Vodevillilaulik Kaisa Maria Ling leiab Viimsi Teatajaga vestluseks ja fotosessiooniks aega vahetult enne prassimist Tallinnas Kalamaja keldris asuvas Heldekeses, mis kodulehe andmeil on komöödia-, burleski-, tsirkuse-, muusika- ja maagiaklubi. Maagilise hääle, siira julguse ja jõulise enesekindlusega Ling bluusib täissaalile valust ja tervenemisest.

Mõned päevad enne Heldekese kontserti tituleeriti Lingu bänd Kaisa Ling Thing Estonian Blues Challenge’il Botikus Eesti selle aasta parimaks bluusibändiks ja ta sõidab peagi Hollandisse Eestit esindama. Publik plaksutab ja vilistab, nõuab veel, mõned laulavad kaasa. „Nii kole mees!“ hõikab Ling lüüriliselt. „Sa peksa mind, mees,“ kõlab järgmine lugu. Aga miks selline muusika?

Muusika kui tervenemise kunst
„Sajanditaguste bluusinaiste julgus võiks anda inspiratsiooni ka neile inimestele, kes tänapäeval kannatavad vägivalla käes,“ selgitab Kaisa Maria Ling, miks ta just sellist muusikat on otsustanud teha. „Me ei tohiks jääda vait, sest „sellest” ehk inimestevahelisest vägivallast on liiga palju räägitud või sest et see tundub kellelegi väärastunud,“ lisab ta. „Loodetavasti aitab minu avameelsus meid edasi ka tänapäeval.“

Esmaspäeval, 25. novembril on ÜRO rahvusvaheline naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev ja Ling annab sel päeval just Viimsis, Black Rose pubis algusega kell 19 kontsertseminari, kuhu sissepääs on tasuta.

„See, et sada aastat tagasi võidi, julgeti ja saadi Ameerika Ühendriikides taolisi laule laulda ja heliplaadilegi salvestada, võib tunduda uskumatu ja jätta mulje, et elu oli sel kahe maailmasõja vahelisel ajajärgul eriliselt ebatsiviliseeritud või et sellised koledad teemad meid siin Eestis ei puuduta, kuid tegelikkus maalib tänapäeva vaatevinklist hoopis teistsugust ja hoopis murettekitavamat pilti,“ jutustab Ling. Ta ei ole sellest teemast olnud ise puutumata. „Olles elanud pea neli aastat koos inimesega, kes oli minu vastu vastik ja kellele mina sugugi midagi võlgu ei jäänud, saan alles nüüd, mitu head aastat hiljem aru, et tegu oli vägivaldse suhtega. Kõige raskem on seda vast iseendale tunnistada. Minu jaoks on see olnud enese kehtestamise, julguse kogumise ja väljaelamise teekond.“

Vägivald elab edasi
„Ross Altman, USA poliitiline laulik, aktivist, bluusiuurija ja kolumnist on 2013. aastal oma FolkWorksi kolumnis arvustanud üpris kriitiliselt Smithsoniani instituudi välja antud CD-kogumikku „Classic Harmonica Blues”,“ meenutab Ling. „Tema peamine kriitika seisneb selles, et suurte bluusimeeste Sonny Terry ja Brownie McGee rohkearvulisest loomingust on kogumiku tarbeks valitud laulud, mis räägivad naistevastasest vägivallast, samas pole seda aspekti saatesõnas kuidagi käsitletud.“

Tõepoolest, lisab Ling, et varane USA bluus sisaldab laule, mis on väga eksplitsiitsed, räägivad seksist, surmast, enesetapust, kriminaalsetest tegudest, narkootikumidest ja tõesti, ka vägivallast. „Ja igal juhul tuleks neid käsitleda ajaloolises kontekstis. Ajad on muutunud, ütleb ju Altmangi, et toona „elati inimõiguste mõttes kiviajas”, aga tänane lääne ühiskond on tsiviliseeritum, avalikke hukkamisi ja vägistamisi ei toimu Euroopas ja Põhja-Ameerikas enam niiviisi, nagu paar sajandit tagasi.“

Altman püüab bluusikogumikku analüüsida: „Seda võiks ju mõista, kui albumi eesmärgiks oleks tuua esile laule, mis kannavad sõnumit, millest me juba ammu kultuurina välja oleme kasvanud.” Aga Ling lisab: „2013. aastast alates on aga juhtunud nii mõndagi, mis sunnib seda väidet uuesti kaaluma. Vaid mõnda juhtumit nimetades joonistub välja teatud muster: Taavi Rõivas, Bill Cosby, Harvey Weinstein, terve #MeToo liikumine, mis sunnib küsima, kas lääne ühiskond tervikuna ikkagi on „sellest” välja kasvanud?“

Keeruline ja ohtlik
„Mida Altman mõtleb „selle” all?“ küsib Ling, kui teda samal ajal lavavalmis grimeeritakse. „Ma Rainey, Bessie Smithi, Victoria Spivey ja teiste vodevillibluusinaiste lugudes on vägivallal suur roll,“ selgitab ta. „Ma Rainey laulab „Sinise silma bluusis” („Black Eye Blues”, 1930), kuidas Nancy Ann ja ta mees aina riidlevad, mees teda peksab, mõlemad silmad siniseks lööb, kuid Nancy Ann tõuseb ikka püsti ja ütleb, et teeb talle veel ükskord tagasi.“

Ling on teemat põhjalikult uurinud ja ütleb, et „see“ on nüüd “minu thing”: „Bessie Smithi kuulsaks lauldud palas „Pole kellegi asi, mida ma teen” („Tain’t Nobody’s Business if I Do”, 1923) eelistab naine taluda mehe peksu, kui temast ilma jääda, ja lubab ka mitte politseid kutsuda, kui mees ta läbi on peksnud. Trixie Smithi sarkasmist nõretavas loos „Sa peksa mind, mees” („You’ve Got To Beat Me To Keep Me” 1925) nõuab naine, et mees teda ikka peksaks, sest kui mitte, peab ta hoopis ise panni haarama ja ennast lööma.“

Pärast I maailmasõda tekkis immigrantide riigis, mis USA sel hetkel tõepoolest ka oli, tõeline postviktoriaanlik vabadusemull. 19. sajandi lõpuga sai otsa ka kolmas Suur Ärkamine, protestantlike denominatsioonide aktiivsuse tõus Põhja-Ameerikas, mille pärandiks olid mitmed olulised sotsiaalsed liikumised, naisliikumine, karskusliikumine, kõikide rasside inimõiguste kaitse, sealhulgas orjanduse lõpetamine, jutustab Ling lühikokkuvõttes.

„Esimene maailmasõda muutis omakorda demograafiat kõikjal lääneriikides, naiste positsioon ühiskonnas tugevnes ja naiste õigusi teadvustati inimõigusena,“ selgitab ta. „Kahe sõja vaheline aeg torkab silma kui üleüldine vabaduse ja plahvatusliku kunsti aeg. Jah, laulud olid koledad, vägivaldsed ja tihtipeale ropudki, kuid omal robustsel viisil tegelesid need ühiskonnas reaalselt esinevate probleemidega, aitasid ebaõigluse ja vägivalla valguse kätte tuua ja teadvustada, et naiste olukord oli keeruline ja ohtlik.“

Valedesse mattunud ühiskond
„Majanduskriis, mis algas 1928. aastal, ja II maailmasõda aga muutsid seda dünaamikat taas tundmatuseni,“ viib Ling meid vestluses ajaloosündmustega sünkrooni. „Flapperid ehk vabad ja iseseisvad naised, seksuaalne vabanemine, vabaarmastus, sugupoolte võrdsus hajusid sõjajärgses kitsikuses ja külmas sõjas ning naise koht neljakümnendatel ja viiekümnendatel kinnistati taas pere keskele, kööki, koju.“

Lingu sõnul tekib kahtlus, et vägivald, mis sajandi alguse segaduses hetkeks pinnale kerkis, suruti efektiivselt tagasi privaatsfääridesse ning vaikiti otsustavalt maha. „See aga ei tähenda, et vägivalda ei oleks terve selle vaikiva aja jooksul eksisteerinud,“ selgitab bluusilaulik.

Mille tõestuseks on ka nüüd, aastal 2019 avalikkuse ette jõudvad juhtumid inimestest, kes on aastakümneid naisi ahistanud, vägistanud ja ära kasutanud. Tuleb tunnistada, et meie, ühiskond tervikuna, oleme ehk terve 20. sajandi teise poole enestele valetanud. Kinnitades, et maailm on muutunud ja see on rohkem tsiviliseeritud, oleme võib olla surunud silmad kinni selle ees, mis tegelikult toimub suletud uste taga ja mitte ainult arenguriikides, vaid kõikjal, kus tegutseb homo sapiens.“

Fotod: Getter Kuusmaa
Fotod: Getter Kuusmaa

Ling teab, et ÜRO raporteerib õudseid arve: iga teise mõrvatud naise tapab nende lähisugulane või perekonnaliige ning vaid pooled maailma abielus või kooselus elavatest naistest on vabad ise otsustama oma keha, tervise ja seksuaalsuhete üle. „Minevikuga paralleelide tõmbamine ning möödanikust õppimine on üks inimkonna suuri eeliseid,“ viitab ta oma muusikale, mis lavalaudadel samaaegselt nii teavitab, meenutab kui ka haavu ravib. „See muusika annab nii jõudu kui ka enesekindlust,“ kinnitab Ling oma rännakut bluusimaailmas.

Piirjoonteta ja nähtamatu
„Väärarusaam, et nüüdisaeg on tsiviliseeritum või õiglasem kui möödanik, võib osutuda üheks kõige suuremaks takistuseks abi otsimisel. Eero Epneri selle aasta maikuus ilmunud märgiline ajakirjanduslik uurimus „Sest nad saavad” vaid kinnitab kahtlusi, sest tänapäevane lähisuhtevägivald on tema sõnul loominguline, mitte nagu vanasti, kus peksti otse ja näkku. „Kurjus on ilma selgete piirjoonteta ebamäärane hall mass, ta muutub ja ei muutu nähtavaks, ta peidab ennast lausetes ja hääletoonis, lastega nelja silma all peetud vestlustes ja kavalalt korraldatud argistes provokatsioonides. Ta ei jäta endast maha tõendeid, tema jälgedele on peaaegu võimatu näpuga osutada ja kohtus ei läheks peaaegu miski juhtunust arvesse kui vettpidav juriidiline „asitõend”,“ tsiteerib ta.

Kaisa Maria Lingu avameelset, muusikasse põimitud seminari vägivalla olemusest, ajaloost ja väljapääsudest on võimalik tasuta kuulata esmaspäeval, 25. novembril algusega kell 19 Viimsis Black Rose pubis.

Juba homme, laupäeval võib aga Kaisa Ling Thingi bändi kuulata prassimas Heldekeses ja 15. novembril Tartus Hullunud Tartu festivalil.