Eestis on kaks Muuga nime kandvat küla – üks asub Lääne-Virumaal Vinni vallas ning teine Harjumaal Viimsis. Alljärgnevalt teeme muidugi juttu meie oma kodusest Muugast ehk Viimsi kõige idapoolsemast paigast, mis oli tänavu 1. jaanuari seisuga koduks 564-le inimesele.

Tõenäoliselt on külaelanike arv ametlikust numbrist mõnevõrra suurem, kuid selle võimalike põhjusteni jõuame üsna pea loo käigus.

Muuga külavanemaks ja piirkonna hingeks on Andrus Pihel. Seda ametit on ta pidanud tänaseks juba ligi kümme aastat ning viimastel külavanema valimistel 2018. aastal hääletasid inimesed ta uuesti oma esindajaks. Ju see fakt iseenesest räägib enda eest, et elanikud on külavanema toimetamistega rahul ning usaldavad teda.

Endast rääkides jääb Andrus Pihel tagasihoidlikuks: „Ma pole põline muugalane, vaid uustulnukas. Kolisin siia elama alles kakskümmend viis aastat tagasi.“ Seda loogikat liiga tõsiselt võttes peaks enamus viimsilasi end sisserändajateks pidama, sest meie valla elanike arv on iseseisvumise taastamisest alates kuni tänaseni kasvanud neli korda. Vast oleks aeg sellisest kunstlikust joone tõmbamisest loobuda ning tõeliselt põlist viimilast tunda tema suhtumise järgi oma kodukanti. Viimase mõõdupuu järgi on Andrus Pihel rohkem kui 100 protsenti põline muugalane ja viimsilane.

Üle Naisteoja Kabelikivi juurde

Alustame oma ringkäiku mööda Muugat selle uhkuse ning vaieldamatult kogu küla, aga võib-olla terve Viimsi ja Põhja-Eesti ühe tähelepanuväärseima loodusliku monumendi, Kabelikivi, juurest. Eesti rändrahnude edetabelis on Kabelikivi oma maapealselt mahult teisel kohal, kuigi 58-meetise ümbermõõdu poolest vaieldamatult esimene. Kui aga arvestada ka kivi vähemalt kahe meetri sügavusele ulatuvat maa-alust osa, on Kabelikivi näol tõenäoliselt tegemist Eesti, Baltimaade ja kogu Ida-Euroopa jäätumisala suurima maismaal paikneva rändrahnuga!

Külavanem juhatab meid koos vallavanem Illar Lemettiga mööda kitsast ja tihedat metsarada majesteetliku kivi juurde. Sinna jõudmiseks tuleb meil astuda purdele ning ületada Naisteoja, mille kaudu jõuab osa Muuga sadevetest merre. Külavanem teab rääkida, et keskajal oli oja andnud väiksema jõe mõõdu välja ning sellel suudmes olla isegi vesiveski töötanud.

„Sadama rajamine pani ka oja kinni, praegu jookseb selle viimase otsa vesi torudes Muuga lahte. Mitu head aastat tagasi ei jõudnud vihmavesi toru kaudu merre ära voolata ja siin hakkas üle ajama. Vald rajas pärast uputust siia omamoodi lüüside süsteemi, mis leevendas olukorda,“ selgitas külavanem.

Vaid mõnikümmend meetrit kabelikivist edasi avaneb imekena vaade metsajärvele. Sajanditevanuste tammepuude varjus olev veesilm oli enne sadama ehitamist mitu korda suurem ning siin käisid kohalikud harrastuskalamehed isegi paadiga kala püüdmas. „Naftatransiidi buumi ajal tulid arendused peale ja järv aeti osaliselt kinni. Kuid loodusega ei tasu mängida – järv oli kui käsn, mis võttis liigse sadevee endasse. Pärast seda hakkasid ka probleemid liigniiskusega,“ võttis Andrus Pihel teema kokku.

Loodus meie ümber on tõepoolest metsik ja puutumatult kaunis. Kohalikele elanikele tähendab paari-kolmesaja meetrine metsaviir elumajade ja sadama vahel aga sisuliselt kõike. Metsatukk on justkui looduslikuks müüriks ülimalt rahuliku ja vaikse kulgemisega Muuga küla elurajooni ning Eesti suurima ja vilkaima kaubavahetusega merevärava vahel. Kohalikele on sadam kui Leviaatan, mis aastakümnete jooksul on üha laienenud ning hauganud järjest uusi maid oma tegevuse laiendamiseks.

Külavanema hinnangul on muugalased tänaseks õppinud sadama kõrval elama ning selle mõjudega arvestama. „Kindlasti annab sadam paljudele meie inimestele tööd ja sissetuleku. Paraku tähendab sadam meile sõltuvalt tuule suunast ka müra, tolmu, plahvatusohtu ja muid ebameeldivusi. Seepärast oleme väga ettevaatlikud iga tööstusarendusega ning hoiame neil planeeringutel külaelanikega teraselt silma peal,“ lausus Pihel otsustavalt.

Teed  ja valgustus

Möödunud sajandi keskel hakkas Muuga küla ja selle teedevõrk tasapisi oma tänast ilmet võtma, kui siia rajati suvilapiirkonnad erinevate Tallinnas tegutsenud ettevõtete töötajatele jaoks. Enne teist maailmasõda olid alal mõned talukohad, mille hoonete vundamente võib tänaseni kohata. Ajaloolistest taluhoonetest pole siiski praktiliselt midagi säilinud.

„Meie tänavad on heas korras, sest suurt liiklust siin pole ja samm-sammult on kõik algselt üldse ilma kõvakatteta ja seejärel freesasfaldiga kaetud teelõigud saanud nüüdseks tugeva bituumenseguga katte. Külaelanikke huvitab väga, millised on vallal plaanid tänavavalgustusega. Viimsi vald on eurorahade toel kõvasti uusi leed-lampe paigaldanud, kuid enamus projekte sisaldab nõuet olemasolevad vanemat tüüpi valgustid asendada. Meil siin Muugal aga enne palju tänavavalgustust ei olnudki, mistõttu meie ei kvalifitseeru nende projektide alla,“ viskas külavanem küsimuse õhku.

Vallavanema sõnul rajatakse Viimsis päris palju ka uut tänavavalgustust. „Vanade tänavalampide asendamine leedidega annab kokkuvõttes suure elektrisäästu. Tänu asendatud lampidele oleme palju raha kokku hoidnud ja uusi tänavaid valgustanud, kuid elektriarved on jäänud sisuliselt samaks,“ selgitas vallavanem.

Elektrit on Muugas õhus sõna otseses mõttes, sest külast jookseb läbi 110kV kõrgepinge liin. Külavanema sõnul sai kunagi uuritud võimalusi liini maa alla viimiseks, kuid Eleringi väitel olevat tööd liialt kulukad ning lähiajal seda plaanis pole. „Nii need juhtmed siis kohati üle aedade jooksevadki. Kuid igal mündil on alati kaks külge. Kõrgepingeliini trassi all olev tühi maa on suurepäraseks rohekoridoriks metsloomadele liikumiseks. Olen ise näinud siin neljapealist põdrakarja liikumas, kitsedest, rebastest rääkimata.“

Külavahel kõndides hakkab silma palju ehitamist. Korrastatakse ja laiendatakse suvilaid, kuid enamasti on siiski ette võetud kapitaalsem tegevus. „On vaid aja küsimus, mil siinsed suvilad kõik eramuteks ümber ehitatakse. Püsielanikke tuleb pidevalt juurde ning selle üle saab vaid rõõmustada. Asudes Maardu külje all, kasutavad meie elanikud palju ka naaberomavalitsuste teenuseid – lapsed käivad koolis nii Maardus, Randveres kui kaugemal Tallinna koolides. Bussiliiklus on hea ja liikuma pääseb igas suunas,“ arutles külavanem.

Viimsi ja Maardu vahel

Viimsi keskusest ühe kaugeima nurgana on alati küsimus, kuivõrd tihedat sidet tuntakse just Viimsiga ning kui tugev on maardulaste viimsilaseks olemise tunne. Vallavanem Illar Lemetti sõnul on see igati õigustatud küsimusepüstitus ning vallal tuleb pingutada, et sõltumata piirkonnast saaksid kõik viimsilased väga häid teenuseid.

„Kahjuks ei ole Muuga külas veel oma lasteaeda, mis muudab siia kodu rajanud noorte elu keerulisemaks. Sajandi alguses leppis vald Kordoni teel kinnisvara arendanud ettevõtjaga kokku, et vastutasuks maa erastamisele rajab arendaja endise piirivalvekordoni hoone asemele lasteaia. Paraku tuli suur masu peale ning soiku jäid nii elamuarendus kui lasteaia projekt. Loomulikult teeb see kõigile tuska – vanemad peavad lapsi kaugematesse lasteaedadesse sõidutama ning keset küla laiutavad poolikud ja lagunevad majakarbid,“ avaldas Andrus Pihel muret. „Loodetavasti pakub mõningast leevendust võimalus panna laps valla toel eralasteaeda või saada koduse lapse toetust,“ lausus vallavanem Lemetti.

Tallinnasse tööle käivatele Muuga elanikele on pealinna tasuta ühistransport piisavalt atraktiivne, et rahvastikuregistris end võimalusel tallinlaseks registreerida. Kui ka sotsiaalne läbikäimine jääb pealinna, tundub lähenemine esmapilgul igati praktiline. Viimsi vallale tähendab see jällegi saamata jäänud makse ja vähem võimalusi oma elanikele teenuseid pakkuda. Kui pealinna tasuta bussisõit kõrvale jätta, on Viimsi erinevad toetused ning kultuuri-, spordi- ja huvihariduse võimalused vägagi arvestatavad, et hoida meie inimesi end mujale sisse kirjutamast. Vältimaks elukohaga mängimist on vallavalitsus võtnud suuna siduda enamus toetusi vallaelanikuks olemisega. 

Ohtlik teelõik ja külaplats

Tõenäoliselt ei vaja ühelegi muugalasele tutvustamist ligikaudu kilomeetri pikkune probleemne lõik Muuga teel alates Lasketiiru teest kuni raudteeni välja. Tegemist on külaelanikele väga olulise teega, kuhu jääb Tallinna linnaliini bussi nr 34 ja vallaliini lõpp-peatus ning ümberpööramise koht. Randvere poolt tulles lõppeb kergliiklustee Muuga küla piiril ära ning jupp Muuga teest on äärmiselt kitsas ja valgustamata. Tegemist on tõepoolest väga ohtliku kohaga, kus on tihe liiklus ja mille kaudu nii koolilapsed kui paljud külaelanikud jalgsi liiguvad. Kõnnime koos külavanema ja vallavanemaga teepervel kogu selle lõigu läbi ja tõdeme, et sel korral läks õnneks ning keegi meist ohtlikku olukorda ei sattunud.

Ootamata ära külavanema küsimust, võtab vallavanem ise jutujärje üles. „Praegune olukord teeb murelikuks. Selle inimeste turvalisuse seisukohast olulise kergtee lõigu ehitamine ei seisa kindlasti valla soovimatuse taga asjaga tegeleda, vastupidi. Jalgtee pikendamiseks kuni raudteeni on vaja saavutada maaomanikega kokkulepe planeeringu elluviimiseks. Kahjuks ei ole see vaatamata pingutustele tänaseni õnnestunud. Ühtlasi tuleb lõigul Kordoni teest kuni raudtee ülesõiduni laiendada riigimaanteed, et tagada nähtavus ja liiklusohutus. See on ka peamine põhjus, miks sellel lõigul ei saa kergteed sõidutee äärde rajada. Muu hulgas tuleb muuta ka tee trajektoori, mis eeldab eraldi läbirääkimisi ning projektlahendust. Kõik see on tehtav, kuid eelduseks on ikkagi maaomanike valmisolek vallale teemaa eraldada. Viimased arutelud sel teemal olid veel tänavu augustis ja septembris ning loodame, et ühel hetkel saavutame kokkulepe,“ selgitas vallavanem asjade seisu. Vallavalitsus ei seisa käed rüpes – eelmisel aastal valgustati oma kuludega üks jupp riigile kuuluvat Muuga teed, et sealset liiklemist veidigi turvalisemaks muuta.

Võttes teemaks Muuga külaplatsi, muutub külavanem Andrus Piheli jutt reipamaks. „Pikka aega ei olnud muugalastel korralikku kooskäimise kohta ning külakoosolekuid peeti asfalteeritud parkimisplatsil. Tänaseks on meil täpselt keset küla oma pargiala, millele on valminud projekti ning mida oleme asunud samm sammult ellu viima. Esimese asjana rajas vald lastele mänguplatsi, järgmisena on meil plaanis väike spordiväljak, lõkkekoht ning palliplats. Kõik kivid, mis maa seest välja tulevad, veeretame ühte kohta kokku, et katta pinnasega ja lastele talveks väike liumägi rajada. Tegemist jagub ja talgulised on meil tublid,“ lausus külavanem.

Muuga küla on põnev koht ja pakub palju avastamisrõõmu. Soovitan kõigil viimsilastel võtta endale veidi aega ning sõita meie vallaliinidega Muugale ja teha üks tore jalutuskäik omapärases piirkonnas ning nautida sealsete elanike külalislahkust. Ja ärge unustage Kabelikivi – tegemist on põlispuude rüppe peidetud tõelise vaatamisväärsusega.

Andrus Pihelit tean niikaua, mil ta on olnud meie külavanemate meeskonnas Muuga külavanemaks. Ta on kohusetundlik ja sihikindel mees. Andrusel on külavanemate koosviibimistel ja ka omavahelistes vestlustes põhiline murekoht oma külaelanike heaolu nii kommunaalteenuste osas kui ka Muuga sadama kontekstis. Andrusele teeb muret planeeritavate ettevõtete pealetung Muuga küla suunas, kus looduslikule puhveralale on pidev surve. Muuga sadam on Muuga külale arusaadavalt kõige suuremaks probleemide ahelaks nii müra, kõikvõimalike lõhnade ja ohtlike ainete käitlemise kobarprobleemidena. 2015. aastal vaid osaliselt avaldatud sadama riskianalüüs oli viimsilastele pettumuseks ning nüüdseks on juba vajalik koostada uus riskianalüüs, kuna palju on selle aja jooksul muutunud. Soovin talle edu, järjekindlust ja visadust, et  olla Muuga külale hea külavanem.

Raivo Kaare

Tammneeme külavanem

Muuga küla on Viimsi ja Jõelähtme valla ning Maardu linna piiril asuv põlisküla. Paiga asustuslugu  ulatub kaugele minevikku – küla piirimaile jääb noorema kiviaja asulakoht Eesti vanimate potikildudega. Rannaalal kõrgub Eesti suurim rändrahn, hiiglaslik  Kabelikivi.

Küla elusooneks on läbi aegade olnud Käära oja. Sajandeid tagasi kandis oja Naistenoja nime ja andis nime kogu külale, olles ühtlasi ka Maardu ja Saha mõisa maade vaheliseks piiriks. Keskajal paiknesid ojakäärus Maardu mõisa vabatalud Mäe-Käära ja Käära-Eeriku, oja suudmes oli 1491. aastal Tallinna raehärra Marqwerd Bretholdi veskiga väikemõis. 15.- 16. sajandil kuulus küla Jaani seegi Randvere ja Naistenoja vakusesse ning isikunimede järgi otsustades oli siin eesti-soome-rootsi segaasustus. Enamus eestipäraste nimedega talumehi olid vabarahamaksjad, seega priviligeeritum osa külaelanikest.  

Küla nimi on nagu tükike ajalugu. Rootsi aja lõpul koostatud kaardil on Naistenoja küla kohal kirjas hoopis Muncka. Milline seos on paigal munkadega, võime praegu ainult oletada. Ojasuudmes asunud mõisakoha omanik olevat vanaduspäevil Pirita kloostrisse elama asunud. Kas talumaadele tulid hiljem kloostrist lahkunud mungad, jääb arvatavasti ajaloo hämarusse. Mungaküla nimi aga osutus väga elujõuliseks ja jäi püsima, muutudes ajapikku Muugaks. Nüüd on nime mõjuala veelgi  laienenud – tervele lahele ja Eesti suurimale ja moodsaimale kaubasadamale.  

20 sajandi algul oli Muuga külas hõredapoolne hajaasustus, talud majandasid end peamiselt piimamüügiga. Nõukogude ajal asutati Muuga kolhoos, 1958. aastal see likvideeriti ja endisi talumaid hakati jagama aiandus- ja suvilakooperatiivideks. Kujunes Muuga aedlinn, mis liideti 1967. aastal Tallinna linnaga.

1980. aastatel toimusid Muuga lahe ääres suured ehitustööd ja 1986 avati kaubasadam viljaelevaatori ja ladudega. Rannaalal laienes tööstuspark. Muuga küla sadama vahetus naabruses asub jällegi piiril ja on nüüdseks jagatud Viimsi valla ja Maardu linna vahel.

Küla nimi läbi aegade:

1314 Naystenova, 1397 Naystenoya, 1497 Nastina, 1501 Nestena, 1507 Nastena, Nastana, 1528 Gesinde Nayest oya, 1689, 1693 Muncka, 1725 Muka, 1798 Muga.

Külvi Kuusk

Rannarahva Muuseum