsed Peeter Suure rannakaitsepatareid. Tegemist on massiivsete militaarehitistega, millest enam-vähem algupärasel kujul on säilinud vaid saare põhjaosas asuv patarei number 10A. Poolteist meetrit paksude seintega monoliitbetoonist valatud hoone katusele plaaniti kaks 14-tollist ehk 356mm läbimõõduga massiivset suurtükki. Ühes Soomes asuva sõsarpatareiga kattis suurtükkide laskeulatus piisava ala, et laevaliiklus lahel täielikult kinni panna. Tänapäevagi mõistes grandioossete ehitiste rajamisse investeeris tsaariarmee üüratuid summasid, kuid sõjaliselt jäid need kasutamata ning lasti ehitajate poolt oktoobrirevolutsiooni joovastuses lihtsalt õhku. Kel rohkem ajaloohuvi, siis soovitan guugeldada „Madruste ja Ehitajate Nõukogude Vabariik“ ning leiab omajagu põnevat lugemist 1917. aasta detsembrist paari kuu jooksul end iseseisvaks kuulutanud ja Naissaarel märatsenud anarhistlikest mereväelastest.
Õnnelikul kombel säilis just patarei nr 10A, kuna poolvalmis ehitisse ei olnud veel laskemoona jõutud sisse viia. Eesti iseseisvumisel tegutses sõdadevahelisel perioodil hoones väidetavalt kaitseväe salajane baas ning nõukogude ajal peiliti siit Läänemerel liikuvaid allveelaevu.
Täna on rannakaitse patarei hoone erakätes ning selle ettevõtlikud omanikud rajanud maa-alustesse katakombidesse äärmiselt põneva näitusekompleksi. Koos giidiga on võimalik külastada 680-tonnist metallist laskealust, mille peal suurtükid pöörasid. Enam kui sada aastat roostetanud metallkolakas annab ehedalt aimu tulejõust, mis mehepikkuseid mürske 35 kilomeetri kaugusele lennutama pidi.
Tuletornist Taani Kuninga Aiani
Saare põhjatippu jääb Naissaare tuletorn, mida on tänaseks juba ligi nelikümmend aastat töös hoidnud Naissaare Kolja. Tuletorn on külastajatele avatud ja neil, kel majakavahi lahkel loal on õnnestunud tippu ronida, avaneb hunnitu vaatepilt Soome lahele, majesteetlikule saarele ning Tallinna siluetile hoopis uue rakursi alt.
„Tulin noore mehena Eestisse, sest hing ihkas mere äärde. Nii ma Naissaarele sattusin, siin abiellusin ja pere lõin. Tuletorni hooldamine on olnud minu elutöö. Omal ajal oli tuletorn kogu Läänemere idakalda üks parimaid, seda nii toimimise kui väljanägemise osas. Kunagi töötas torni juures kaheksa inimest, nüüd olen ainult mina jäänud,“ lausub Ukrainas sündinud rõõmsameelne Kolja, kes on ka tänaseks kõige kauem püsivalt saarel elanud kohalik.
Kolja tütar on oma perega linna kolinud ning lapselaps käib Tallinnas koolis. Küll aga elab saarel püsivalt üks perekond, kus kasvab kooliealine laps. Naissaarel kooli pole ning neljanda klassi poisil tuleb tarkust üle mere teisel saarel Pranglil nõutamas käia, kus ta on kohaliku põhikooli üks viiest õpilasest. Suurem osa õppimisest toimub üksi internetis, mistõttu on koolinädalad sõpradega Pranglil oodatud vahelduseks. Naissaare äralõigatust muust maailmast ilmestab hästi asjaolu, et saare mobiililevis valitsevad suured augud. Üheks vähestest kindla andmesidega kohaks on sadam, kuhu saare ainus õpilane koolitööde tegemiseks pea igapäevaselt oma sammud seab.
Saare keskel asuv Taani Kuninga Aed on imeilus paik pikniku pidamiseks. Kui muidu katab täielikult looduskaitsealust saart valdavalt ürgmets, siis siin võib tunda kunagise pargi õhustikku ja maastikus tajuda lagedamaid alasid. Taani Kuninga Aiast mõnekümneminutise jalutuskäigu kaugusele jäävad ka praeguseks hävinud miinilaod, mis poole sajandi eest varjasid plahvatusjõudu, millesarnane oleks õnnetuse korral osa Tallinnagi minema pühkinud.
Kabel ja kinomaja
Naissaare suurim küla on Lõunaküla ehk Suurküla. Siinseks peamiseks vaatamisväärsuseks on lihtsa arhitektuuriga kuid samas väga kodune ja ehe Naissaare Püha Maarja kabel. 1934. aastal ehitatud kirik taaspühitseti 2018, kui tseremoonial osales saart külastanud Rootsi kroonprintsess Victoria abikaasaga.
Lõunaküla tänavapilti ilmestavad ühetaolised nägusad puust majakesed, mille Soome riik teise maailmasõja järel reparatsioonidena Nõukogude Liidule tarnis ja kuhu asusid elama sõjaväelased. Ühes sellises algupäraselt säilinud mõnekümneruutmeetrises majas tegutseb praegu Naissaare muuseum. Hoones on välja pandud peamiselt saarelt leitud põnevaid esemeid ja ohutuks tehtud laskemoona. Just meremiinid on Naissaare üheks tunnusesemeks, sest neid ladustati siin okupatsiooniaastatel tuhandetes.
Lõunakülas asub nõukogude aegse ehitisena ka kinomaja, mille siseseina ehib Viimsi valla poolt taastatud ajastutruu fresko. Saarevanem Toomas Luhaääre sõnul oleks hästi säilinud hoone uuesti kasutusse võtmine täiesti mõeldav, kui tehnikasse investeerida. „Suvekuudel kinonäitamise kohana on hoone täiesti arvestatava potentsiaaliga. Miks mitte korraldada siin näiteks Tarkovski filmide õhtuid, kohana omavad need ruumid omaette lisaväärtust.“
Kultuur elab Naissaarel
Paljuski tänu maestro Tõnu Kaljuste eestvedamisele on Naissaar tuntud ka kõrgkultuuri ürituste toimumise kohana. Sisuliselt oma koduaias on Tõnu Kaljuste rajanud Omari küünina tuntud etenduste koha, kus toimuvad ka saare kultuurielu lipulaeva Nargenfestivali suvised kontserdid.
Põhjust sel suvel Naissaarele minna on palju. Nii plaanib Viimsi Rannarahva Muuseum esimest korda saarel korraldada rannarahva festivali. 10. juulil toimuval sündmusel on kavas erinevad kontserdid, orienteerumismäng saarel, ühislaulmised, viikingite etteasted, kahuripaukude tegemine ja päeva lõpetab ansambel Regatt. Kõigi laevafirmadega on räägitud ning tol nädalavahetusel toimub sõite mandri ja saare vahel eriti tihedalt. Samal ajal on Tallinna lahele oodata ka ajaloolisi purjelaevade regatti, mis lisab festivalipäevale erilist pidulikkust ja tõotab igale merehuvilisele silmailu pakkuda.
Naissaare ootab külalisi. Tule ja avasta Viimsi kõige paremini hoitud pärl ning toeta elu väikesaartel!
Informatsiooni Naissaare kohta soovitame lugeda kogukonna kodulehelt www.naissaar.ee
Naissaar
1075 Terra Feminarum, 1250 Narigeth, 1297 Nargheten, 1348 Nargheysen, 1433 Narieden, 1506 Nariöö, 1732 Naissaar
Pindala: 19 km2
Rannajoone pikkus: 23 km
Kõrgeim koht: Kunilamägi 27 m
Elanikke: Lõunaküla 13, Tagaküla 8, Väike-Heinamaa 1
Naissaarele saab sõita laevadega
M/L Kalk tel 56821600, www.nicesaar.eu
M/L Monica ja M/L Elina tel 5145118, www.monica.ee
M/L Venus M/L Katharina tel 5032321, www.sunlines.eu
M/L Hannibal tel 51999460, www.hannibalireisid.ee
