Viimsis oli mõnekümne aasta eest kuulsa Pirita lillekasvatuse näidissovhoosi keskus. Tänaseks on toonane tippmajand peaaegu unustatud. Kas keegi mäletab veel aega, mil Soosepa raba lähedal laiusid õitsevad tulbipõllud nagu Hollandis?
Pirita aiandussovhoos asutati 1961. aastal. Selle eelkäijaks oli kolm aastat varem loodud Tallinna puukool, mis omakorda oli koondanud ühe mütsi alla rea väiksemaid aiandeid. 1960. aastal oli ENSV põllumajandusminister kohustanud puukooli rajama Pirita tee äärde näidisaia, et tutvustada tallinlastele puu- ja köögiviljakasvatuse ning iluaianduse parimaid näiteid. Näidisaed jäi loodava aiandussovhoosi osakonnaks. 1964. aastal ühendati sovhoosiga Viimsi abimajand ja keskus toodi vanast Löwenruh pargist Viimsisse. 1966. aastal liideti aiandussovhoosiga Viimsi kolhoos.
Kujunenud oli olukord, kus suurem osa sovhoosi maafondist paiknes Viimsis. Olid avamaapõllud, algust tehti kasvuhoonetekompleksi, nn katmikkombinaadiga. Põhiosa sovhoosis kasvatatud roosidest, nelkidest, tulpidest, gerberatest ja potililledest tuli Viimsi kasvuhoonetest. Laiakülas asus suur turbamulla osakond, nn mullavabrik. Väga oluline osakond paiknes Sakus – karantiiniaiand, kus hoiti sissetoodud taimi üks-kaks aastat, et vältida haiguste ja kahjurite sissetoomist. Elanikkond teadis kõige rohkem aiandussovhoosi neljandat osakonda, majandi kaunist firmamärki – Pirita lillepaviljoni ja näidisaeda.
1963. aastal sai sovhoosi direktoriks tugev aiandusspetsialist Leo Tedremäe (1934–2002). Lillekasvatussovhoosi ülesehitamisest sai tema elutöö. Küllap oli majandi edu võtmeks asjatundlik juhtimine ja aastatepikkune tugev meeskonnatöö. Olid pika praktikaga töötajad ja individuaalne vastutus oma töö eest, sellega oli seotud ka palk. Tulemused olid nii head, et 1967. aastal anti majandile näidissovhoosi aunimetus. Sovhoosi nimi muudeti Pirita lillekasvatuse näidissovhoosiks.
Kaks kuulsat naabrit
Viimsis tegutsesid kõrvuti kaks suurfirmat, mis mõlemad olid kuulutatud „näidismajanditeks“. Majandid asusid lähestikku, kuid olid üksteisest sõltumatud. Kirovi kolhoosis vaadati lillekasvatussovhoosile kui vähemale vennale. Lillekasvatajad seevastu pidasid lugu oma ettevõtte sõbralikest inimlikest suhetest ja vastandasid seda Kirovis valitsevale rangele kontrollile ja käsuvaimule. Majandite erinevus võis olla osalt seotud juhtide isikuomadustega, kuid oli ka süsteemseid erinevusi. Kolhoos oli kolhoosnikele kuuluv ühismajand, kus võis hindade ja vahendite kasutamise üle ise otsustada. Sovhoos oli riiklik majand fikseeritud riiklike hindadega.
Kirovi kolhoosist oli käidud lillekasvatussovhoosis naistepäevalilli ostmas – sovhoosis oli lilledel riiklik hind, Kirovi oma lillepoodides olid hinnad hoopis krõbedamad. Mõlemate majandite varustajatel oli probleeme nõukogudeaegse defitsiidiga. Parema tulemuse saavutamiseks tuli sel ajal „määrida“ ja kirovlased kasutasid selle tarbeks tavaliselt sprotte. Kuid lillekasvatajate sõnul „määrisid“ lilled sageli isegi paremini kui sprotid.
Lõppvaatus
Sotsialistliku majandussüsteemi kokkuvarisemine ning Eesti iseseisvuse taastamine muutis seniseid tingimusi kardinaalselt. Vene turg ja odav tooraine kadusid, ettevõtted pidid uute oludega kohanema. Põllumajandusreformi käigus hakati maid tagasi nõudma ja majandusüksusi erastama. Kütusehinnad tõusid, kasvuhoonete kasutamine polnud enam rentaabel. Välismaalt lillede sissetoomise keeld kaotati. Aeg, mil iga õis lennult haarati, oli möödas. 1998. aastal lõpetas lillekasvatussovhoos tegevuse.
Lillekasvatussovhoosi juht Leo Tedremäe on öelnud majandi saatuse kohta: „Iseenesest pole meie kunagise näidismajandi kokkukukkumises midagi uut, jäetakse ju kogu arenenud maailmas terveid tehaseid ikka ja jälle maha, kui tehnoloogia areng või turusituatsiooni muutumine seda nõuab. See on arenguloogika, kätt siin ette ei pane. Meie emotsioonid oma elutöö justkui mõttetuks muutumisel on meie oma probleem. Toeks peaks olema teadmine, et tol hetkel oli see töö vajalik, inimestele elatist ja rõõmu pakkuv. Tõsi ta on, et käin Viimsi keskuses praegusel ajal nii vähe kui võimalik – kevadeti taimi ostmas.“
Endises Pirita lillekasvatuse näidissovhoosi keskuses tegutseb nüüd juba 25 aastat Viimsi huvikeskus. Seal avatud juubelinäitus annab ülevaate nii huvikeskusega seotud inimestest ja ringidest kui ka paiga ajaloost.
Numbreid ja fakte
- 1986. aastal oli sovhoosil 1206 ha maad, sellest haritavat maad 673 ha. Lillekasvatus andis üle poole majandi kogusissetulekust.
- 1989. aastal toodeti ca 2,9 miljonit lõikelille, 1,76 miljonit potilille ning ligi miljon istikut. Tollal töötas ettevõttes 520 töötajat. Lilli kasvatati nii avamaal (12 ha) kui ka katmikalal (2,6 ha).
- 1969. aastal oli kasvuhooneid 400 m2, 1989. aastal täitsid kasvuhooned 8 ha suuruse ala.
- Sõlmiti kaubasuhteid välisriikidega ja tegi koostööd Interfloraga.
- Sovhoosil oli eesti mustakirju karja I klassi tõufarm ja piimatoodangu poolest kuuluti Eesti esikümnesse. Taimekasvatus oli peamiselt loomakasvatuse jaoks – kasvatati söödakultuure ja vaid vähesel määral köögivilja.
- Abiettevõttena töötas kunstkärjetsehh koos meevillimisliiniga. Aastas pakendati kuni 100 tonni mett.
Majandil oli gaasiküttel töötav keskkatlamaja, mis varustas soojaga kogu majandit. Sovhoos ehitas kolm 60 korteriga elamut ja väiksemaid maju. 1972. aastal ehitati 40 eramaja, sovhoos andis laenu ja abistas ehitusmaterjali hankimisel. 1980. aastatel ehitati keskusehoone.
Fotod: Rannarahva muuseumi fotokogu
Avafoto: Pirita näidisaed ja lillepaviljon. Foto: Vikipedia Commons
