Pargime auto Püüsni koolimaja ette, vallavanem Illar Lemetti vaatab kella ja tõdeb: „Jõudsime kümme minutit varem. Vahemaad on Viimsis lühikesed ja enamasti hindan sõiduks kuluvat aega üle.“

On mõõdukalt tuuline, kuid soe 11. september ning alustame koos külavanema Esta Järve ja kohaliku kooli hoolekogu aseesimehe Alar Kuumi eestvedamisel ringkäiku Püünsis, Viimsi valla läänekülje külas.

Püünsi koolist rääkides sugeneb Alari hääletooni omajagu uhkust ning ta tõmbab rasvase võrdusmärgi kooli ja küla kogukonna vahele. „See on Püünsi A ja O.“

Esimeseks tõsisemaks jututeemaks kujuneb kooli korvpalliplats, mida lähemalt uudistama minna ei saagi, sest traataia uksel ripub kurjakuulutav silt „Väljakul viibimine keelatud. OHTLIK!“.

„Loodame väga, et saame ammuoodatud palliplatsi korda veel selle aastanumbri sees. Kui talvel külma lubab, on siia võimalik ka liuväli rajada,“ teab hoolekogu aseesimees optimistlikult rääkida. Vallavanem kinnitab seepeale, et ehitaja on valitud ning kopa maasse löömisest on puudu 50 000 eurot, mida volikogu hakkab septembris arutama. Lootust jagub.

Kooliga samas majas tegutseb väike kaherühmaline lasteaed ning parasjagu on õues mängimise aeg.

„Tere, õpetajad! Teeme siin vallavanemaga ringkäiku. Täna me ei võistle, vaid teeme koostööd,“ hõikab Alar ning vastuseks kõlab: „Vot see on tore!“ Reibas dialoog peidab endas teatud alltooni, et varasematel aegadel on kogukondade ja vallavõimu omavaheline läbisaamine olnud mõnikord ka pilvine. Nii külavanem Esta kui ka Alar ütlevad seepeale kui ühest suust, et tegelikult on võimalik ka keerulisi teemasid rahulikult arutada. Avatud suhtlemise eelduseks on elanike piisav teavitamine kõigest olulisest, mis nende koduküla puudutab.

Karussell karusselli ümber

„Võin tuua ühe kurbnaljaka näite, kus vald otsustas välja vahetada mänguväljaku karusselli ning allhanke korras võetud firma pani vana karuselli Facebookis müüki. Kuna keegi meile midagi ei teatanud, siis tekkis minu postkastis väiksemat sorti paanika ja külaelanikud olid hämmelduses, et kuidas nii – keegi on meie armsa karusselli ära varastanud ja nüüd müüb seda. Kogu arusaamatus oleks välditav olnud, kui info oleks paremini liikunud,“ lausub külavanem.

Teine suurem Püünsi kooliga seotud murekoht on kooli päris enda korraliku spordiväljaku puudumine. Samas on põhjust rõõmustada, sest septembris vallavolikokku jõudva lisaeelarvega kavatsetakse eraldada väljaku rajamiseks täiendavad rahalised vahendid. Mõnisada meetrit eemale võsastunud metsatukka kerkiv loodusesse sulanduv spordiväljak peab lapsi, aga ka kõiki teisi piirkonna elanikke rõõmustama tuleva aasta sügisest. Kohast, kuhu peagi spordiplats tuleb, algab ka metsasihti pidi kulgev Rohuneeme terviserada, mis viib naaberkülas asuva endise sõjaväelinnaku aladele.

„Siinsed matkarajad on piirkonna elanike hulgas päris menukad, kuid vajaksid tihemini hooldust, niitmist ja juurikatest puhastamist,“ annab külavanem edasi oma inimeste palve. Vallavanem noogutab ja lubab nii selle kui ka muud teemad meelde jätta ning lahendusi otsida.

Jõuame oma jalutuskäiguga Püünsi ja Pringi küla piiril asuvale tööstusalale, mida põlised viimsilased tunnevad aastakümnete tagant aiandi ja keemiatsehhina.

„Reinu tee valmisehitamine oli meie inimestele suur asi ja andis võimaluse lisaks Rohuneeme teele ka Leppneeme ja Randvere teid pidi liikuma saada. Nüüd on võimalik Reinu tee äärseid alasid  pisut teise pilguga vaadata ja leida neile praktilist rakendust. Näiteks on olemas ala, kuhu sobiks hästi rulatajatele ja trikiratturitele mõeldud bump tracki rada,“ lausub külavanem ning lisab kohe juurde, et pall on praegu veel kogukonna käes ning idee vajab inimestega arutamist.

Tööstusalal kõndides on lihtne märgata, et tehasehoone krunt piirneb nii mitmegi elumajaga. Muidu üdini rõõmsameelne külavanem muutub murelikuks ja räägib edasi oma külaelanike lugusid, kuidas tehaste ning töökodade müra ja ebameeldiv lõhn neid ajuti häirib. Mitme lagunenud tootmishoone omanikule on väljastatud ettekirjutis lammutamiseks.

„Piirkonna elanikke koondav MTÜ Roheline Poolsaar on selle teemaga aastaid tegelenud. Vaidlused stiilis, kes siia ennem kolis või tegevust alustas, ei vii meid edasi. Pigem peame mõtlema, kuidas rajada täiendavaid müratõkkeid, vähendada ebameeldivat lõhna ja korrastada kogu ala. Tegime talvel küsitluse ja uurisime, kuidas inimesed tööstusala tulevikku näevad. Valdavas enamuses soovitakse siia kas väga keskkonnasõbralikku tootmist või siis ühepereelamuid,“ lausus külavanem.

Väljaarendatud küla

Kui vaadata Viimsi valda ja tema külade kontuure kaardilt, tuleb paljudele üllatusena, et Püünsi külal on lisaks Rohuneemele ja Pringile ka väike jupp ühist piiri Lubja külaga.

Külavanema hinnangul on Püünsi boonuseks see, et elanike mõttes on küla küllalt suur, kuid maa-alalt hästi kompaktne. „Meil praktiliselt ei ole enam vaba ruumi, kuhu juurde ehitada, ja sellega võib öelda, et küla on väljaarendatud. Rannakülana ei ole meil ka korterelamuid, isegi rida- ja paarismaju on vähe. Mõni aeg tagasi tahtis üks ärimees Rohuneeme tee äärde endise Kirovi kolhoosi konservikarpide tootmisealale kortermaja ehitada. Õnneks suutsid meie elanikud enda eest seista ja loodetavasti on algatus jäädavalt sahtlisse pandud.“

Edasi kõndides on meie neljaliikmeline seltskond märkamatult jõudnud Viimsi poolsaare ainsa järve, Viikjärve, juurde. Umbes ühe hektari suurusel järvel on ligikaudu 700 meetrit kallast ning unustades ümbritseva elamuala, võib arvata, et oleksime justkui keset puutumatut rabajärve sattunud. Nagu kirss tordil tõuseb samal hetkel roostikust lendu üksik haigur, kuid loo kirjapanija kohmakuse tõttu jääb lind sel korral fotole tabamata. Kahju, see hunnitu vaade oleks olnud väärt lugejatega jagamist.

Edasi viib jutujärg tänapäeva uuele nuhtlusele – Hispaania teetigudele. Esta Järv ütleb sissejuhatuseks reipalt, et Püünsi on esimene küla, kus korraldatakse tigude korjamise talgud. „Kui mingi teema on meie inimestele oluline, siis tuleb sellega aktiivselt tegeleda. Tore, et vald on pakkunud küladele välja võimaluse saada talgupäevaks vajalik konteiner ja hoolitseb ka tigude äraviimise eest. Veidi nurinat oli neilt inimestelt, kelle krundi lähedale tigude kogumise konteineri selleks üheks päevaks asetasime, kuid üldiselt on elanikud algatusse väga positiivselt suhtunud. Mõned on suisa küsinud, miks sellised konteinerid ei võiks aastaringselt kindlates kohtades olla. Vaatame, mis ettevõtmisest välja tuleb, ja eks siis otsustame ühiselt.“

Vallavanem, kes on tigude korjamise juttu kuulanud, tunnustab Püünsi tublisid inimesi ning ütleb, et kogukondade sedasorti algatused väärivad alati tuge. „Järgmisel aastaks taotleme riigilt tuge ja pakume rohkem võimalusi elanike abistamiseks,“ lausus vallavanem.

Külavanema suu läbi kõneleb küla

Tugevamaks muutunud tuul annab märku, et oleme lähenemas mereäärsele promenaadile. See on rannaala mida armastavad surfarid läänetuultega lohede lennutamiseks ning mida tuntakse Viimsi ühe olulise maamärgi – Pandju laiu – tõttu.

„Püünsi on üks viimastest ilma oma külaplatsita küladest Viimsi vallas. Juba aastaid tagasi on ainsa võimaliku külaplatsi asukohana kaardistatud mereäärne Pikaneeme kinnistu ning seda teadmist on külaelanike seas ka järjepidevalt edasi kantud,“ süttib Esta, kui jõuame rannapromenaadile. „See on tõepoolest meie inimeste suur soov, et saaksime ühe toreda kooskäimise koha. Tegime augustikuu lõpus vallale taotluse saada maa-ala külaseltsile kasutada. Plaane on palju ning elanike innukus ala koduseks külaplatsiks muuta on suur. Näiteks on meil plaan tuua siia vana traaler ja muuta see põnevaks atraktsiooniks koos piirkonda tutvustava väljapanekuga. Loomulikult tuleb lõkkekoht, lipumast ja muu kohustuslik, mis ühe korraliku külaplatsi juurde peab käima.“

Raske on mitte märgata, et külavanem kasutab oma jutus sagedasti mõisteid nagu „viisime läbi küsitluse“, „rääkisime oma küla inimestega“ või „uurisime elanikelt, mida nad asjast arvavad“. See annab Esta sõnadele oluliselt kaalu ning hiljem ringkäigu lõppedes nendib seda autosse istudes ka vallavanem: „On tunda, et külavanema suu läbi kõneles justkui kogu küla.“

Tuul kisub jopehõlmasid lahti, kui astume mööda Rohuneeme poest. „Üldiselt on surfarid väga viisakad inimesed. Küll aga vajab kellegi sekkumist autode parkimine Rohuneeme teel, mis sageli takistab kurvides nähtavust ning on isegi ohtlik,“ märgib külavanem.

Mõnisada meetrit poest edasi neeme tipu poole, Karikakra tee otsa jääb rannaala, kuhu külaelanikud soovivad rajada Püünsi väikesadama. „Rannarahval peab olema võimalus merele minna ning meie inimesed on soetanud endale ka paate, millega seda teha. Paraku pole kuigi palju võimalusi, kus kohalikud saaksid oma aluseid hoida või vette lasta. Seetõttu ongi meie ja naaberküla Pringi elanikud moodustanud ühise mittetulundusühingu, mille eesmärgiks on ehitada Püünsisse väike külasadam,“ kirjeldab külavanem juba mõnda aega küpsenud ideed.

Oleme jõudnud küla kõige põhjapoolsemasse tippu ehk Annuse teele, mis sel aastal sai uue tänavavalgustuse. Jällegi rahvahääletuse teel valiti just see tänav paljude seast, mis elanike hinnangul vääris esmajärjekorras valgustamist. „Külavanematele antakse igal aastal võimalus mingi summa piires oma piirkonnas investeeringute valikuid teha. Sel korral ei olnud lihtne, sest suuremaid lõike selle summa eest ära ei valgusta ning väiksemad tänavad on enamasti korda tehtud. Nii peavad külavanemad ka kompromisse tegema.“

Olgu vahemärkusena öeldud, et peaaegu kõik Püünsi tänavad kannavad kas mõne linnu või lille nime ning kohalikud peavad seda väga õnnestunud ja ilusaks valikuks.

Viimase suurema peatuse teeme eraldatud metsatukas asuval Püünsi spordiväljakul. Kui suur teeviit väljakule ei osundaks, oleks selle leidmine küla mittetundvale inimesele paras orienteerumisülesanne. Lisaks väiksele jalgpalliplatsile on siin korralikult varustatud laste mänguväljak, loo alguses tähelepanu saanud kuulsusrikas karussell ning värskelt värvitud ning joonitud tennise- ja korvpalliplats. Tegelikult on Püünsis kokku kolm kõigile huvilistele täiesti avatud ja tasuta kasutamiseks mõeldud tenniseväljakut: kaks koolimaja juures ning üks metsavahelisel mänguplatsil. Tule vaid kohale ja mängi!

„Kui korvpalliväljakule ja tenniseväljakule saaks uued piirdevõrgud, siis oleks ju täitsa kompu värk,“ võtab külavanem spordijutu kokku. „Kui kõigil teistel on õigused, siis vallavalitsusele jäävad kohustused,“ ütleb Alar Kuum naljatamisi. See teadmine aga ei paista vallavanemat morjendavat, ta võtab taskust telefoni ja asub parandamist vajavast võrkaiast pilti tegema, et seda hiljem vallamajja naastes asjaosalistega jagada.

Päris lõpetuseks teeme kooli ees pihlapuude all ühispildi ning vallavanema poolt jääb külavanemale seekordset ringkäiku meenutama väike laevakell. „Sellega on hea järgmisel korral külarahvast kokku kutsuda või vallale koostöösoovidest märku anda,“ lausub vallavanem.

Kaks tundi, ligemale seitse ja pool tuhat sammu vabas õhus ning ilusas elukeskkonnas, kamaluga rõõmu ja mõõdukalt muresid ning suurepärane seltskond – selline oli külaskäik Püünsi tegusa külavanema Esta Järve juurde. Ees ootab Muuga küla.

Püünsi küla ajalugu

Külvi Kuusk

Rannarahva muuseumi teadur

Püünsi küla kuulub põliste Tallinna lahe äärsete kalurikülade hulka. Selja taga on pikk ja kirev ajalugu. Praegu kuulub Püünsi küla koosseisu ka endise Rummu küla põhjaosa.

Keskajal asusid Püünsi randa elama rootslastest kalurid ja hülgekütid – 1471. aastal on koos Haabneeme ja Rohuneeme rootslaste küladega nimetatud ka Nyby`d ehk Uut küla. 1519. aastal kandis küla juba üsna äratuntavat nime – Bunysz või Bynäs, mis tähendab külaneeme. Nimeandjaks oli tõenäoliselt tänapäevani lindude pesitsuspaigana tuntud Pandju laid, mida ühendab mandriga kitsas maariba. Saareke on varem kuni Aegna saareni ulatunud laidude grupi viimane, üle merepinna ulatuv osa. Püünsis asub veel teinegi looduslik haruldus – Viikjärv, piirkonna viimane säilinud rannajärv. Püünsi kuulus koos teiste Viimsi lääneranniku küladega Pirita kloostrile ja hiljem Viimsi mõisale.

Aja jooksul küla elanikkond eestistus. Asustus oli hõre, küla koosnes üksikutest rannataludest. 1726. aastal oli Püünsis 12 talu ja 60 elanikku, 19. sajandil oli elanikke umbes 90. Taluperede igapäevaseks tööks oli räimepüük. Kala viidi varahommikul paadiga Tallinna Kalaranda. Jõukus hakkas kasvama Esimese maailmasõja eelsetel aastakümnetel – kalahinnad olid kõrged, eriti heas hinnas oli kilu. Külaelanike kalapaadid olid enamasti kohalike paadimeistrite valmistatud. 1920. aastatel ilmus paadilautritesse purjepaatide kõrvale üha rohkem mootorpaate.  

Nõukogude ajal kehtestati range piirirežiim, traditsiooniline kalapüük lõpetati ja talusadamad suleti. Paadid koondati piirivalve kontrolli alla olevale suletud alale. Püünsi ja Rohuneeme kalurid moodustasid kaluriartelli Põhja Kalur, mis liideti 1950. aastal Kirovi kalurikolhoosiga. Püünsi küla muutus Kirovi kolhoosi ajal tundmatuseni. Ehitati uus klubihoone, milles hiljem hakkas tööle suveniiri- ja plekktaaratsehh. Kerkisid uued tootmishooned veinitsehhi ja hilisema šampoonitsehhi jaoks. Rajati kasvuhooned ja luksuslik talveaed, millest sai populaarne peopaik. 1960.–70. aastatel hakati asutama suvilakooperatiive ja endisi talumaid elamu- ja suvilakruntideks jagama.

Praegu on Püünsi Viimsis elanike arvult Randvere ja Pärnamäe küla järel kolmandal kohal.

1990. aastatel tehti korda Rohuneeme tee ja rajati rannapromenaad, mis koos ranna ja Pandju saare vahelise võimsa kivikülviga on saanud Püünsi kui merele vaatava küla visiitkaardiks. 

Püünsi ja Rummu küladel on läbi aegade olnud hulk nimevariante:

Nyby1471, Bunysz 1519, Pinniskulle 1542, Punis 1585, Pynnes 1620, Pientse 1871.

Cristnis 1436, Cristnisz 1541, Kritzma 1556, Ristma 1589, Rom (Peter und Jacob) 1602.

Kommentaar

Helen Lainjärv
Püünsi külaseltsi esinaine

Püünsi külavanem Esta Järv on nagu väike elav tulesäde. Mitte leegitsevalt ja ohtlikult põlev tuli, vaid selline väike, aga tragi säde, mis hõõgub kogu aeg ning suunab oma jõu ja energia just sinna, kuhu vaja. Ta tahab teada kõike, ta mäletab kõike, ta suudab kõike. Vähemalt niimoodi tundub kõrvalt vaadates küll. Esta on suure empaatiavõimega, ta oskab ennast seada teise inimese olukorda ja mõista, mida teine tunneb ja mõtleb. Estal on oskus näha ja kokku viia nii suurt pilti kui ka väikseid nüansse ja ta tahab leida lahendusi. Samas on tal väga hea oskus mitte üle mõelda ega muretseda – on nagu on ja elu läheb ikka edasi ühel või teisel moel. Kõige tähtsam on hoolida, päriselt hoolida elust, naabritest, kodukohast, oma perest ja iseendast.