Lugu sellest, kuidas Viimsi alevikus elav Riho Sinisalu akustilisi kitarre valmistama hakkas.

Kõik algas sellest, et 13-aastaselt tahtsin saada Estonia klaverimeistriks. Suund jäi mõnes mõttes samaks – muusikariistad –, kuid klaverite asemel tegelen ma hoopis kitarridega ning seda juba 15 aastat.

Esimese akustilise kitarri valmistasin Soomes, mis oli ühtlasi minu jaoks ka kooli lõputöö. Kuna aastal 2005 ei olnud interneti avarustes väga palju infot, siis pidin kõik joonistest kuni rakiste tegemiseni ise välja mõtlema.

Lubasin endale, et kui mu kitarr koos seisab, lähen Austraaliasse ja otsin meistri, kes mulle seda käsitööd õpetaks.

Nii võtsin pärast kooli lõpetamist oma seitse asja ning reisisin üksinda oma unistusi täitma. Unistusi oli kolm: õppida keelt, kirjutada palju uut muusikat ja leida kitarrimeister, kes õpetaks mulle kitarrivalmistamise oskusi.

Enne Austraaliasse minekut otsisin internetiavarustest välja nii palju kitarrimeistreid kui võimalik. Kokku tuli nimekirja välja printides neli A4.

Kuna mu esimene sihtkoht oli Brisbane, siis võtsingi oma paberi lahti ja otsustasin hakata meistreid ukselt uksele külastama. Saatuse tahtel oligi esimene uks see – sattusin ühe maailma tippklassi kuuluva meistri juurde õpipoisiks ja hiljem ka tööle ning veetsin tema juures pea kaks aastat.

Tutvustasin meistrile olukorda Eestis, rääkisin, et tahaksin tulevikus aidata ja abistada siinseid muusikuid, kuna kitarrimeistrite kultuur oli mu kodumaal suhteliselt olematu.

Kuna tollel hetkel oli meister Gabrielil palju parandustöid, siis andis ta mulle võimaluse. Meil oli kohe algusest peale väga hea klapp. Kuna olen perfektsionist, siis õppisin kogu aeg küsides väga kiiresti.

Akustiliste kitarride põhja materjalid: vaher ja pähkel. Pildil toimub materjali servade tasandamine enne liimimist.
Akustiliste kitarride põhja materjalid: vaher ja pähkel. Pildil toimub materjali servade tasandamine enne liimimist.

Alguses oli mu peamiseks tööks pillide parandamine ja seadistamine, mis õpetas kitarride hingeelu väga hästi tundma. Paralleelselt valmistasime uusi akustilisi pille Ochoteco Guitars. Seal töötas ka teine meister, kes valmistab nüüd omi pille, mis on omas kategoorias maailma tipptase – Oni Guitars. Au oli nende inimestega koos töötada.

Paljusid tehnikaid mulle isegi ei õpetatud, vaid õppisin ise silmadega, alustades sellest, kuidas tööriistu käes hoida. Nüüdseks on mul välja kujunenud enda tehnikad.

Pärast Austraalias oldud aega suundusin Uus-Meremaale, kus töötasin kolmanda meistri juures – Peter Steven Guitars.

Elu kitarride maailmas kogus hoogu ja süvenesin aina sügavamale ja sügavamale kitarride hingeellu. See maailm on nii põnev, igav ei hakka kunagi. Nii palju, kui on ideid, on võimalik valmistada erinevaid kitarre.

Kui ma noorena vanalinna muusikakoolis käisin, siis küsisin ikka õpetajalt, miks on igal pillil erinev heli. Ega ta otseselt ei osanudki midagi vastata. See MIKS on mul kogu aeg kuklas olnud. Nüüdseks olen paljudele küsimustele ise vastused leidnud. Heli sõltub näiteks puidu valikust ja kvaliteedist, aga ka sellest, kuidas erinevad puiduosad kokku liimida.

Mõnda aega pärast välismaalt naasmist abistasin Eestis kohalikke muusikuid, aga siis viis elu mind Kanadasse, kus töötasin ühe aasta kitarritehnikuna kahes Toronto pillipoes.

Viimased 8 aastat olen aga jälle Eestis tegutsenud. Enda teada olen siin ainuke kitarritehnik, kes on töötanud välismaa meistrite käe all. See on andnud mulle võimaluse tuua Eestisse täiesti uusi teadmisi ja oskusi.

Pillide seadistamine ja valmistamine on väga erinevad tööd. Olen tänaseks parandanud pea 6000 kitarri ning valmistatud 14 uut pilli. Märtsis alanud eriolukord andis mulle aga võimaluse hakata pärast 5-aastast pausi jälle pille valmistama.

Seda ala ei ole võimalik läbi YouTube’i videote õppida. Kõik algab materjali tundmaõppimisest. Et paremini edasi anda seda, mida kitarride valmistamise maailm endast kujutab, soovitan tulla mu töökotta kohale.

Pillide valmimist saab jälgida: www.instagram.com/sinisaluguitars, www.facebook.com/Sinisaluguitars, www.sinisaluguitars.com.