Viimsi vallavalitsuse ja huvikeskuse maja on tänapäeval tuntud paik, mille ajalugu ulatub sügavasse nõukogude aega.
See kompleks ehitati poole sajandi eest Pirita lillekasvatuse näidissovhoosi keskusehooneks. Viimsi asulasse rajati sel ajal üha uusi kasvuhooneid, sovhoosi töötajate jaoks kerkis era- ja kortermaju, majandil aga puudus ikka veel korralik keskusehoone. 1977. aastal alustati Maaehitusprojektis projekteerimist, kuid see käis üle kivide ja kändude ning ehitustööd algasid mitu aastat hiljem.
Läbimõeldud kavatisega hoone
Toona Kasvuhoonete Teenindushoone nime kandva ehitise projekti autoriks oli arhitekt Tõnu Liigand, esimene ehitusjärk valmis 1981. aastal. Majja pidid tulema laboratooriumid, töökojad, medpunkt, kontori- ja laoruumid ning olmeruumid 490 töötajale.
1982. aastal palus arhitekt Liigand end keskusehoone teise ehitusjärgu autori kohustustest vabastada. Teise ehitusetapi projekteeris hoopis arhitekt Rein Heiduk. Töö arenes seekord kiiremini ja 1984. aastaks oli Viimsi asunduse ilme totaalselt muutunud.
Lõputu kasvuhoonetevälja ette kerkis imposantne punane maja pilkupüüdva talveaiaga. Põhitingimuseks mõlema ehitusjärgu projekti puhul oli kasvuhoonete ühenduskoridori pikenduse teel tekkinud telg, mis sidus kõiki hooneosi – keskusehoone oli planeeritud teljele, mis jätkas kasvuhoonete ühenduskoridori. Telje lõpetas läänefassaadil paiknev klaasist seinte ja katusega talveaed kui hoone arhitektuuriline dominant. See hooneosa kandis algul toodangu näidiste ruumi nime.
Teise ehitusjärgu hoone mahutas kolmesajakohalise saali, söökla koos kondiitripoega, lillepoe, ühiskondlike organisatsioonide ruumid ja raamatukogu. Punast telliskehandit ehtisid dekoratiivses betoonraamistuses aknaavad. Hoone teljel, saali ja söökla vahel, oli läbi kahe korruse ulatuv fuajee. Ruum oli tulvil loomulikku päevavalgust, mis tulvas sisse nii laeakende kui ka klaasist otsaseina kaudu – fuajee jätkuks oli algselt planeeritud talveaed. Katuseakende (nn seniitakende) kasutamine oli üldse omaette saavutus – selleks oli ENSV Riiklikult Ehituskomiteelt erandkorras nõusolek saadud. Teise korruse osas moodustas fuajee galerii, kust pääses ühiskondike organisatsioonide ruumidesse. Galeriile viis fuajeest lahtine monoliitsest betoonist trepp.
Sisekujundus lisas glamuuri
Sisearhitektiks oli Piret Mudist, kes lähtus oma töös naturaalsetest materjalidest nagu tellis, puit ja roostevaba teras. Olulisemad siseseinad saalis, fuajees, ühenduskoridoris, kondiitripoes ja teise korruse galeriis laoti puhta vuugiga punasest tellisest. Trepikäsipuu ja galerii piire tehti orgaanilisest klaasist ja roostevabast terastorust, et mitte häirida vaadet talveaiale. Trapetsikujulise põhiplaaniga saal lõppes estraadikõrgendiga. Ruumile tagas hea akustika puidust laineline ripplagi liimpuittalade vahel. Toolid valmistati eritellimuse alusel.
Fuajee valgustust täiendasid ligi neljameetrised dekoratiivvalgustid, mis oma suurejoonelise art décoliku vormi, mattklaasi ja poleeritud roostevaba terasega tõid ruumi tublisti glamuuri. Sama autorikujundusega laevalgusteid oli valmistatud ka teiste ruumide jaoks. Kahjuks ei sobinud talveaed ja põrandavalgustid enam tänasesse päeva.
Fuajee ainulaadse terratsopõranda kiirtena hargnev kujundus sidus ruumi suurepäraselt tervikuks. Fuajee kasvuhoonepoolsesse otsa, rõdu alla paigutati väike vaasikujuline purskkaev. Valgustid, purskkaevu ja fuajeesse avaneva puhveti projekteeris ja teostas kombinaat ARS.
Ühest keskusest teiseks
Esinduslik maja, selle lillepood ja kohvik ning talveaed olid laialt tuntud. Suureks külastajamagnetiks kujunesid seal korraldatud varietee-etendused. Väga populaarne paik oli ka keskuse Punane baar.
Paraku tekkis hoonega ka probleeme. Kasutatud tellis ei olnud piisavalt kvaliteetne ja hakkas murenema. Aja jooksul amortiseerusid ka fuajee imelised hiigelvalgustid. Kuid see polnud suurim probleem. Kogu nõukogude majandussüsteem murenes, näidissovhoos sattus raskustesse ja järg jõudis ka keskusehoone kätte.
Lillekasvatussovhoosi pikaaegne juht Leo Tedremäe meenutas omanikuvahetust: „Suure punase majaga oli selge, et tühjaks see jääb. Siit sugenes mõte – anname vallale. Odavalt ta muidugi läks, kolmesaja kahekümne tuhande krooniga. Kogu punane kompleks. Vald maksis, raha tuli sovhoosile, edasi jagunes osakute vahel. Me ei jäänud oma inimestele vähemalt võlgu nagu see mitmel pool mujal Eestimaa majandites juhtus.“
Hoone aadressil Nelgi tee 1, kunagine tööka kollektiivi süda ja üks Viimsi tähtehitisi, on nüüd taas keskusehooneks saanud – kuigi hoopis teistsugusel kujul.
Fotod: Rannarahva muuseumi fotokogu
Avafoto: keskusehoone ehitustööd 1984. aasta talvel.
