Lugesin hiljaaegu väga heast raamatust mõtet, et keeldumine mõtisklemisest oma surma üle, tähendab ka keeldumist mõtisklemisest oma elu üle. Arvan, et see ei puuduta pelgalt üksikindiviidi, vaid kõike. Inimesi, perekondi, külasid, linnu, riike, impeeriume ja isegi meie jumalaid ning ebajumalaid.

Olen pool oma elust ehk veerandsada aastat elanud Viimsis. Tõele au andes siiski vähem, sest esimesed kümmekond aastad veetsime perega ainult varakevadest hilissügiseni Haabneeme suvilas. Ma isegi ei mõelnud sel ajal, kuidas ja kas end kohalikuna määratleda. Polnud lihtsalt tekkinud sellist üldmõistet nagu on täna viimsilane.

Pigem mäletan, et poolsaarel oli iga asukas hingelt oma rannaküla patrioot ja kui võõras teed küsis, võeti appi üldtuntud “Kirovi-aegsed” maamärgid. Mõiste viimsilane kõlab seepärast millegi püüdlikult moodsa ja üldistavalt kaasaegsena. Justkui mitmed muudki ümardamised, ühendamised ja silumised.

Tõele au andes on see ju miski, mis meie päevil tundub enesestmõistetav. Püüd kõiges lihtsustatult ja vähema vaevaga läbi ajada ning pisematestki erinevustest poolvägisi ühissektoreid luua.

Meie siin Viimsis mööname üle-eestilise perifeeria surmahääbumise ajal, et kunagi varem pole külade kogukonnad olnud nii kiirelt paisuvad, tegutsemishimurad ja arenemisvõimelised. Harjutame endid juba aastaid helerohelise trotsiga, et see uusarendus, kus minu pere omale kodu soetas, jäägu viimaseks ning metsatukk, mis aknast paistab, olgu linnastumise pealetungist puutumata.

Ometi näeme juba üsna varsti, et sestsamast metsatukast vaid paar üksikut puutüve turritab ning uued madalad majad muudkui kerkivad. Uute viimsilaste kodud, mis on suuremas osas pankade omad ja kus tegelikult toredad noored tallinlased öösiti magamas käivad.

Julgen seda otse välja öelda, sest seda näitab üsna üldlevinud trend. Kasutada mitmeid tallinlaste hüvesid ning tarbida samal ajal kõiki viimsilaste õigusi. Pean õiguste all silmas seda, mis on rahu ajal elementaarne ja eluks ning oluks tagatud.

Toon selle mõiste rahu ajal nimme sisse, sest tegelikult on see tänapäeva kõige hapram reaalsus. Ostumöllude ja hinnapommidega harjunud põlvkonnale jäävadki paljud asjad seeläbi hoomamatuks irreaalsuseks. Neile osutamist hurjutatakse, sest kriisiaja lahendused eriolukordadeks jäägu ikka spetsialistide koordineerida.

Aga sinu pere? Milline on sinu pere plaan, kui jätame kõrvale reidil ootava “valge laeva” muinaslegendi ja usu, et kiired kaatrid viivad kõik soovijad koos hinnalisemate esemetega turvaliselt üle mere Rootsi maapakku.

Kuidas sinu pere toimib, kui kriis eskaleerub üle pea ka selle reguleerimiskomisjonil? Kuidas saad lähedastega kontakti, kui viie sajandi suurim lumetorm sulgeb nädalateks kõik transpordiga läbitavad teed ning viib rivist välja kogu kasutusel oleva tsiviilside?

On sinu perel kokku lepitud, kuidas üksteist taas leitakse, kui miski ootamatu paiskab kõik ropsuga laiali? On teil omakeskis selline koht kokku lepitud, kus kindlatel aegadel on kohtumispaik puhul, kui sidevahendid puuduvad?

Teavad sinu lapsed ja sa ise täna seda, millised toiduained on kõige kiiremini riknevad või kuidas kontrollida igapäevaseks paisuvas bakteripandeemias pealtnäha puhta joogivee kõlbulikkust?

Need ja paljud teisedki sedalaadi küsimused on teatud osale inimestest alati itsitama ajavad. Inimene on juba kord nii ehitatud, et kui tal on pimedasse minnes surmahirm, võitleb ta sellega homeerilise reipusega viisitut vilet lastes. Neile küsimustele ei saa siis enam mugavaid ja valikvariantidega vastuseid, kui kriis juba käes, sest imelist nutiekraani võib aku tühjenemiseni üksnes taskulambina kasutada.

On sul need vastused olemas? Saad sa öelda, et tulgu mis tahes?
Uudissõnade leiutamise ajastul on end rehepapliku rahuga lauaperemehe kohale istuma seadnud selline termin nagu kriisikommunikatsioon. Oleme harjunud, et see on midagi nii võimsat, mida tuleb vaid balsamina probleemidele määrida ja kadunud nad ongi, nagu tina tuhka.

Kuidas toimib kriisikommunikatsioon, kui sotsiaal-, multi- ega ükski muu meedia ei toimi? Kas sinu pere teab, kuidas, kuhu ja kelle poole pöörduda, kui on tarvis mis tahes abi sulle endale või kellelegi võhivõõrale?

Küsimus ei ole siinkohal inimõigusteks peetavate moodsate mugavuste ajutises katkemises, vaid sellest hullemasse sattumises. Kust ja kellelt saab sinu kodule kõige lähemalt meditsiinilist esmaabi, kui sidevahendid ei toimi? Kellele ja kuidas raporteerida metsloomast või märatsevast metslasest koduhoovis, kui kõik majade aknad on pimedad ja harjumuspärased kommunikatsioonivahendid kasutud? Oskavad sinu pereliikmed esmaseid ja elementaarseid elustamis- või esmaabivõtteid, et raskelt kannatanut abistada, kui abi pole oodata?

Neist asjadest peab pereringis niisamuti kõnelema nagu teistest elulistest asjadest. Olgu see siis kodanikujulgus astuda abi vajava maaslamaja juurde või kartmatus astuda vahele, kui satud peale ülekohtule ning suudad seda peatada.

Oled sa valmis iga-aastase uusaastalubadusena ennast käsile võtma, et teha endale ja oma kallitele hoopis need asjad selgeks? Paanika, hirmu ja apokalüpsise meeleoluta ning kindlustunnet sisendava tulemuseni jõudes.

Kui on käes tõeline kriis, huvitavad sind nende eespool esitatud küsimuste vastused väga. Seepärast julgen kinnitada, et kui sa neid vastuseid tead, on Eesti riigil palju lihtsam kriisi(de)ga tegelema asuda. Rahvusvaheliste ja ka Eesti oma jõu-, julgeoleku- ja abiorganisatsioonide kriisikommunikatsiooni üks esimesi ülesandeid on reeglina tsiviilelanikkonna turvalisuse ja esmavajaduste tagamine.

Pane tähele! Mitte harjumuspäraste mugavuste ja moodsaks inimõiguseks peetava rahuolematuse võimaldamine, vaid esmavajaduste tagamine.

Viimsi ei ole siin ei esirinnas ega sabassörkija, küll aga kriisilokatsiooniks magus kant.