Pindalalt Viimsi valla suurim küla on poolsaare keskel laiuv Lubja. Merepiiri külal ei ole, kuid see-eest on palju metsa, suurepärased tervise- ja loodusrajad ning kõige krooniks klindiastang, millega külaseltsil on suured plaanid. 

Lubja külas elab pisut rohkem kui 700 inimest. Külavanemaks on juba 12 aastat Raimo Tann, kellele ühel jaanuaripäeval koos vallavanem Illar Lemettiga külla läheme.

Alustame ringkäiku Tädu terviseradade juurest, kus kohtame lõunasel ajal mitmeid suusatajaid ja jalutajaid, kes on nautimas mõnusat talveilma.

Tädu terviserajad on väga populaarsed, siia tullakse sportima nii oma külast kui ka kaugemalt. Eriti praegu, kus üle mitme aasta on maha sadanud korralik suusalumi. Suusaradu hooldab Lubja külaselts oma ATV ja järelhaagisega. Külavanem on isegi rajal tööd tegemas käinud, kui on vaja rajameistrit asendada. „Radade kasutajaid on väga palju. Tädu suusaraja aluspõhi on Tallinna ümbruses üks paremaid, sest sel on korralik saepurupõhi. Aga kui mõni päev jääb hoolduses vahele, lähevad tingimused kohe halvemaks. Praegu juhtuski nii, et kõige kibedamal ajal läks rajamasin katki ning ootame Itaaliast varuosi, et see korda teha. Õnneks sai Rohuneeme rajameister appi tulla,“ räägib Tann. Tema sõnul võiks Tädu radadel ideaalis olla kunstlume tootmise võimalus ning kolme kilomeetri pikkune betoonpõhjaga suusarada, aga see on hetkel veel kaugema tuleviku muusika.

Igal aastaajal on oma võlu

Kui lumisel talvel liigub terviseradadel kõige rohkem suusatajaid, siis muul ajal käiakse siin jooksmas, rattaga sõitmas, kepikõndi tegemas või jalutamas. Siit läheb läbi ka 3,1 km pikkune tähistatud RMK halduses olev loodusõpperada, mille üheks omanäolisemaks vaatamisväärsuseks on kividel kasvavad kuused. Rada algab pinkide ja laudadega varustatud lõkkekoha juurest, kus rahvas armastab jalgu puhata, lõket teha ja grillida. 

Raimo Tann tõdeb, et satub Tädu kanti päris sageli. „Käin siin suusatamas, aga tihti ka kevadeti, kui kraavides vesi vuliseb ja linnud laulavad. Tegelikult on igal aastaajal looduses oma võlud. Kui oled noorem, siis ehk nii palju ei märka, aga vanemaks saades tundub iga kõverik puugi isemoodi ja imetlemist väärt,“ ütleb ta. 

Kui sõidame metsavahel edasi, saame veel ühe tõestuse, et loodus on Lubja küla suur väärtus, sest metsaserval jalutab uudishimulik põder, kes laseb end rahulikult pildistada, vaat et lausa poseerib. Selgub, et põdra, rebaste või jänese kohtamine pole Lubja külas mingi haruldus. Nemad elavad siin sõbralikult inimestega lähestikku.

Viimsi discgolfi park

Metsaradadelt liigume Lubja külas asuvasse Viimsi kettagolfi parki, mille rajamise idee tuli kohalikelt noortelt ning millest Raimo Tann spordientusiastina kohe kinni haaras. Kuigi mitmed Viimsi külavanemad arvasid, et pargi rajamine pole hea mõte, seda eelkõige põhjusel, et hoolimata mängijate pingutusest ei lenda discgolfi kettad alati otse korvi, vaid hoopis suure hooga vastu puud ja see teeb puudele kahju, sai 18 korviga rada valla, Viimsi Halduse ja Hooandja projekti abil püsti pandud.

Nüüd on kasutusluba olemas ning kuna Eestis on kettagolfi populaarsus jätkuvalt tõusuteel, oli pargi rajamine tõenäoliselt õige otsus. Suveperioodil külastas seda ühe kuu jooksul 500 registreeritud mängijat. Pargi rajajad on kõige muu kõrval mõelnud ka puude kaitsmisele – osad neist on täna juba laudadega turvatud ning plaanis on puude kaitsmisesse veelgi investeerida.

Liikumine hoiab vormis

Kevadhooajal on külavanemal plaanis luua discgolfi klubi, mille egiidi all hakata treeninguid läbi viima. Ta käib ka vahel ise rajal kätt harjutamas, aga tulihingeliseks discgolfariks end ei pea. See tähendab, et ta ei kanna kaasas paarikümmet erineva lennuomadusega ketast. „Mul ei ole vahet, milline ketas on, sest minu käes lendavad kõik ühte moodi. Metsa,“ naljatab ta.

Seda juttu ei saa muidugi tõsiselt võtta, sest tegu on väga sportliku ja heas vormis mehega ning pole usutav, et tema kettad korvi teed ei leia. Hea vormi saladus peitub aga igahommikuses kiirkõnnis. Tööpäeviti on külavanema äratuskell helisema pandud kell 6.00 ning esimese asjana tõmbab ta spordiriided selga ja läheb 12 km ringile. Nädalavahetusel on sama rutiin, kuid siis on äratus veidi hilisem. „Selle juures on kaks halba momenti. Kõige raskem on teekond voodist ukseni, aga kui juba välja saad, on kõik mõnus. Teine tüütu asi on higise särgi seljast võtmine, sest tempokas kõnd teeb naha päris märjaks,“ lausub ta.

Illar Lemetti ja Raimo Tann

Viimsi tõmbekeskus – klindiastang

Kui sõidame edasi klindiastangu poole, uurib vallavanem, kas Lubja küla on valmis saanud või on veel kasvamas. „Ega palju kasvuruumi enam ei ole, aga üks suur elamuarendus on just külla kerkimas. Planeering on tehtud ja projekteerimine käib. Ehitatakse paarismajad ja eramud, kortermaju ei tule, aga see võib juurde tuua oma 300 elanikku,“ arvab külavanem. 

Selle mõttekäigu saatel jõuamegi Lubja klindiastangule, mille arendamine on külaseltsi kõige olulisem eesmärk. Lubjamäe pikkus on 3,4 km, laius 16 km ja kõrgus 50 m ning see on suure perspektiivi ja sadade miljonite aastate taha ulatuva ajalooga paik. Kuna Illar Lemetti on ülikoolis õpetanud ökoloogiat ja keskkonnakaitset ning tunneb hästi nii elus- kui ka eluta looduse objekte, siis oskab ta klindiastangu tekkelugu põhjalikult kirjeldada. „Klint ehk paekallas on koht, kus paljanduvad erinevad aluspõhjakivimid. Praegune Ida-Euroopa ja Skandinaavia ala, sh Eesti, on oma asukohta jõudnud mandrite triivi tulemusel. Arvatakse, et teekond algas lõunapooluse lähedalt ligikaudu 600 miljonit aastat tagasi. Sellel pikal rännakul üle ekvaatori settisid ka erinevad kivimikihid. Klindi ülaosas paljanduvad erinevate ajastute lubja- ja kiltkivid, allpool on liivakivid ja savid. Lubjakivid on kujunenud soojades meredes elanud organismide elutegevuse kaasabil, seal on rohkelt kivistisi. Sinisavikihti oli kõigil viimsilastel võimalik näha siis, kui kaevati Artiumi vundamendiauku,“ selgitab ta.

Raimo Tanni sõnul võiks Lubja klindiastang olla tulevikus üks Viimsi tõmbenumbreid. Selle nõlvadel asuvad juba Vimka mäepark, seikluspark, Karulaugu terviserada ja palju muudki, aga plaanid on veel vägevamad. „Mina näen seda aktiivse vaba aja veetmise keskkonnana, kus puhata, mängida ja sportida ning kuhu tahavad tulla inimesed nii lähedalt kui kaugemalt,“ ütleb ta. Projekt klindiastangu rajamiseks on suurejooneline, mõeldud on tervele kogukonnale – lastele, eakatele, matkajatele, puhkajatele, sportlastele jne. Ka vallavanem leiab, et potentsiaali on kohal palju. „Siin ei ole vaja midagi välja mõelda, sest siin on kõik olemas. On ajalugu, on seda, mida silmaga vaadata, ja ruumi, kus liikuda,“ sõnab ta.

Küla traditsioon on jaanipidu

Klindipealsel asub ka Lubja külaplats, kus peetakse jaanipäeva. Raimo Tann meenutab, et esimese jaanitule pidi ta korraldama vahetult pärast külavanemaks valimist. Algul puikles vastu, et ülesanne tuli liiga kiiresti, kuid külaelanike soovil tuli pidu ära teha ning nüüd on jaanipäevast saanud tore traditsioon. Eelmisel suvel jäi see koroona pärast vahele, aga kõikidel teistel aastatel on Lubja rahvas kogunenud jaanituleplatsile seda tähtpäeva tähistama. Ürituse raames toimub erinevaid võistlusi, lastele on batuudid ja mängud, tantsuks mängib ansambel. 

Kui alguses organiseeriti ka toitlustus ise ning rakkes oli kogu külavanema pere, siis nüüd ostetakse teenus sisse. See annab võimaluse ka korraldajatel rohkem pidu nautida. 

Raimo Tanni sõnul tullakse nende jaanitulele teistestki valla piirkondadest ning kiidetakse, et siin oled justkui ema süles, sest pole paljudele Viimsi mereäärsetele kohtadele iseloomulikku kõva tuult.

Põhjakonn ja tema trepp

Tegelikult on nii, et ükskõik, millisest otsast alustada, jõuab Lubja külaga seoses lõpuks ikka välja klindiastangule. Näiteks Haabneemega ühendab Lubja, ning ka Pärnamäe küla Põhjakonna trepp, mis rajati Viimsisse neli aastat tagasi ja on üks siinsete jalutajate lemmikpaiku. „Lubja külaselts tegi projekti ja ajas asja kuni ehitusloani välja ning lõpuks vald ehitas trepi valmis,“ räägib Tann.

Läheme meiegi trepist üles ning astangul seistes tutvustab külavanem edasisi plaane. „Sel aastal on kavas ehitada Põhjakonna trepi juurest kuni jaanituleplatsini saepurukattega terviserada. Pisut kaugemas tulevikus tahame mäenuka peale rajada lava, kus korraldada üritusi paarisajale inimesele, ja söögikoha, sest sealt avaneb Viimsile väga hea vaade,“ avaldab ta. Trepi lähedale on plaanis luua aga armastusele ja sõprusele pühendatud park. „Tahan püstitada siia kaks naisekuju ja nende ümber rajada väikese madalhaljastusega pargi. Olen selles eas, kus väärtustan väga kõrgelt armastust ja sõprust, sest need on nii ehedad ja head tunded, kui need sul on ja kui sa nendest aru saad. Need väärivad esiletõstmist,“ selgitab ta.

Trepist alla tulles möödume Põhjakonna skulptuurist, mille järgi trepp õigupoolest nime on saanudki. „Toimus üks rahvusvaheline projekt, kus räägiti muinasjutte ja kus osalesid Poola, Slovakkia, Leedu ja Eesti. Meie võtsime oma muinasjutuks Põhjakonna ja tegime sellest ajendatult skulptuurikonkursi, mille võitis Tauno Kangro,“ meenutab Tann. Praegune skulptuur ei ole küll täpselt sama, mis konkursil osales, sest Kangro leidis, et Põhjakonn on ikkagi mütoloogiline olend ega tohiks olla tavalise konna moodi, nagu ta algselt oli kujutanud, ning pakkus välja teise prototüübi. Sellise, mis nüüd Karulaugu terviseraja ääres Põhjakonna trepi lähedal valvab. 

Konna kuju ja treppi vaadates nendib külavanem, et on hea tunne, kui saad elus mõne märgi maha panna. „Selles ametis olengi seetõttu, et mulle meeldib ühiskondlik tegevus. Eks mingil määral on minus edevust, aga on ka ärategemise tahtmist. On meele jäänud, kui pärast Püünsi kooli vastlapäeva võttis minuga ühendust selle kooli õpetaja ja rääkis, et tema klassi lapsevanem helistas ja ütles, et laps oli vastlapäevalt koju minnes öelnud, et see oli tema elu kõige parem päev. Selline tagasiside teeb hinge soojaks.“ 

Lubja küla ajalugu

Viimsi poolsaare keskkõrgendikul paiknev Lubja küla on üks Viimsi asustuse hälle. Ajalooallikatesse ilmub ta küll alles 16. sajandil, kuid siinne asustus on sajandeid vanem. 

Lubja ja Pärnamäe küla piirialalt on leitud kaks tarandkalmet ning rahvasuus Rootsi kuninga hauaks ristitud matmispaik. Tõenäoliselt paiknes siinsamas ka 1241. aastal Taani hindamisraamatusse märgitud Vianre küla. 

15. sajandi algul läks piirkond Pirita kloostri alluvusse ja peatselt kerkis Lubja mäele hoolsalt planeeritud kloostrimõis. Mõisavalitsejaks oli 1555. aastal Otto Gylsen, kelle nimest võib olla tuletatud talunimi Kiltsi. 1575. aastal pantis klooster kaks klindiserval asunud majapidamist võla katteks toonasele kloostri valitsejale. See valdus jäi iseseisvaks väikemõisaks, kuni Viimsi mõisa omanik krahv Karl Magnus von Stenbock selle 1763. aastal ära ostis. Krahv alustas arendustegevust ja rajas Lubjale teadaolevalt Eestimaa esimese supelasutuse. Kümblemiseks soojendati seal kohalikku allikavett. 1794. aasta kaardil kannab veekeskus Tšehhimaa kuulsa kümblusasutuse eeskujul Carlsbadi nime. 19. sajandi algul läks mõis Buxhoevedenite perekonna valdusse, kes tegid Viimsist toonase turistide meelispaiga. Lubja mäele ehitati Koluvere lossi minikoopia ehk Schloss Lodhe, klindiastangu küljele kaevati koopad. Hiljem läksid liikvele värvikad legendid ja romantismiajastule iseloomulikust lossikesest sai rahvasuus mereröövlite pesa. 1939. aastal ehitati lossi varemetele tuletorn.

Oma nime on küla saanud lubjaahjudelt – lupja olevat siin põletatud veel XIX sajandilgi. Kohalike teateil oli Lubjal sel ajal olnud ka Viimsi mõisa tööliste elupaik. Eesti Vabariigi aastatel jagati siin talukohti vabadussõjast osavõtnutele ning kuni 1930. aastate lõpuni loeti ka hilisemad Pärnamäe majapidamised Lubja küla talude hulka. Suurim talu, mille maad jäid ka Lubja küla territooriumile, oli kindral Laidoneri suurtalu. Nõukogude ajal asutati selle baasil Viimsi sovhoos. Lubja küla majapidamised kuulusid Viimsi kolhoosi koosseisu. 1960. aastatel liideti mõlemad majandid Pirita aiandussovhoosiga. 

1575 Kalckoffen, 1613 Kalckofen Jürgen (vabatalupoeg), 1620 Kalkugnen, 1688 Lubia, 1693 Lubja, 1835 Lupja.

Külvi Kuusk, Rannarahva muuseumi teadur

KOMMENTAAR. Lubja külaseltsi juhatuse liige Tarmo Okk

Raimo Tann on suure südamega inimene, kes tõttab alati appi, kui midagi on vaja ära teha. Ta on väga positiivse ellusuhtumisega. Ma ei ole kelleltki kuulnud tema kohta midagi negatiivset, pigem ikka vastupidi.

Tunnen teda viis aastat, käime koos suusatamas ja teeme muid huvitavaid asju, aga kui ma talle helistan, siis sageli tegeleb ta just külaasjadega. Ta on tõeline külaelu edendaja, kes viib elu edasi. 

Äramärkimist väärivad Raimo korraldatud jaanituled ning kindlasti on kõigile silma jäänud Põhjakonna trepp, mis on tema eestvedamisel rajatud ja mis ühendab Haabneemet Pärnamäe ja Lubja külaga. Tänu sellele pääsevad inimesed sellel trajektooril palju lihtsamalt liikuma. See on suur asi, võrdleksin seda isegi Saaremaa sillaga. 

Hea arendus on ka laste mänguväljak klindiastangul, mille kohal enne oli paras pommiauk, aga mis nüüd on väga äge koht. Klindiastangu arendamine ongi praegu tema kõige olulisem projekt, mille kohta tal on peas võimas visioon. Kui see on ellu viidud, hakkab kogu mäenõlv täiesti uutmoodi elama.