Pikkade ja pimedate sügisõhtute üheks parimaks kaaslaseks on köitev raamat. Head lugemist soovitab Viimsi raamatukoguhoidja Reet Kukk.

Mihkel Mutt „Töö ja armastus. Tammsaaret tuulates“, Fabian, 2019. 207 lk

Meil kõigil on oma suhe Tammsaarega, samuti on meil oma arusaam tõest ja õigusest. Mihkel Mutt jagab omi mõtteid lugejatega, vaadeldes „Tõe ja õiguse“ aegumatute tegelaste kaudu elu ja maailma laiemalt. Autor avab Tammsaare maailma oma isikust lähtuvalt, mida teeb ka iga lugeja oma sisemist raamatut lugedes. Huvitav on aga kaasa mõelda targa kirjutaja tähelepanekutega ja avastada ka oma tões ja õiguses uusi tahke. Mihkel Muti teost lugedes on lihtsam ühisosa leida nii kauge mineviku kui ka tänase maailmaga. Ta lähtub Anton Hansen Tammsaaret mõtestades tihti piibli tegelastest ja sündmustest, kusjuures tema jaoks on olulised teose allhoovused, inimese teekond õndsaks saamisel.

„Töö ja armastus“ pakub hingelist tuge erinevateks elujuhtumiteks. Paneb mõtlema, milline on õigesti elamine ning mida on inimesel selle eest loota. Kas armastus saabub, kui teha tööd? Mis on süü, mis on patt ja mis andeksandmine? Mihkel Muti teose nautimiseks on hea tunda alusteksti. Siiski on „Töö ja armastus“ täiesti iseseisev teos, sarnanedes kirjaniku pikemate mõtisklustega. Nii nagu Tammsaare tsitaadid on laialdaselt kasutuses, leiame häid mõtteid ka sellest teosest: „…maailmal on mõtet ainult sel määral, kui paneb seda mõtet sinna inimene ise ja kuivõrd see puudutab ta enda käekäiku.“

Mihkel Mutt töö-ja-armastus

Autori arvates on maailmas palju häid kirjanikke, aga vähe on suuri maailmakirjanikke. Anton Hansen Tammsaare on kahtlemata üks neist. Tema suurus peitub lihtsuses. Tammsaare tegelased on justkui meie kõigi ühised tuttavad, keda me arvame hästi tundvat. Neist on kerge rääkida ja nende käitumismotiive arutada, teose peidetud mõtete üle arutleda. Lugejana võime mõelda, kuidas üks või teine kangelane võiks käituda tänapäeva situatsioonides, aga seda ilmselt mitte nii elegantselt, kui teeb seda Mihkel Mutt. Tema teost lugedes hakkab lugeja sügavamalt mõistma nii Tammsaaret kui ka autori sisemist mina. Tundub, et omal iroonilisel moel armastab kirjanik inimesi ja muretseb nende (hinge) pärast, nagu tegi seda ka Tammsaare.

Väga tabavalt on autori poolt sõnastatud „Tõe ja õiguse“ viie osa pealkirjad: „Titaanide ajastu“, „Euroülikoolis“, „Indrek punane,“ „Strindbergimäng“, „Vargamäe Faust“.  Peategelased kulgevad läbi kõigi viie köite ja omandavad oma täie tähenduse alles elu lõpusirgel. Alles siis tehakse kokkuvõte, kuidas nad on oma elu elanud ja mida nad ise sellest arvavad, kas nad on õnnelikud ja rahul. 

Kuigi me kõik arvame tundvat Tammsaare romaani  „Tõde ja õigus“, aitab Mihkel Muti „Töö ja armastus“ meil avastada selles romaanis nii mõndagi, mida me seni ei märganud või millele me varem lugedes piisavalt tähelepanu ei pööranud. Lugejana võime temaga nõustuda või mitte, kuid mõtlemisainet jagub tänu autorile küllaga.

Gaétan Soucy „Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke“, Draakon & Kuu, 2017. 174 lk

Gaétan Soucy on üks tunnustatumaid tänapäeva Kanada kirjanikke. Oma küllaltki lühikeseks jäänud elu jooksul töötas ta filosoofia õpetajana, mis annab mõneti võtme tema teose mõistmiseks. „Väike tüdruk…“ on originaalne ja fantaasiarohke, isegi sürrealistlike joontega romaan. Autor on öelnud, et see on eeskätt mõeldud müüdina. Tema arvates ei pea kirjandus pakkuma pelgalt meelelahutust ja pelgupaika, vaid sundima lugejat vaatama tõtt elu põhiküsimustega. Teos lahkab allegoorilises võtmes sügavaid eksistentsiaalseid mõisteid: süü, patt, surm, lunastus, andestus, armastus. Vaatamata teose grotesksusele, ei puudu sealt ka lootus, „sest ei tohi lasta siin elus tühiasjadel end maadligi suruda.“ 

Üksildases maavalduses ja muust maailmast täielikult eraldatuna elab isa oma kahe lapsega. Isa ootamatu surm pöörab senise elukorralduse pea peale. Juba esimesest leheküljest alates hakkab raamat toimima nihestatuna. Miski pole selline, nagu esmapilgul tundub. Tegemist oleks justkui peeglitaguse maailmaga. Minajutustaja, kelle sõnu ei saa alati usaldada, talutab segaduses lugejat edasi ebahariliku looga. Kuigi kirjapandud sõnu ja lauseid oleme kuulnud, mõjub tekst justkui võõrkeel. Räägitakse õiglasest karistusest, türanlikust Isast ja tema poegadest, kusjuures üks neist osutub koguni õeks. Moment, mil peategelane  oma tegelikust soost teadlikuks saab ja selle omaks võtab, on tema jaoks pöördelise tähtsusega, oluline samm iseendaks saamise teel. Sündmustiku kulgedes pööratakse lugeja mõtted ja arvamused pea peale. Asjad, mis peaksid olema ebanormaalsed, on esitatud normaalsetena. Vahepeal on raske aru saada, millal ja kelle arvamused on või ei ole tõesed. Mingil hetkel sa justkui saad kirjutatu mõttest aru, et veidi hiljem mõista, et kõik on hoopis teisiti. Veidrused ei puuduta mitte ainult loo sisu, vaid ka keelt.

vaike_tudruk

Rääkides raamatu üpriski originaalsest keelekasutusest, tuleb eriti tunnustada tõlkijat Triinu Tamme. Tekstis on kasutatud läbisegi kõne-, kirja- ja lastekeelt, arhailist keelekasutust ja moodsat sõnavara. Leiutatud on ka uusi sõnu ja mõnda tuttavat sõna on kasutatud harjumuspärasest erinevas tähenduses. Gaétan Soucy teksti ei ole olnud kindlasti võimalik tõlkida sõna-sõnalt. Elamuse saamiseks pidi tõlkija nägema vaeva, et lausetesse jääks alles äraspidine nihe, et need ka eesti keeles tekitaksid samasugust kummastavat efekti nagu originaalis.

Püüdes meenutada loetud raamatutest ligilähedaseltki samasuguseid emotsioone tekitanud teost, meenus Ane Rieli „Vaik“ ja selle keskne tegelane – väike tüdruk Liv. Mõlema teose kohta võib öelda, et karm ja raske lugu, aga väga hästi ja mõjuvalt kirjutatud. Mis puudutab teose pealkirja, siis avaneb lugejale tikkude tähendus alles raamatu lõpulehekülgedel. 

Kindlasti ei ole „Väike tüdruk…“ selline romaan, mida on kerge lugeda. Kes aga selle raamatu kätte võtab ja ka lõpuni loeb, naudib kindlasti autori üllatusterohket ja omapärast mõttemaailma.

Marju Kõivupuu „Meie pühad ja tähtpäevad, Varrak, 2018. 271 lk

Tuleb kindlasti nõustuda folklorist Marju Kõivupuuga, et traditsioonide, tavade ja kommete tundmine ja järgimine on see, mis aitab toetada kultuurilist järjepidevust ning rahvuslikku identiteeti. Just pühad ja tähtpäevad ühendavad meid esivanemate traditsioonide ja kultuuripärandiga. Inimesele on läbi aegade olnud olulised kaks kujundit: elukaar ja aastaring. Esimene on üks ja suur, teine aga kordub järjepidevalt. Kogu meie kombestik on suuresti määratletud neist kahest kujundist. Tavad ja kombed on ajaloo jooksul muutunud ning erinevatest allikatest mõjutusi saanud. Eestlaste vanem tähtpäevade kalender kujunes välja 19. sajandi keskpaigaks. Tähtpäevade aluseks on olnud aastaaegade ja loodusnähtuste rütmilisus ning sellega hiljem seondunud maarahva tööd-tegemised. Samuti sulandusid tähtpäevade ritta kirikukalendripühad. Mitmed neist andsid vanadele tähtpäevadele uued nimed. Paraku võime aga väita, et tänapäeva tähtpäevadeks on pigem kujunenud sõbrapäev ja halloween, mitte taliharjapäev või karjalaskepäev. Pühad ja tähtpäevad on lisaks traditsioonide kandmisele ajalikud ja muutuvad. Iga uus põlvkond annab vanadele pühadele oma näo ja sisu ning loob ka uusi.

Meie pühad ja tähtpäevad

Marju Kõivupuu raamatus kirjeldatakse tähtpäevade ajalugu ja nende tausta. Lugeja saab teada, millised ended erinevate tähtpäevade kohta on läbi aegade kasutusel olnud. Lisaks kirjeldab autor, kuidas mingi päeva tähtsus ja kombestik ning selle tähistamine on ajas muutunud. Teksti mõistmisele aitab kaasa raamatu kaunis kujundus. Teoses leidub rohkesti  fotode, postkaartide ja vanade kunstiteoste reprosid.

Olulisem konkreetsete tähtpäevade teadmisest on pigem nende mõtestamine iseenda jaoks. Teades erinevate pühade kujunemist ja nende tähtsust meie esivanematele, omandavad paljud neist meie jaoks hoopis uue tähenduse.

Marju Kõivupuu „Meie pühad ja tähtpäevad“ on mitte ainult huvitav, vaid ka väga hariv raamat, mis peaks pakkuma avastamisrõõmu igaühele, kes sellega tutvust teeb.