Mälu ja mäletamine, süü ja vastutus

See, kuidas me kasvame ja mida kasvamisel kogeme, mõjutab kogu järgnevat elu, mille vältel me otsime vastuseid küsimustele, mis kasvueas tekkisid. Kuidas see raamatutes kajastub? Kirjutab Viimsi raamatukogu raamatukoguhoidja Reet Kukk.

Kazuo Ishiguro. Kui me olime orvud
Varrak, 2019. 350 lk

Ishiguro loomingu puhul ei saa niivõrd rääkida sellest, millest kirjanik kirjutab, vaid eelkõige sellest, milliseid tundeid ja emotsioone tema poolt loodu lugejas tekitab. Kui kasutada märksõnu tema loomingu ilmestamiseks, siis nimetaksin melanhooliat, donkihhotlikku romantikat, rahumeelset nukrust, illusoorset enesepettust. Teoste kesksete tegelaste lootusetutele situatsioonidele vaatamata toimub nende pidev otsinguprotsess, liikumine järjest eemalduva sihi suunas. Ishiguro teostes kasutatav keel on lüüriline ja talle on iseloomulik leidlikult valitud metafooride loomise võime. Kõigis tema raamatutes ilmneb vihjelisus, ütlemata jäetu olulisus, unenäolisus. Ikka ja jälle puudutab kirjaniku looming mälu ja mäletamist, süü ja vastutuse pidevat vastasseisu.

Iseloomulikuks on tema teostes ka sügavale maetud saladused, mille toob päevavalgele justkui juhuslik, aga ometi vältimatu kokkupuude mõne teise elu keerdkäiguga.

„Kui me olime orvud“ võib esialgu lugeda nii mälu-, kui ka kriminaalromaanina ja ikka autorile omases rahulikus ja kaalutletus tempos. Tekib tunne, et tegemist on lapsepõlvetrauma läbitöötamise katsega, mille käigus detektiivist peategelane Christopher Banks üritab 1930. aastate Shanghais leida nooruses jäljetult kadunud vanemaid. Lugemise edenedes mõistame üha enam, et miski minategelase enesepildis ei klapi. Kuulus detektiiv lahendab edukalt juhtumeid, mitte kunagi samas ei kirjeldata, milles juhtumid seisnesid.

Banks jõuab oma uurimustöös justkui järjest lähemale sellele, mis ta vanematega võis juhtuda, istudes Briti muuseumis ja uurides vanu ajalehti. Esialgu võib tunduda autori poolt huvitava võttena rääkida kuriteost seda kordagi mainimata või kirjeldada uurimistööd ilma lahenduskäigule vihjamata. Peagi saab aga selgeks, et tegu pole kriminaalromaaniga. Tegemist ei ole ka seltskonnaelu kirjeldusega, kuigi selles vallas leidub häid iroonilisi pildikesi. Küll saadab autor peategelast pidevalt tagasi lapsepõlve, millest ta mõtleb heldimuse, aga kohati ka kahtlusega, kuna mälupildid hägustuvad ja ei saa kindel olla, kas kõik ikka oli nii, nagu Banks arvab mäletavat. Üks kindel asi, mis inimesele jääb, on emaarmastus ja selle igikestvus on Ishiguro romaanis hästi esile toodud. Rõhutatud on ka Banksi painavat võla- ja süütunnet.

Lisaks vanematele avaldub see ka kunagise lapsepõlvesõbra Akira suhtes, kelle Cristopher on kunagi sunnitud maha jätma. See tunne takistab minategelase elu ja kohanemist ümbritseva keskkonna ja inimestega. Ishigurol on õnnestunud romaanis kujutada inimesi, kes on kas tegelikult või hingeliselt orvud ja liiguvad maailmas üksi.

Huvipakkuv lugemine on ka tõlkija Aet Variku järelsõna, mis lisab teose mõistmisele ühe paljudest vaatenurkadest. Üks tema tähelepanekutest on see, et minategelase nimi on kokku pandud Christopher Robinist ja Mary Poppinsi perekond Banksist. Ishiguro romaani(de) puhul on meeldimisest või mittemeeldimisest raske rääkida, pigem võiks rõhutada teos(t)e mõjusust ja mitmeplaanilisust. Kuna erinevaid tahke on nõnda palju, siis midagi suudab tõenäoliselt iga lugeja enda jaoks avastada.

Jacky Durand. Retseptiraamat
Tänapäev, 2020. 160 lk

Jacky Durand`i romaan „Retseptiraamat“ ei ole kokaraamat, nagu mõnigi lugeja võiks ekslikult eeldada, kuigi teose peategelase Julieni isa on võrratu kokk ja kokaks soovib saada ka tema poeg. Pigem on see lihtne ja südamlik kujunemisromaan, milles on oluline koht igatsusel armastuse ja läheduse järele. Teost kannab sügav kirg toidu, lõhnade ja maitsete vastu.

Romaani keskmes on peategelase Julieni meheks sirgumise lugu, aga ka vastasseis isa ja poja vahel. Isa soov, et poeg õpiks midagi sellist, mis kindlustaks talle parema ja kergema elu, kuid põrkub kokku poja kavatsusega jätkata isa ametit. Raamatut ilmestab prantsaslik hõng, sest vaid prantslased oskavad elu vaadelda kui retsepti koos selle valmistamise ning nautimisega. Inimsuhete ja söögivalmistamise taustaks on eelmise sajandi 60.- 80. aastad. Tekst jõuab lugejani vahelduvalt noore Julieni, kelle isa oskamatus tundeid väljendada viib kibestumiseni, ja juba elukogenud täiskasvanud mehe kaudu. Kogu raamatut vürtsitab kokkamise rõõmu ja magusa nukruse aroom.

Soovist leida ema poolt kirja pandud isa retseptide kogu kujuneb Julienile kinnisidee. Sel moel loodab ta kadunud vanemad enda jaoks taas avastada. Sündmustikku on põimitud ka erinevaid filosoofilisi tähelepanekuid, nagu mõiste mektoub (ettemääratus), millega saab tähistada väga erinevaid elus ettetulevaid sündmusi ja ootamatusi. Kultuuride erinevus, aga samas sügav inimlikkus jõuavad lugejani alžeerlasest koka Amari ja venelannast peretuttava Maria kaudu. Olulist rolli mängib romaanis armastus, aga vahel ka selle puudumine. Kindlasti naudivad paljud lugejad romaani lugedes prantsuse köögi erilist võlu ja mõistavad senisest enam, miks prantslasi peetakse gurmaanideks. Samas köidab paljusid see, kuidas kirjanik on kirjeldanud inimsuhteid. Kogeme jälle, kui sageli teevad inimesed haiget just neile, keda nad kõige enam armastavad, ja kui raske on andestada ja leppida.

„Retseptiraamat“ on kirjutatud heas ja ladusas keeles ning Johanna Taigeri poolt väga hästi tõlgitud. Seetõttu on teost kerge lugeda ja raske käest panna. Siit leiab iga lugeja enda jaoks midagi: mõned mõtisklusi elu ja inimsuhete üle, mõned kasulikke näpunäiteid eriliste roogade valmistamiseks.

Reeli Reinaus. Verikambi
Varrak, 2016. 351 lk

Reeli Reinaus tuli eesti noortekirjandusse kümmekond aastat tagasi ja on üllitanud sestpeale igal aastal vähemalt ühe lugejatele närvikõdi pakkuva laste- või noorteraamatu. Ta on õppinud nii teoloogiat kui ka folkloori ja seetõttu käsitleb oma teostes sageli rahvapärimuse ja usundiga seotud nähtusi. Ka „Verikambit“ kirjutama inspireeris kirjanikku üks loetud muistend, mis räägib sellest, kuidas ühe küla läheduses elanud ja töötanud veskis inimesed, kes polnud tavalised talupojad – nad ei käinud mõisas tööl, ei käinud kirikus jne. Seetõttu hakati aga uskuma, et nad tegelevad muudegi pattudega – kummardavad ebajumalat, saavad omavahel lapsi ja näevad ka pisut võõrapärased välja. Oma ja võõra vastuolu on olnud terav ühiskonnas kõikidel aegadel. Samuti on romaanis kasutatud motiive ühest Eesti muinasjutust pealkirjaga „Kuu paistab, kooljas sõidab“, mis räägib sellest, mis saab siis, kui surnuks peetud peigmees oma pruudi endaga kaasa viib.

Romaani alguses ekslevad neli kooliõpilast metsas ja on sunnitud veetma öö vanas mahajäetud veskis, mille vaikivad müürid mõjuvad millegipärast kõhedust tekitavalt. Sellest ööst saab alguse tumedate sündmuste ahel, mis noored endaga kaasa haarab ning nad ei tea ise ka täpselt, kuidas nad äkki peadpööritavate sündmuste keskele on sattunud. Seletust tuleb otsida painavatele unenägudele, kummalistele kirjutushoogudele, aastasadade tagant ähvardavale ettekuulutusele, surnud tüdruku pildile vanas fotoalbumis ja verisele käejäljele veski seinal. Need on noori painava loo vaid üksikud pusletükid, mida on vaja kokku sobitada. Tundub, et vana veskiga ei ole kõik korras ja keegi sellega seotud kunagistest asukatest ihkab verevõlga. Aga keegi ei tea, kes ja miks?

See on müstiline lugu, mis erutab nii noori kui ka vanemaid lugejaid, sest see sunnib mõtisklema armastuse ja surma, õigluse ja ebaõigluse, andestamise ja kättemaksu üle.