Juba kevadel otsustas vallavanem Illar Lemetti, et käib ise kõik Viimsi valla külad läbi, kohtub külavanematega ning tutvub külaeluga. Kevad tuli aga paraku oodatust teistsugune ning seetõttu lükkus külastus edasi suve lõppu.

21. augustil külastas vallavanem Miiduranna küla. Vallavanema külaskäik sai alguse Viimsi kunstikooli eest, kus teda ootasid külavanem Eero Hammer ning külaseltsi aktivist ja ühtlasi ka juhatuse liige Moonika Aasna.

Külaseltsi juhatus esindab küla, neid usaldatakse ja nende tööga ollakse rahul. „Küla saab mõtteliselt jagada kaheks – uuem osa ja ajalooline pool, nagu me omavahel seda nimetame,“ ütleb Eero Hammer sissejuhatuseks. „Kahe osa vahele jääb Miiduranna sadam.“

Miiduranna külas elab umbes 360 elanikku, ehk siis tegu on peaaegu kõige väiksema külaga Viimsis. „Külaselts hõlmab mõlemat külapoolt. Unistuseks on see, et küla pooled kunagi ühineksid,“  võtab külavanem sissejuhatava jutu kokku.

Eero Hammer on olnud külavanem umbes kolm aastat: „Minu hinnangul on küla pooled väga erinevad. Kuna n ö ajaloolisel poolel elab rohkem vanemaid inimesi, on Miiduranna uuem pool teatud mõttes aktiivsem pool. Samas inimesed käivad omavahel läbi mõlemas osas, naabreid tuntakse ja päris võõras pole külas keegi“. Külaelanikel on olnud plaan liituda ka kodanikualgatuse ühinguga MTÜ Eesti Naabrivalve.

MIIDURANNA TÄHTKANTS

Järgmine peatuspaik oli Miiduranna tähtkants. Just seal korraldati möödunud aastal Miiduranna 430. sünnipäeva pidu. Tänavu 9. septembril plaanitakse sünnipäevapidu pidada Lahe tee lipuplatsil. Miidurannas jalutati veel Viimsi Kunstikooli kõrval asuvale mänguväljakule, mis külavanema sõnul leiab aktiivset kasutust nii oma küla laste ja noorte poolt ja on avatud kõigile, kes oskavad ja tahavad mänguväljakut heaperemehelikult kasutada ja hoida.

MIIDURANNA SADAM  

Veel enne, kui oldi uuemast Miidurannast väljas, peatuti korraks Miiduranna sadama tööstusala aia taga. „Probleem on tööstusala müras“, rääkis külavanem. „Siin on metallitsehhid. Müra taset on käidud ka mõõtmas ja see oli kohati lausa 90 detsibelli“. Sadamas algab töö varastel hommikutundidel ning kestab hiliste õhtutundideni välja. Ümberkaudseid elanikke müra häirib, kuid mida selle vastu teha, selles osas külavanemal head nõu võtta pole. Külavanema kirjalik pöördumine on andnud vaid lühiajalise efekti müra vähendamise osas. Külavanem lisab: “Küla jaoks on väga oluline, et sadamaala uus planeering arvestaks asjaoluga, et Miiduranna küla on eramajade piirkond ja siia ei tuleks uut Lasnamäed. Loodame vallavalitsuse mõistlikkusele, et piirkonda mittesobivad planeeringud ei realiseeruks.“  

Sadamasse jõudes kohtuti puht juhuslikult Aarne Jõgimaaga. Kõlasid sõbralikud tervitused, puhuti mõni sõna juttu ja räägiti põgusalt sadama elust-olust. Küsimusele, kuidas sadamal ka läheb, vastas Jõgimaa: „Nii, kuidas koroonagagi – üles-alla“.

AJALOOLINE MIIDURANNA

Igaüks, kes Miidurannas natukene jalutab, märkab rõõmsates värvides postkastistende , mis on ühtlasi infostendid. Tegu on nimelt kaheaastase projektiga, mille käigus vahetati vanad postkastialused uute vastu välja. Omniva poolt pakutud võimalusest haaras kinni Moonika. „Meie külas elav arhitekt Mare Hammer tegi kujunduse ja koostas tööjoonised, eri laiusega puitlipid saeti talguliste poolt mõõtu, värviti Jõelähtme kihelkonna rahvariiete värvidesse ja kruviti ükshaaval kokku.“

Valla toetus oli stendide maa-alune osa, Omniva käest saadi postkastid, rõõmsatriibulisi infostende on külas kaheksa tükki. Tegu on tõesti silmapaistvate ja õnnestunud stendidega.

Mere ääres, Lahe tee otsas asub küla lipuplats. Lipumasti otsas lehvib küla vimpellipp, mille kavandamisel on lähtutud teadmisest, et Miiduranna praegune küla on rajatud viljakatele karja- ja põllumaadele. Lipule on kujundatud lisaks maale ja taevale ka suur kollane kera, mis tähenduse poolest on nii päike kui ka juustukera, mis viitab ajaloolisele tegevusele külas. Vimpel valmis eelmine aasta küla 430. sünnipäevaks. Lipu kavandas arhitekt Mare Hammer. Vimpellipu saab iga külaelanik endale ise soetada ja Miidurannas jalutades näebki päris mitme kodu hoovis lehvimas just Miiduranna vimpellippu.

LAHE TEE

Lahe tee on ideaalne jalutamiseks, rahu, imelise vaate ja mere nautimiseks. Tegu on justkui ürgse, vanaaegse alleega, mis võiks kohalike arvates selliseks ka jääda. Kaks aastat tagasi pandi paika Lahe tee visioon. Teele pidid tulema kiiged, poomid ja lipuplats, millest viimane on ainsana tänaseks ka realiseerunud. Külaelanikud leiavad, et osa küla ajaloolisest osast koos Lahe teega võiks saada miljööväärtuslikuks alaks. Seal kus autoliiklust ei ole, peaks teekate olema jalgrajale omane, mõtlema peab kaldakindlustusele ning kindlasti ei tohiks otse mere äärde saada autodega. Lahe teel käiakse tihti ka pildistamas. Kohalikud teadsid öelda, et suvekuudel ei möödu nädalatki, ilme et noorpaarid tuleks oma erilist päeva just Lahe teele jäädvustama. Nii see võikski olla ja jääda, et Lahe teel käiakse jalutamas, vaadet nautimas aga mitte pidu pidamas.

„Viisakate inimeste vastu pole kellelgi midagi, kuid öised pidutsejad ei ole teretulnud,“ lisab Moonika. Lahe teel jalutades kohtus vallavanem ka juhuslike möödujatega, kes ei olnud vallavanemat nähes sugugi üllatunud, kuna olid eelnevalt saanud ringkäigu kohta vastava teavituskirja külavanemalt. Sõbralikud tervitused, soojad käepigistused ja mõni sõna juttu: „Miiduranna on elukohana nagu taeva kingitus,“ kirjeldas üks proua oma koduküla. Ainus, mis proua meele kurvaks teeb, on inimesed, kes enda ja oma lemmikute tagant ei korista.

TRADITSIOONID

Ajalooliselt olla Lahe tee ääres peetud jaanipäevasid nõnda, et iga pere või väiksem sõpruskond süütas oma lõkke sarnaselt muinastulede ööle, ja siis käidi ka naabrite lõkke ääres head jaani soovimas. Komme olevat säilinud ka tänapäeval: „Eelmisel aastal, kui vallavanem jaanituld jagas, et külavanemad need oma külla viiksid, oli siin lausa 4-5 lõket juba süüdatud ja tule sai edasi anda kahele seltskonnale,“ meenutab Eero.

Külal on veel üks traditsioon, mis järjest kogub hoogu, nimelt linnumunade kaunistamise võistlus. Seda tehakse ikka lihavõtete aegu. Sel aastal oli eriolukorrast tingituna tegu pigem pühade tähistamisega küla Facebookis, kus räägiti pühade traditsioonidest ning kõigil oli võimalus munadest pilte jagada. Lisaks saab igaüks Miiduranna külas osaleda ka kõrvitsakasvatamise võistlusel. Mullu saadi kõrvitsaseemned ja vajalik stardimuld Juhani Puukoolist. Kõik kõrvitsad saadeti kingituseks Tallinna Loomaaeda, mis omakorda kinkis kõikidele kõrvitsakasvatajatele loomaaia perepääsme.

„Soov on panna alus uuele traditsioonile, mis sai alguse eelmisel aastal küla sünnipäevapeoga. Nimelt on plaanis sel aastal teha sünnipäeval lipuplatsil piknik ning üldkoosolek vabas õhus. Sellest võiks saada meie küla traditsioon,“ mõtiskleb külavanem. Samuti on välja kujunemas teine traditsioon, mis on jõulude aegu, kui lipumast kaunistatakse justkui helendavaks kuusepuuks, mis paistab ka Ranna teele kui Tallinna poolt koju tulla.

Küla  osaleb ka iga-aastasel talgupäeval. Uuemas Miiduranna osas tehakse talgupäev juba aastaid 1. mail, kuid külaülene talgupäev registreeritakse „Teeme ära“ talgupäevale. Külavanema ja külainimeste mõtteis mõlgub aga juba vähemalt veel üks ideetasandil projekt: „Soov on küla vanemate majade markeerimine. Siin ajaloolises pooles on neid omajagu.“ Loodetavasti saab välja-öeldud mõte ka teoks.

MUREKOHAD

Nii nagu igal perel on ka igal külal oma murekohad, mis said ka vallavanemale edastatud. Üks suur probleem on pidutsejad, kes tulevad Miiduranda nii uuema kui ka ajaloolise poole peale. Külaelanikke teeb nukraks, et inimesed tulevad küll nautima nende ilusa ja võrratu asukohaga küla hüvesid, kuid millegipärast teevad seda valju muusika saatel ja suure lärmiga. Lisaks jäetakse tihtilugu oma peost maha ka maalapp täis prügi. Peod on tõesti sagedased ning see häirib nii elanike igapäevaelu ja mis põhiline – inimestel kaob ka turvatunne. Külaelanikud mõtlevad hirmuga, et kui näiteks Lahe teele tuleb veel pinke, kiikesid vms, siis nendega koos kasvab ka pidutsejate hulk.

Teiseks on külaelanikel käimas juba aastaid „gaasisaaga“, nagu nad seda ise omakeskis nimetavad. Aastatel 1982-1992 ehitati Miidurannas ja Haabneemes välja gaasitrassid. Haabneeme ja Miiduranna gaasi kasutavad elanikud on elanud aastaid teadmisega, et omal ajal ühiselt väljaehitatud gaasitorustik on gaasiettevõtte valduses ning nende osas on teostatud parandustöid. 2015. aastal tõstatas üks gaasitarbijatest küsimuse, et kas keegi ka võrguhooldustöid teeb? Ja siis „gaasisaaga“ algaski. Ligi viie aasta jooksul on pöördutud mitmel korral koduvalla, õiguskantsleri, Konkurentsiameti, Tehnilise Järelevalve Ameti poole, kuid lõplikku lahendust ei paista. See on justkui lõputu saaga, mis sööb nii närve kui külaelanike raha. Kokkuvõtlikult on mure selles, et on üks gaasitrass, millel justkui puudub omanik. Külaelanikele selline teadmatus ei sobi ja omaniku otsimiseks ollakse valmis pöörduma tuvastushagiga Halduskohtu poole, kes peab omaniku tuvastama. Külavanem räägib aga uhkusega gaasitoru värvimisest, mis koos aktiivsete külaelanikega tehti ära umbes pooleteise kuuga.

 „Maapealsete torude pikkuseks on 2,3 km. Ausalt, ma ei uskunud, et saame selle nii kiiresti tehtud! Aga inimesed tulid ja tehtud see saigi“. Külavanema häälest on tunda, et ta on uhke oma küla elanike üle. Ja põhjust selleks ka on!

Külla rajatakse uut LED-tänavavalgustust, millega viiakse kõik valgustuse õhuliinid maa-alla. Külaelanike soov oli, et kõik kaabeldused paigaldataks maa alla ühte trassi. See aga ei sõltu Viimsi vallast. Kuna elektrifirmal ei olnud hetkel valmisolekut maakaablite panekuks, siis paigaldatakse praeguste kaevetööde käigus maa alla nö kõrid, kuhu hiljem on võimalik elektrikaabel paigaldada – uuesti kaevama pole tarvis hakata. Küll aga ei ole võimalik ühte trassi kõiki kaableid panna, kuna vahemaad ja olemasolevad kaablid seda ei võimalda. Lõikudes, kus kaevatakse lahtise kaevikuga, arvestatakse maksimaalselt reservtorudega, et tulevikus elektriliinid samuti maa-alla viia, küll aga tuleb eraldi veel lahendada sidekaabeldus.

Miiduranna ei ole pääsenud ka teetigudest: „Kui mõnes külas korraldatakse teetigude kokku korjamise talgud, siis vald aitab konteineriga ja korraldab tigude hävitamise,“ annab vallavanem teada.

Ringkäigu lõpus võttis vallavanem nähtu ja kuuldu kokku nii: „Suur tänu Miiduranna külavanemale, Moonika Aasnale ja teistele külaelanikele lahke vastuvõtu eest! Sain väga hea ülevaate ja mureküsimuste lahendamisele proovime valla poolt kindlasti kaasa aidata. Inimesed tegelikult ju teevad küla heaks kõik, mis nende võimuses, nad on hingega asja juures.“

Järgmine peatuspaik: PÜÜNSI

Miiduranna küla ajalugu

Miiduranna küla, mis praegu on Tallinnale merepiiri mööda kõige lähemal paiknev Viimsi valla asula, on mänginud kohalikus ajaloos olulist rolli juba esiajaloolisest ajast.

Kuigi Miiduranna ametlikuks asutamisdaatumiks loetakse 1589. aastat, siis mõnes allikas mainitakse küla juba 1567. aastal. Praeguse Miiduranna aladelt on leitud ka kiviaegne venekirves ja rauaajast pärinev kaunis hoburipats. Arheoloogid on oletanud, et Miidurannas paiknes osa muistse Vianre muinasküla põldudest. Küla oli oma asukoha tõttu tihedalt seotud Viimsi mõisaga ja esimese Eesti Vabariigi ajal paiknes seal Viimsi vallamaja (aastatel 1923-1939). Vallamaja hoone ilmestas küla sissesõitu veel 2012. aastal, kuid praegu seisab selle asemel restoran Noa.

Miiduranna külas paiknes 18. sajandil rajatud võimas tähtfort, mille läänepoolset osa võib näha veel tänapäevalgi, idapoolne osa jääb 1990. aastatel rajatud Uus-Miiduranna elamurajooni alla. Miiduranna külas oli vanal ajal palju karjamaid, mille tõttu Miiduranda mõnes ürikus ka piimarannaks (Maitoranta) on kutsutud.

Enne Nõukogude okupatsiooni olid Miiduranna taludel ka kalurikülale omased väikesed lautrikohad, Nõukogude korra saabudes rajati sinna üks paatide kogumispunkte, kust piirivalve valvsa pilgu all võis merel käia. Ka kuulsa S.M. Kirovi nimelise kalurikolhoosi saamislugu on otseselt külaga seotud, sest üks neljast väikekolhoosist, mis Kirovi kalurikolhoosi moodustasid, oli Miiduranna inimeste „Forell“.

Nõukogude ajal rajati Miiduranna küla alale maaalused sõjaväe kütuselaod. 1960. aastate lõpus hakati Kirovi kalurikolhoosi poolt Miiduranda ehitama suurt sadamat. Pidulik lindilõikamine toimus juba 1969. aastal, kuid alles 1974. aastal valmis lõplikult kai Nr 1. Sadama juurde rajas Kirovi kalurikolhoos laevaremonditehase ja mitmeid tsehhe. Miiduranna sadam töötab siiani.

Eelmise sajandi üheksakümnendate aastate alguses alustati Miiduranna sadamast edelas uue külaosa ehitamist, mis on tänaseks põhiliselt hoonestatud. Külapooli lahutab teineteisest sadam ja Kirovi kolhoosi aegne tööstuspiirkond.

Miidurannal on läbi ajaloo olnud mitmeid erinevaid nimevariante:

1567 Mielstrand, 1588 Mitorannes, 1589-1599 Milarand, 1615 Millranby, 1655 Mitorand, 1682 Mitoranda, 1689 Maito, Maetostrand, Milstrand, 1694 Mito Strandt, 1726 Mito Ran, 1729 Mitoran, Mietoran, Mitora, 1756 Mitostrande, 1866 Miido, 1893 Miderando. Teksti autor: Maivi Kärginen-Kivi (Miiduranna elanik ja Rannarahva muuseumi teadusjuht)