Minu sõnum on lihtne ja soov siiras. Kui uue aasta lubadused on nüüdseks käiku läinud või siis neile käega löödud – olgu kuidas on, on veebruar veel piisavalt hea aeg, et panna kirja oma sellised aastaplaanid ja ideed, mida üle mõõtes saab aasta lõpus iseendale öelda, et vot see oli üks hea ja õnnelik aasta.

Erisuguseid perekondi ja inimesi teevad õnnelikuks väga erinevad valemid ja keegi ei saa siinkohal eriti ette midagi öelda ega häid soovitusi jagada. Mind teeb õnnelikuks see, kui töö- ja eraelu on omavahel mõnusas balansis. Et tööle on hea minna ja koju on ka hea minna. Üllatav on see, et tihti on inimestel vaid üks neist õnnest igapäevaselt võtta ja sellega lepitaksegi.

Üllatav on see, et vahel arvatakse, et nii on lausa okei ja ei astuta ka samme teise õnne- ja rahulolutunde leidmiseks. Nii et kui sul on üks neist kõikuma löönud, julgustan nüüd ja kohe sind härjal sarvist haarama, parimate sõpradega asja arutama, abi otsima, ja seda jagatakse Viimsis lahkesti. Küsi vaid. Veel teeb mind õnnelikuks see, kui elu areneb, muutub oma valikutelt rikkalikumaks ja sotsiaalsetelt suhetelt üksteist toetavamaks, mõistvamaks, rõõmu taastootvaks.

Mul oli hea meel lugeda Viimsi Ranna Lionsi klubi üleskutset aasta pere tunnustamiseks, mille sõnumiks on see, et perekond on iga kahest või enamast inimesest koosnev leibkond ja mõõdupuuks tunnustamisel on hoopis teised olulised näitajad – aktiivsus kogukonnas ja üksteisele toe pakkumine. Ma poleks ka ise seda paremini osanud nii lühidalt lahti seletada.

Õnnelik perekond tähendab õnnelikke inimesi. Ja õnnelik Viimsi on arenev Viimsi. Veel teeb mind õnnelikuks hea toit ja reisimine. See ei pruugi alati tähendada kallist reisi kaugele maale, kuigi ka see avardab alati maailmapilti ja piire oma peas, aga ka Viimsis sees võib “reisida”. Seda lehenumbrit läbi lugedes veendusin, et Viimsi 2020 on üks põnev aasta. Võtame maksimumi. Ja saada meile oma Viimsi “reisipilte” ka!