Inimestel, kellel on aed, ja vahel ka need, kellel seda ei ole, on kombeks lasta oma koerad ja kassid hommikul õue ning õhtul tuppa tagasi. Selline ettevaatamatu käitumine võib kaasa tuua ebameeldivusi nii loomale, tema omanikule kui ka võimalikele kõrvalistele isikutele. Lisaks ohtudele autode, inimeste või teiste loomade poolt võib loom nii saada kui ka edasi anda kõikvõimalikke nakkus- ja parasitaarhaigusi, milledest mõnedesse on oht nakatuda ka inimestel. Kõige ohtlikum nendest on marutaud. Tegemist on viirushaigusega, mis lõpeb alati surmaga. Viirus kandub edasi haige looma süljega. Inimene või teine loom nakatub marutaudi haige looma hammustuse tagajärjel või juhul, kui viirust sisaldav sülg satub vigastatud nahale või limaskestadele.

Marutaudi tuntakse ammu – esimesed kirjutised pärinevad 3000 aasta tagant. Igal aastal sureb maailmas marutaudi üle 55 000 inimese. Euroopas sureb igal aastal marutaudi kümmekond inimest ning enamik nendest saab nakkuse reisil olles, enamasti Aasias. Inimestele haiguse edasiandjateks on peamiselt koerad. Metsloomad võivad nakatada inimesi kas otseselt hammustuse tulemusena või kaudselt koduloomade kaudu.

Esmaste haigussümptomite tunnused loomal on rahutus ja ärrituvus, tekkivate halvatusnähtude tõttu hääl muutub, hiljem häälitsemisvõime kaob. Edasi tekib neelamistakistuse tõttu ilavool ja spetsiifiline vaht koonul, alalõua halvatuse tõttu ei saa loom enam suud sulgeda. Agressiivsus võib ilmneda teiste loomade ja inimese, aga ka elutute objektide vastu. Loomal kaob suunataju, tekib hulkumiskihu, mis soodustab haiguse edasikandumist. Marutaudi tunnused ei ole alati väga selgelt välja kujunenud. Näiteks on diagnoositud marutaud aeg-ajalt väljas käival kodukassil, kes muutus loiuks ning tekkisid kerged seedehäired. Mõne päeva pärast kass suri.

Foto: stock.adobe.com
Foto: stock.adobe.com

Enamasti toimub nakatumine hammustuse kaudu – viirus kandub üle süljega. Vähem esineb viiruse ülekandumist lakkumisega ning on teada juhtumid, kus nakkus on levinud piisknakkusena ja sarvkesta siirdamisel. Haigustekitaja jääb ligikaudu nädalaks sissepääsuväratisse, kus ta paljuneb. Viirus liigub mööda närvitüvesid selja- ja peaajju, edasi tungib silmadesse, südamesse, nahka ja suuõõnde. Viirus paljuneb süljenäärmetes ja eritub süljega. Viirus liigub sisenemiskohast aju suunas mööda närviteid, mistõttu haigusnähtude ilmnemise kiirus sõltub ka hammustuse kohast – kui viirus sisenes organismi sealt, kus tee ajuni on pikem, siis kulub sinna jõudmiseks aega rohkem. Keskmine inkubatsiooniperioodi pikkus on 1–2 kuud, olles minimaalselt üks nädal ja maksimaalselt rohkem kui aasta. Eelnähtude periood algab iivelduse, oksendamise, väsimuse, palaviku ja teiste mittespetsiifiliste sümptomitega. Mõnedel kannatanutel esineb haava kohas valu, põletik, torkiv või kihelev tunne. Haiguse kõrgperioodis tekivad hingamishäired, mis avalduvad sügavas hingamises nn „ohkamistes“. Haiguspilt võib kulgeda erinevalt: mõnedel haigetel ilmnevad ärritus- ja agressiivsusnähud, orientatsiooni kadumine, lihastõmblused, krambid, mis kaelas ja kõrilihases tingivad tugeva valu neelamisel või isegi vedeliku nägemisel (hüdrofoobia ehk vee kartus). Marutõbi võib kulgeda ka pärsitud vormina, mille käigus saabub surm tavaliselt südame või hingamise seiskumise tõttu. Nakatunu muutub ise nakkusallikaks juba mõnda aega enne haigustunnuste ilmnemist. Kui viirus on närvirakkudes tuvastatav ning välja on kujunenud entsefaliit, siis on ravimine võimatu ning haige inimene või loom on surmale määratud. Pärast kliiniliste tunnuste ilmnemist sureb loom kümne päeva jooksul.

Haiguse peamiseks tõrjemeetmeks on vaktsineerimine. Ka nakatumise järgselt on kiire vaktsineerimine tulemuslik, sest viiruse aeglase edasikulgemise tõttu närvikanaleis jõuab organism välja kujundada immuunvastuse ning hävitada viiruse enne haiguse kliiniliste tunnuste teket. Kui aga haigusnähud võimaldavad juba marutõve diagnoosi kinnitada, siis tõhus ravi puudub. Haiguse ärahoidmise edukuse võtmeks on kiire tegutsemine – hammustada saanu tuleb koheselt toimetada arsti juurde, et saaks alustada täiendavate kaitsesüstidega, mida tänapäeval tehakse kokku viis korda.

Ehkki Eesti on tunnistatud marutaudivabaks, on marutaudist võimatu päriselt jagu saada sellepärast, et metsloomad, kes seda levitavad, saabuvad meile üle naaberriikide piiri. Lääne-Euroopas on juba mõnda aega kasutatud spetsiaalset vaktsineerimissööta ning selle kasutusalal on marutõve esinemissagedus tunduvalt vähenenud. Sellele ei tasuks aga loota ning enda ja oma neljajalgsete parimaks kaitseks on vaktsineerimine.

Vaktsineerimise järgselt kujuneb immuunreaktsioon mitte otsekohe, vaid teatud aja jooksul. Seepärast ei tohi koeraga minna näitusele või välismaale enne, kui vähemalt kuu on vaktsineerimisest möödas. Edaspidi tuleb vaktsineerimist aasta möödudes korrata. Kindlasti tuleks sisse seada oma lemmikutele tervisepassid ka siis, kui nendega näitustel või piiri taga ei käida, sest nii mõnelgi puhul võib osutuda oluliseks vaktsineerimise täpne aeg, vaktsiini nimetus jms.

Paar nädalat enne vaktsineerimist tuleks loomadele anda ussirohtu. Kui ussitõrje ja ka muude parasiitide tõrjed on tegemata, on organismi immuunsüsteem nende vastu võitlemisega sedavõrd hõivatud, et nakkushaiguste vastu ei tekigi piisav immuunsus. Kutsikad ja kassipojad saavad ussid kaasa juba oma emalt, mistõttu neile peab tõrjet tegema enne esimest vaktsineerimist ja ka järgnevate vaktsineerimiste vahel. Täiskasvanud loomale tuleb ussitõrjet teha 3-4 korda aastas, kuna parasiidid tulevad ennekõike väliskeskkonnast sodi närides ja ka ebakvaliteetsest toidust.

Oluline on, et koduloomad ei puutuks kokku metsloomadega. Õuekoerale on igal juhul turvalisem olla kindlalt piiratud aedikus. Ketikoerale pääseb marutõbine loom ligi ning ka põgenemisega ei saa ta ennast puremisest päästa.

Hea oleks välja uurida, kes on piirkonna veterinaararst, kellelt vajadusel saab juhtnöörid käitumiseks marutaudikahtlase looma suhtes. Lastele tuleb selgitada, et rebased ja kährikud ei tule õue peale mängima, vaid on tõenäoliselt haiged ning võimalike haiguste pikas loetelus on marutaud üks esimesi. Mõistlike ja asjakohaste ettevaatusabinõude tarvitamine aitab hoida ära halvima.

MIDA TEHA LOOMA MARUTAUDIKAHTLUSE KORRAL

  • Kui tekib kahtlus, et kassil või koeral on marutaud, tuleb sellest kiiresti teavitada oma loomaarsti või piirkondlikku volitatud loomaarsti.
  • Kui teil on olnud kahtlane kontakt hulkuva- või metsloomaga, eriti kui saite temalt hammustada, tuleb ka ennast viivitamatult vaktsineerida. Ainult niimoodi saab haigestumist vältida.
  • Tallinnas vaktsineeritakse inimesi marutaudi vastu Ida-Tallinna Keskhaigla antiraabilises kabinetis.
  • Kõik marutaudikahtlusega loomaga kokku puutunud pereliikmed ja tuttavad peavad läbi tegema viiest süstist koosneva ravikuuri.
  • Kui teid pureb marutaudikahtlane või teadmata päritoluga loom, siis tuleb haava koheselt pesta rohke vee ja seebiga, katta sidemega ning pöörduda võimalikult kiiresti traumapunkti või perearsti poole.
  • Haava iseloomust ning situatsioonist võib vaja olla ka muu meditsiiniline sekkumine nagu haavaõmbluste paigaldamine, antibiootikumravi ning valuvaigistid.

OLULINE! Eesti koera- ja kassipidajatel on kohustus oma loomi igal aastal marutaudi vastu vaktsineerida – ka neid, kes elavad ainult toas.