Tänavu möödub Viimsi valla loomisest 103 aastat ja selle puhul on sobiv kõneleda meie koduvalla ajaloo uurimisest. Vaatame siis, millistest allikatest Viimsi kohta infot otsida ning miks ajalugu meie jaoks oluline on.
Kes tahab Viimsis toimunu kohta head ülevaadet saada, siis alustada tuleks kindlasti meie koduvalla ajaloo ühest silmapaistvamast uurimiskeskusest – Rannarahva muuseumist –, kellelt on ilmunud raamatuid nii Naissaarest, Prangli ja Äksi saarest kui ka Viimsist kui Nõukogude Liidu piiritsooni osast. Alles hiljuti sai põlise viimsilase Raivo Tomingase eestvedamisel Rannarahva muuseumil kaante vahele uus raamat „Miiduranna, Haabneeme ja Pringi – Viimsi vanad rannakülad“. Siinsete ridade kirjutajalgi on au olla selle raamatu kaasautor.
Uurimismaterjali leidub
Samuti on Tomingase eestvedamisel ilmunud raamat Püünsi, Rohuneeme ja Rummu külade ajaloost. Ka mitmetele teistele ajaloouurijatele on Viimsi minevik huvi pakkunud, näiteks Aleksander Viidasele, kes on kirjutanud raamatu Viimsi esi- ja keskaja kohta. Viimsi vallavalitsus andis 2009. aastal välja koguteose „Viimsi vald 90“, kus on väga põhjalik siinset minevikku käsitlev osa. Viimsi ajalugu on huvi pakkunud ka kunagisele silmapaistvale ajaloolasele Heino Gustavsonile, kes on kirjutanud nii siia Peeter Suure merekindluse raames rajatud rannakaitsepatareidest kui ka Viimsi vallale kuuluvast Naissaarest eraldi raamatu „Mõnda Naissaarest“.
Ei saa märkimata jätta tuntud sõjaajaloolast Mati Õuna, kes on Tammneeme küla juurtega mees ja kelle uurimistöödest käib Viimsi samuti läbi. Ta on muuhulgas huvi tundnud siia rajatud rannakaitsepatareide ja teiste militaarobjektide vastu. Ajaloohuvilisele lugejale tasub kindlasti soovitada tema raamatuid „Vaateid merekindlustele Tallinna lähiümbruses“, „Mõned merelood“ ja „Rist, mõõk või mõlemad?“. Viimane on Mati Õuna mälestusteraamat, kus Viimsi on samuti omal kohal.
Meie vald on koduks olnud ka mitmetele silmapaistvatele eesti ajaloolastele, üks neist on näiteks egüptoloog Sergei Stadnikov, kelle isa oli Kirovi kalurikolhoosis sepp.
Huvi sai alguse vanavanemate juttudest
Minul tekkis ajaloohuvi läbi vanade laevade, mis kandus edasi huviks Eesti sõjaajaloo vastu. Siinjuures olid olulisteks mõjutajateks vanavanaemade käest kuuldud lood teise maailmasõja aegsest ja sõjajärgsest eluolust Eestis. Viimsi militaarajalugu köitis mind alguses läbi Peeter Suure merekindluse, mille rannakaitsepatareisid rajati nii Viimsi poolsaarele kui ka Naissaarele ja millest mõned leidsid kasutust ka kahe maailmasõja vahelises Eesti Vabariigis. Patareid leidsid kurva lõpu 1941. aasta sõjasuvel, mil need taganeva punaväe poolt õhku lasti. Nende teemade kohta on minu sulest ilmunud artikleid Viimsi Teataja veergudel ja ka eraldi artikkel raamatus „Miiduranna, Haabneeme ja Pringi – Viimsi vanad rannakülad“. Rannakaitse temaatikat olen käsitlenud veel 2021. aastal koostöös Hanno Ojalo ja Mati Õunaga ilmunud raamatus „Tallinna merekindlus Teises maailmasõjas“, kus on kirjas nii mõndagi huvitavat Naissaarel kui ka Viimsis toimunud viimase maailmasõja sündmuste kohta.
Militaarajalugu on põnev
Teise maailmasõja sündmused Naissaarel vääriksid kahtlemata eraldi raamatut ja miks mitte koostada Naissaarest raamatu „Militaarne Hiiumaa“ eeskujul „Militaarne Naissaar“, sest ka see saar on militaarobjektide poolest rikas ja vääriks tutvustamist nii eestimaalastele kui ka Viimsit külastavatele välisturistidele. Siiski on ka praegu juba olemas mitmed veebist kättesaadavad reisijuhid, mida on võimalik võtta kaasa nii Viimsi poolsaare kui ka Naissaare militaarobjektidega tutvumisel, üheks neist on MTÜ Eesti Sõjaajaloo Pärandi poolt koostatud Eesti Sõjaajaloo Teejuhi uusväljaanne ja teine Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi osalusel valminud teejuht, mis tutvustab nii Eesti kui ka Läti sõjaajaloolisi paiku ning nende paikade hulgast ei ole välja jäänud ka Naissaar.
Toimunud on mõndagi
Tuues välja valikuliselt mõned põnevamad Viimsi ajalugu puudutavad faktid, tuleb minna aastasse 1917, kui Vene revolutsioonituultes kuulutati Naissaarel välja maailma esimene anarhistlik vabariik. Selle kohta on Rannarahva muuseumi juht Janek Šafranovski kirjutanud põhjaliku artikli 2018. aasta 23. novembri Viimsi Teatajas. Märkimist väärib, et Viimsi mõisa moonaka perekonnas on sündinud Eesti Vabariigi esimese parlamendi, Asutava Kogu liige Johannes Lehtman, kes oli maaseaduse üks autoritest (vt täpsemalt 12.04.2019 Viimsi Teatajas ilmunud artiklit). Samuti on Viimsi mõisa peahoones, kus asub praegu sõjamuuseum ehk kindral Laidoneri muuseum, asunud Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal nõukogude põhjalaevastiku raadioluurekeskus, mis püüdis ka Atlandi ookeanil sõitvate NATO sõjalaevade signaale.
Kui kodukoha lugu pakub huvi
Kui lugejal on küsimused, millest alustada Viimsi ajaloo uurimist ja miks on oluline teada Viimsi ajalugu, siis Viimsi ajaloo uurimist tasuks kindlasti alustada ülalpool toodud kirjanduse lugemisest, et viia ennast valdkondadega paremini kurssi. Selle kaudu on võimalik leida omale meelepärane teema ning järgnevalt oleks mõistlik pöörduda ka Rannarahva muuseumi poole, et vaadata, mis nende kogudes on talletatud. Tänasel päeval on võimalik tutvuda muuseumikogudega ka Eesti muuseumide veebivärava muis.ee kaudu. Ja veel, miks mitte Viimsi militaarajaloo uurimisel pöörduda vajalike suuniste saamiseks Eesti sõjamuuseumi poole.
Viimsi ajalugu on oluline teada nii põlistel viimsilastel kui ka siia elama tulnutel, sest kodukoha ajaloo tundmisega õpime me paremini oma kodukohta hindama ja väärtustama. Tsiteerides Juhan Liivi: „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.“
Tekst: Ranno Sõnum, Viimsis elav ajalootudeng
Avafoto: Naissaarel on jutustada militaarajaloost mitu peatükki. Pildil Patarei 10A. Foto: Martin Jaško
