ESIMENE MÄLESTUS, mis mul Viimsi gümnaasiumiga seostub, on räppiv õpetaja Reesi koos teiste, mulle veel tundmatute õpetajatega laval hüplemas ning minu lennukaaslased, kellest enamust ma siis veel ei tundnud, seda kõike jälgimas, seistes sõna otseses mõttes keset põldu. Ei kõla nagu väga hea algus, ega? Tegelikult oligi see kõik alles algus. Siis ei osanud ma veel endale ette kujutada, mis kõik tulevikus juhtuma hakkab ning mis uskumatult teistsuguses koolis ma õppima hakkan. 

Viimsi gümnaasium on kool täis võimalusi ja valikuid. See on kool, kus õpetajad ei ole mitte ainult õpetajad, vaid mentorid, vahel ka sõbrad ning lihtsalt andekad, suure südamega inimesed. Siin õpivad väga targad, andekad ja ägedad õpilased. Kandideerides Viimsi gümnaasiumisse olin kuulnud, et veel ehituses olev kool tuleb modernne, uudne, avar ja võimalusterohke. Nüüd, olles õppinud siin koolis juba poolteist aastat, võin öelda, et see lubadus läks täide. Loomulikult võttis uue keskkonnaga kohanemine aega ning alguses tundus kõik nii teistmoodi, nii võõras. Täna aga sisenen ma koolimajja tundega, et see on minu teine kodu, sest see on tõsi. Ma veedan koolis rohkem aega kui oma kodus. Seda muidugi mitte alati positiivsetel põhjustel, sest koormus on suur ja une jaoks jääb koolitööde kõrvalt vaid mõned tunnid, mis mööduvad silmapilkselt. Samas aga olen ma üpris kindel, et seda võib öelda ükskõik millises teises koolis õppiv 11. klassi õpilane. 

Käinud põhikoolis, mis oli väga suur ja õpilasterohke, tundus minu jaoks väike ning vaid 387 õpilasega gümnaasium ebatavaliselt tilluke, kuid mida kauem ma Viimsi gümnaasiumis õppinud olen, seda rohkem ma naudin seda õhkkonda, mida see pisike hoone enda ümber ja sees tekitab. Viimsi gümnaasiumis õppivad õpilased ning õpetavad õpetajad moodustavad koos kõigi teiste koolitöötajatega meie koolipere, keda ei saa võrrelda ühegi teisega, sest see koolipere on meie ja ainult meie. Mul on suur au olla osa sellest perest, sest ei möödu ühtegi aktust meie ilusas aatriumis, kus ma ei imetle seda vaimustavat pilti, mida me kõik koos nendel astmetel istumas tekitame. 

Kui ma peaksin tooma välja ühe märkimisväärse aspekti meie kooli puhul, siis selleks oleksid kõik pooleteise aasta jooksul toimunud üritused. Ma ei tea mitte ühtegi teist gümnaasiumi, mis suudaks korraldada nii jalustrabavaid galasid, nii sõnatuks võtvaid vabalavasid, nii armsaid ja koduseid luuleõhtuid ja veel nii palju muud. Muidugi ei oleks Viimsi gümnaasium selline, nagu ta täna on, kui mitte tänu meie armsale õpilasesindusele ja töökale meediatiimile, kes kõik selle nimel vaeva näevad.

Ma võin uhkusega öelda, et olen Viimsi gümnaasiumi õpilane ja ma olen kindel, et
lahkun ühel päeval siit koolist, diplom käes, kuid tulen aastate pärast tagasi ja tunnen end sama koduselt, nagu ma tunnen end praegu, õppides selles koolis.