Räägime jõulurahust ja uue aasta Viimsist

JÕULURAHU: Olgu jõul sulle kerge, ilus ja maitsev! Sooja südamesse!

Jõuluaeg on selline aeg, kus hetkeks tõmbavad aasta kestnud tegemistest, katsumustest, väljakutsetest ja proovikividest hinge ka need, kes seda muidu ei oska või ei taha teha. Isegi suurimad bossid ja end alatasa ületöötavad saavutushoolikud peavad jõuluajal vähemasti paariks päevaks madalama käigu panema, sest keegi ei tule nende rapsimisega sel perioodil lihtsalt kaasa.

Ja see on selles mõttes tõesti tore aeg, et kui muidu tunneb nii mõnigi käed-rüpes molutamisest süümekaid, sest nii palju asju on ju vaja tulemuseks rühkida, kätte võidelda ja korda ajada, siis detsembri teine pool lausa sunnib tegema süümekateta pikemaid jalutuskäike, külastama perekonda ja lähemaid sõpru ning veetma koos pikemaid ja rahulikumaid õhtuid hoopis muust kui tööst ja saavutustest jutustades.

Niisiis on jõulurahu periood riiklikult lausa hädavajalik meie rahva tervise ja heaolu nimel. Muidugi toob see piparkoogi- ja kingitusteperiood välja ka sügavamale peitunud mured, eriti neil inimestel, kellel häid lähedasi ja parimaid sõpru veel või enam pole.

Ma ei tea ka, kuidas seda parimal viisil veelkord leierdada nii, et see tüütavaks ei muutuks, aga märkamine on oluline aastaringselt, aga eriti vajalik pühade ajal, kui üksikud või üksi jäänud inimesed satuvad tahes tahtmata sotsiaalsesse vaakumisse. Ilmselt on ka sinu tutvusringkonnas selliseid. Palun püüa neid kõnetada, kutsu õhtusöögile, vii jalutama ja küsi, et kuidas päriselt läheb.

Neil, kel on piisavalt raha, on ka piisavalt kinke, mida üksteisele tähelepanu osutamiseks soetada ja tseremoniaalselt üle anda. Kingitus võib vahel olla muidu kinniste eestlaste jaoks suurepärane alibi minna teise inimesega enda elus või lausa enda kõrval rääkima. Uskumatu, et see vahel nii tõesti on, aga oska seda hetke siis väärtustada, juhul, kui see ka sinuga peaks juhtuma.

Jõulurahu ei tohiks vast lähtuda mõttest, et “mul on rahulikud jõulud, rahu südames, küll on tore”, vaid pigem piiluda mõttega ja lahtise südamega ikka enda ümber ringi, kas kellelgi teisel ka rahu oleks hinge ja päeva vaja. “Mul on piisavalt hästi, kas ma saan kellelgi teisel veel teha olemise paremaks?” võiks see põhimõtteline jõulurahu-küsimus mõtteis kumiseda.

Uue aasta Viimsi toob uue vallavanema, uue teema-aasta ja veel palju-palju uuendusi, mis kõik mõjutavad elu Viimsis ja kogukonnas, loodetavasti ikka iga kord paremuse suunas. Kokkuhoidmisest saab aga uuel aastal mitmetähenduslik juhtmõte. Hoida omavahel rohkem kokku ja üksteist, püüdes seejuures paremini mõista, teineteisega arvestada. Ja hoida kokku ka loodusressursse, saada targemaks ja kogenumaks kogukonnaliikmeks, mis puudutab keskkonna, kogukonna ja perekonna jätkusuutlikkust.

Harjutame siis jõulurahu perioodil seda kokkuhoidmist ka juba, et see niisama tühja-tähja uue aasta lubadusena ei kõlaks, vaid oleks üks tõsine “seljad sirgu” ettevõtmine tervele Viimsile.

Mõni sõna neile ka, kelle jaoks see jutt on nagu jõuluhane selga vesi, sest kõik ei taha sugugi lehest jõulumoraali ju lugeda. Kiidan sind! Juhul, kui sa juba märkad enda ümber teisi inimesi, teed neile aeg-ajalt kalli, küsid, et kuidas neil tegelikult läheb ja oled toeks, kui selleks on vajadus.

Ja kui see kokkuhoidmise ja üksteise märkamise teema sind ei jõulude ega muul ajal tegelikult üldse ei puuduta või kõneta, siis ilmselt on su elus täna, siin ja praegu kõik väga-väga hästi. Jäägu nii!

Olgu jõul sulle kerge, ilus ja maitsev! Sooja südamesse!