Haabneemes elava Karin Luiga teekond voolava akrüülimaalini.

Karin Luiga on audiitor- ja ärinõustamisettevõtte BDO Eesti üks omanikest ning selle ettevõtte äriarenduse- ja kommunikatsioonijuht aastast 2015. Lisaks õpetab ta Tallinna Ülikoolis suhtekorraldust, kriisikommunikatsiooni ning omakanalite loomist ja haldamist ning Tallinna Majanduskoolis turundusstrateegiat. Ta kuulub Turundajate Liidu järelkasvu töörühma ning aitab uuendada ülikoolide turunduse õppekavasid. Viimsi elanik aastast 2007. Järelkasvu toetamine, loominguline eneseväljendus ja inspireeriv töö on kolm tema jaoks olulist aspekti, mis talle isiksusena korda lähevad, lisaks oma perele.

Kui ma 2020 varakevadel kolleegidega „Väga efektiivse inimese harjumuste“ koolitusel istusin ja erinevate mõtteharjutuste käigus oma tulevikku visualiseerisin, teadsin ma väga kindlalt, et oluline osa sellest on loomingulisel eneseväljendusel. Ning kui järgmiseks korraks paluti kaasa võtta üks ese, mis mind kõige paremini kirjeldab, valisin selleks pintsli. Ilusa, suure ja hea kvaliteediga.

Karin Luiga oma “kodustuudios” ehk maalistuudioks kohandatud vannitoas. Fotod: erakogu
Karin Luiga oma “kodustuudios” ehk maalistuudioks kohandatud vannitoas. Fotod: erakogu

Ma ei ole kunagi käinud kunstikoolis. Vanema õe eeskujul olen kooli ajal veidi osalenud kunstiringis. Kõige pedagoogilisem kokkupuude kunstiga oli vast 2001. aastal Käsmus toimunud suvine maalilaager, kus sai erinevaid tehnikaid (süsi, akvarell jms) proovida ja nõrkemiseni loodust joonistada. Vana sõpruse soojendasin üles 2015. aasta sügisel Kerttu Soansi õlimaali kursusel osaledes, mis kestis vaid ühe nädalavahetuse, kuid tuletas meelde, kui mõnusalt teraapiline on värvidega toimetada ja kus kohast sai alguse äratundmine, et õli- ja akrüülvärvid on just need, millega mulle meeldib luua. Edasi viis tee mind kokku Kamille Saabrega, kelle imelisi lille- ja puuviljamaale olen ka BDO Eesti kontori seintel eksponeerinud. Kamille korraldab aeg-ajalt oma stuudios ühismaalimisi, millest olen paaril korral ka osa saanud. Ma siiralt imetlen tema oskust asjad nii elutruult lõuendile tuua ja seda tehnilist teadmiste pagasit, kuidas värve segada ja kuidas teost luua kiht-kihilt lõpptulemust selgelt silme ees hoides.

Et oma tehnilisi oskusi teadlikumalt ka ehitada, registreerusin ma 2020. kevadel Tallinna Ülikooli korraldatud maali algkursusele, kuid see tee katkes pärast esimest kohtumist eriolukorra tulekuga. Korraldaja pakkus küll võimalust veebipõhiselt jätkata, aga mulle see mõte ei meeldinud sel hetkel.
Oma molberti ja värvid hankisin paar aastat tagasi lihtsalt selleks, et kodus iseõppijana veidi kätt harjutada ja akrüülvärvid said valitud, sest need kuivavad õlivärvist oluliselt kiiremini.

Kodus aja ja koha leidmine maalimiseks on tegelikult üsna keeruline – enamik aastast on valgust liiga vähe. Ja kui see aspekt on paigas, on jälle keskendumiseks sobiva koha leidmine raske.
Nii seisis mu molbert peale esimese õhina raugemist aastaid nukralt nurgas ja ootas…

Eriolukorra tulekuga tekkis järsku natuke rohkem aega ja et koduspüsimisele põnevam sisu anda, tegin teoks ammu idanenud mõtte proovida voolavat akrüülimaali (inglise keeles Acrylic Pouring). Olin selle kohta Pinterestist palju ilusaid näiteid näinud ja enda kaustadessegi mitmeid salvestanud inspiratsiooniks. Lisaks leiab YouTube´ist hulgaliselt õpetusi erinevate tehnikate kohta (nt Smart Art Materials & Techniques on väga hea kanal).

Mind võlub selle tehnika juures värvide ettearvamatus lõpptulemuse kujunemisel, põnevad mustrid ja ägedad värvid. Isegi siis, kui sa oled enamvähem pildikontseptsiooni välja mõelnud, tehnika ja värvid välja valinud, ei pruugi lõpptulemus ikka päris selline tulla, nagu plaanis oli. Aga hea õnne korral võib see ka positiivselt üllatada. Tavaliselt tekib tunne, kas pildist saab asja, enam-vähem pärast seda, kui oled värvipurgi lõuendile ümber keeranud (flipcup tehnika puhul). Nagu tehnika nimetuski ütleb, toimub pildi loomine läbi voolamise – sellest ka lõpptulemuse ettearvamatus.

Värvide taltsutamine on aga terve omaette teadus – YouTube´ist leiab ka selle kohta palju õpetusi, aga enamasti ei ole täpselt neid materjale meil müüa ja nii tulebki ikka ise katsetada. Lisaks kunstipoodides pakutavale kasutatakse selle tehnika puhul palju ehituspoodides müüdavaid värve näiteks põhja jaoks ja värvile massi andmiseks.

Erinevaid kooslusi kokku segades on tihti tunne nagu alkeemikul – otsides seda ühte imelist retsepti, mis just soovitud tulemuse annaks. Ikka jääb midagi täiuslikust tulemusest puudu. Katsetused jätkuvad.

Tänase päeva seisuga on valminud teoseid juba umbes 30. Erineva suurusega, erinevate värvidega, erinevate tehnikatega – voolav akrüülimaal on hästi mitmekülgne (erinevaid võtteid on 12 ja rohkem), lisaks muidugi iga kunstniku oma käekiri. Avastamisrõõm on lõputu ja mul ei ole veel tekkinud tüdimust. Pigem vastupidi – mõne esmapilgul mitte nii hästi välja tulnud töö saab ellu äratada hoopis järeltöötluse käigus. Samas juhtub ka seda, et teos, millega ma ise väga rahul olen, voolab kuivamise käigus täitsa paigast ära ja on lootusetult sassis. Loomulikult mängib rolli ka subjektiivsus selle ilu hindamisel. Ehk et korduvalt on kinnitust leidnud ütlus, et ilu on vaataja silmades – nii mõnigi töö, mis endale niiväga ei meeldigi, on teiste arvates väga lahe olnud. Toomas Vint on selle kohta hästi öelnud: „Iga korralik maal peidab endas seda, mis on vaataja silmades ja südames.“

Enamikku mu töid näeb selleks eraldi tehtud pildialbumis minu Facebookis, aga selgelt ägedam on neid vaadata oma silmaga, rahulikult erinevaid kohti ja muutumisi avastades. Selleks on plaan ka suve lõpus/sügisel, kui puhkused puhatud ja inimesed linnas tagasi, üks näitus teha. 2018. aastal BDO kunstiaasta projekti ette valmistades varustasime meie kontori seinad spetsiaalsete siinidega, et ülespanekuid vahetada – nüüd ongi hea võimalus seda ka oma tööde jaoks kasutada. Seni aga naudib mu poeg väga vahelduvaid pilte oma toa seintel – iga kord, kui ma uusi töid teen, valib ta oma lemmiku ja kui see on kuivanud, jõuavad tema arvates parimad ta toa seintele.

Kunstiaasta raames, muide, näitasime koostöös klaasikunstnike liiduga nelja erineva Eesti klaasikunstniku (Sofi Aršas, Merle Kannus, Annika Mätlik ja Maret Sarapu) töid oma kontori seintel ning see oli väga silmi avav ja huvitav projekt – nii palju eriilmelisi töid saab klaasist teha, nii palju andekaid loojaid!

Üks tõuge ise värvid välja võtta oli ka sellesama kunstiaasta projekti lõppemine – tühjaks jäävad seinad ootavad uusi töid.