Seekord käisime külas Kelvingis, kus vallavanem Illar Lemettit võõrustasid Viimsi esimene vallavanem ja praegune Kelvingi külavanem Ants-Hembo Lindemann ning tema abilised Henno Mõtus ning Merilyn ja Raigo Tõnisalu.

Rohuneeme poolsaare põhjatipus on aastasadu laiunud ürgmetsad. Nähtavaima haava sellesse idülli lõi möödunud sajandi 80. aastatel nõukogude armee, kes raius maani maha ligemale 40 hektarit uhket metsa ja rajas asemele laskepolügooni. Loo autoril on siiani eredalt silme ees, kuidas poisikestena sõideti mööda lagunenud metsateid tiiru juurde ning roniti salaja läbi aiaaugu padrunihülsse korjama. Oli ühtviisi põnev ja hirmutav, sest vahele jäämine oleks tähendanud suuremat sorti jama.

Iseseisvuse taastamisega läksid peagi ka okupandi piirivalvurid ning Viimsi vald taotles polügoonialuse maa munitsipaalomandisse. Nii sündis 1993. aastal mere ja metsade vahele Kelvingi küla. Napi veerandsaja aastaga on inetust pardipojast sirgunud uhke luik, mille krooniks on 2006. aastal presidendi poolt Kelvingi külale omistatud Eesti kaunima küla tiitel.

Lapsed, mets ja meri

Sel sügisel 85. juubelit tähistanud külavanem Ants-Hembo Lindemann on Kelvingi hing ja piirkonna inimeste huvide vankumatu kaitsja. Küla rajamist ning arendamist peab ta üheks oma südameasjaks. Ligemale pooltuhat Kelvingi elanikku on omapoolset usaldust Lindemannile kinnitanud kõikidel külavanema valimistel.

Tavatult soojal novembrikuu päeval kohtuvad küla sissesõidutee juures kaks ametivenda: Viimsi esimene vallavanem Ants-Hembo Lindemann ja tänane vallavanem Illar Lemetti. Koroonaviiruse oht ei luba kätt suruda ning kohustusliku ühisfoto järel teeb külavanem ettepaneku minna esimese asjana uudistama mänguväljakuid ja metsa. Meiega on kaasas veel külavanema abilised Henno Mõtus ning Merilyn ja Raigo Tõnisalu.  

Jalutuskäik Rohuneeme metsas
Jalutuskäik Rohuneeme metsas

Lapsed, mets ja meri on kolm märksõna, mida kuuleme Kelvingi inimeste suust kõige rohkem. 

„Minu elu eesmärk on, et Rohuneeme mets peab saama riikliku kaitse alla, enne ei saa ma ära surra,“ lausub Lindemann oma muhedal, kuid samas väga tõsisel toonil. „Hea sõber Jüri Martin tegi kunagi uuringu ja leidis siitsamast metsast kolm samblikuliiki, mis kuskil mujal Eestis ei kasva. Samblikud on aga parimaks indikaatoriks, et mets on puhas ja terve. Tahan, et siinne mets jääks puutumata kujul meie lastele ja lastelastele.“

Külaelanike mure ühe osa metsa pärast on reaalne, sest siin põrkuvad väga erinevad huvid – kohalike alalhoidlikkus säilitada looduse loodu selle algsel kujul ning arendajate soov tuua piirkonda rohkem tänapäevaseid puhke- ja sportimisvõimalusi. Kõndides lummavate vaadetega ürgmetsas tekib tõepoolest küsimus, kuivõrd mõistlik on üldse mängida mõttega suur osa puid maha raiuda selle nimel, et golfipall saaks sirgema kaarega ühest august järgmisse lennata.

“Meie küla vesi tuleb oma puurkaevudest siitsamast metsa alt 105 meetri sügavusest maapinnast. Geoloogide sõnul on Kelvingi joogivesi väga vana ning praeguse tarbimise juures jagub seda oma pumplatest kuni aastani 2042. Peame õppima loodusvaradega säästlikumalt hakkama saama ning metsa kallale minek tähendaks ka meie põhjavee kiiremat kadumist,” hoiatab Ants-Hembo Lindemann.

Sport on populaarne

Lõpetades jalutuskäigu metsas, jõuame Kelvingi randa. Külaelanikud on sõlminud vallaga 36aastaks lepingu, millega said rannariba endale puhkealaks ja mänguväljakute rajamiseks. 

“Lepinguga võtsime kohustuse rannaala niita ning muidu korras hoida. Nii oleme ka talitanud, pole vallaga tülli läinud,” lausub Lindemann ning tänab nimepidi mitut vallaametnikku, kes on Kelvingi muredesse ja vajadustesse läbi aastate väga mõistvalt suhtunud. Igal kevadel võtab küla vallalt laenuks murutraktori, millega ta hilissügiseni mereäärseid alasid niidab. Muru on tõepooleslt ilus ja meretuultele avatud platsil nii tugevaks kasvanud, et peab muretult vastu külanoorte viimastel aastatel tekkinud suurele jalgpallivaimustusele.

Mere-äärsed spordiplatsid
Mere-äärsed spordiplatsid

Külavanema abi Merilyn Tõnisalu sõnul käib sporditegemine külas lainetena. “Korvpall on kogu aeg populaarne, nüüd jälle ka jalgpall ja võrkpall. Meil käivad ka naaberküla noored ning kui viisakalt käitutakse, on kõik teretulnud. Kui talved olid veel talve moodi, tegime korvpalliväljakule valgustatud liuvälja. Maardu tublide tuletõrjujate abil sai ühel aastal nii tugev jää, et kannatas üle kuu aja jutti uisutada,” rääkis Merilyn

Talvistes tegemistes on Kelvingi elanikud kuulsad ka ühel teisel põhjusel, sest just siit külast pärinesid 2013. aastal vabariigi aastapäeva vastuvõtul külalisi Estonia teatri ees tervitanud lumememmed. Kelvingi memmed täitsid oma ülesande hiilgavalt ja kirjutasid end suurte tähtedega Eesti ajalukku.

Aktiivsed ja tegusad

Palliplatside kõrval asub  külaelanike järgmine uhkus – tantsulavaga kõlakoda. Külavanema sõnul on paadikujulise puidust laulukaare kõla nii hea, et Rakvere muusikakooli mehed tahavad ainuüksi selle pärast igal aastal siia laulma ja pilli mängima tulla. “Laulukaare katusel on meie valla skulptori tehtud puidust põdrapea. Sümboolselt laulab meie põder üle lahe Soome põtradele, et ka nemad meie häält kuuleksid,” lausub Lindemann.

Kelvingi küla inimeste pealehakkamine erinevate projektide käimalükkamisel väärib imetlust. “Meile ei ole kombeks käia käsi pikalt ees ja ainult küsida raha. Oleme talitanud nagu Mart Laar omal ajal soovitas, et kui viskad õnge välja, siis uss tuleb ikka endal konksu otsa panna. Kõigile küla majapidamistele on väike liikmemaks, mille eest siis korraldame kõik heakorratööd ja peame ülal külamaja” ütleb Ants-Hembo Lindemann. Tema sõnade kinnituseks on Kelvingile 2017. aastal omistatud Eesti kõige iseseisvama küla tiitel. Üheskoos tähistavad kelvinglased jaanipäeva, muinastulede ööd ning heiskavad uhkelt hümni lauldes vabariigi aastapäeval lipu. Läbi aastate on võidetud mitmed Viimsi lumelinna võistlused ja osaletakse edukalt Viimsi mälumängudel. Külavanema eestvedamisel õnnitletakse oma küla eakaid ja juubilare.

Kelvingi laulukaar
Kelvingi laulukaar

Oma paadisadam

Rannarahva koduks oleval Viimsil on küll mitu sadamat, kuid Kelvingi külal on ühena vähestest päris oma paadisadam, kuhu mahub 56 väikelaeva. Hubase väikesadama on avastanud ka paljud teised piirkonna paadihuvilised, kes siit oma alust vette laskmas käivad.Lindemann näitab käega Muuga poole ja jutustab, kuidas ta koos teenekate viimsilastega juba aastaid on pärinud selgust Muuga sadama keskkonnariskide kohta, aga vastust pole siiani.

Sadama väravas sirgub võimas männipuu – Kelvingi mänd. Sama puu on ka küla vapisümboliks. 

Reinu tee – ühendusliin välismaailmaga

Üks suuremaid Kelvingi elanike unistusi täitus möödunud aastal, kui lõpuks valmis 12 talve küsitud ja oodatud poolsaare lääne- ja idakallast ühendav nüüdisaegne Reinu tee. 

“Olen kogunud paksu kaustiku poliitikute lubadusi ja kinnitusi, kui oluline on Reinu tee korda teha. Aastad aga läksid ning kaustik aina paisus, kuid tee-ehitus ootas. Küllap ühinevad minuga kõik külaelanikud olles tänulikud Viimsi vallale ja eriti Margus Kruusmägile, et lõpuks said rahad eraldatud ning meile nii oluline tee valmis ehitatud,” ütleb Ants-Hembo Lindeman ja tema sõnades on näha siirast heameelt ühe liigagi pika habemega asjaajamise positiivse tulemuse üle. 

Külavanema kätt on tunda ja näha ka Kelvingi ristkülikukujulise põhiplaaniga tänavapildis. Põhja-lõuna suunas kulgeb kolm tänavat: Eha, Koidu ja Meresihi tee. Kaks esimest on palistatud pihlakaalleega ning keskmisel tänaval – Meresihi teel – on tänaseks võrsunud majesteetlikud püramiidtammed. 

Merilyn Tõnisalu peab seda puhtalt külavanema isiklikuks projektiks. “Ants-Hembo käib siiamaani ise puukoolides istikuid toomas, viib need siis külaelanikele aiaväravasse ja palub teeäärsele mururibale istutada. Seni on kõik meie elanikud selle toreda aktsiooniga kaasa tulnud ja aastatega on ka puud juba piisavalt uhkeks sirgunud. Nii nagu paljude asjadega, peab tulemuse nägemiseks kõvasti uskuma, visiooni omama ning järjekindel olema,” lausub Tõnisalu.

Kaunite kodude küla

Kelvingis ringi sõites hakkab silma, et iga maja on veidi isemoodi stiiliga ehitatud.

“Meile mahuvad erinevad stiilid ära ning tegelikult on see väga põnev. Oleme külana võitnud mitmeid auhindu ning siin on mitmeid nii Viimsi, Harjumaa kui ka Eestimaa kauneimaid kodusid. Oleme õnnelikud ja uhked, et selle koha peal elame. Ise tunneme, et elame Viimsi Bullerbys ja ega see raamatus kirjeldatud elust-olust väga ei erinegi,” võtab Merilyn Tõnisalu meie ringkäigu kokku.

Enne lahkumist kutsub Ants-Hembo Lindemann vallavanema Kelvingi külaseltsi ruumidesse, mis asuvad külamaja, endise nõukaaegse lasketiiru hoone, teisel korrusel Maja alumisel korrusel tegutseb juba 17 aastat hubane Kelvingi lasteaed. 

Algselt ühe tunni pikkuseks kavandatud ringkäik kujunes kokkuvõttes kolmetunniseks põnevaks mõttevahetuseks Viimsi ajaloo, oleviku ja tuleviku teemadel. Lindemann toonitab veel: “Üks inimene palju ei suuda. Küla ja valla areng on meeskonnatöö. Ma olen südamest tänulik kõigile oma abilistele.“

Vallavanem Lemetti soovis Ants-Hembo Lindemannile pikka iga ja head tervist ning kinkis juubilarile alpaka villast kootud salli, mille disaini on teinud Viimsisse registreeritud ettevõtte. Külavanemal on tänavu soojade kingitustega eriti vedanud, sest Kelvingi elanikud kinkisid omalt poolt villase kampsuni, mida Ants-Hembo Lindemann tänulikult ja suurima mõnuga kõikvõimalikel puhkudel kannab.

Kommentaar, Kelvingi küla elanik Annely Neame

Ants-Hembo Lindemanni erakordse visioonitunnetusega otsus, rajada eelmise sajandi viimasel kümnendil väiksesse Püünsi külla moodne põhikool, on osutunud prohvetlikuks. Püünsi kooli õpilaste arv on pidevalt kasvanud, kooli laiendatud ning tänavu jõudis kool Eesti parimate koolide konkursil finaali. Muide, omal ajal peeti Püünsi kooli ehitamist raharaiskamiseks ja kuuldavasti see oli ka üks põhjuseid, miks Ants-Hembo Lindemann pidi vallavanema ametist 1995. aastal taanduma.

Vaatamata oma kõrgele eale on Lindemann siiani printsipiaalne võitleja Viimsi metsade, mitmekesise looduskeskkonna ja koduranna kaitsmisel. Oma veendumuse, et “inimesel peab loodus olema, sest ilma looduseta pole ka inimest,” on Ants-Hembo suutnud isikliku eeskujuga edasi anda nii oma lastelastele kui ka nakatada kogu Viimsi valla lapsi ja noori.

Tõenäoliselt Eesti ühe vanima külajuhina on Lindemann enda ümber suutnud koondad kõik ülejäänud Viimsi külavanemad, kellest enamus hindab ja seisab koos temaga samade väärtuste eest.

Kelvingi küla ajalugu

Metsa ja mere vahel paiknev Kelvingi on Viimsi kõige uuem küla. Kuid paiga nimi on hoopis vanem ja tuleneb rannast umbes poole kilomeetri kaugusel asunud

Kellynckholmi saare nimest. Saart mainitakse 1497. aastal seoses Maardu ja Viimsi mõisate vahelise piiri mahamärkimisega. 200 aastat hiljem koostatud rootsiaegsele kaardile on joonistatud Kelli Kori Sahr. Tänapäeval saarekest enam ei ole: 19. sajandi keskpaiku veeti pinnas Tallinna sõjasadama ehituseks ja saare asukohta tähistavad vaid üksikud suured kivid ja veealused karid. Põlised viimsilased kasutavad aga endiselt nimesid Kellengori kari, Kellviigi rand, Kelliku või Kellingu laht, kari ja rand.

1920.–30. aastatel oli Kelvingi rannast sadakond meetrit põhja pool asuva

Hallikivi ümbrus populaarne ujumiskoht. Viimsi inimeste mälestustes on kirjas, kuidas kindral Laidoner oma külalistega läbi Leppneeme küla sõitis ja nendega Hallikivi juurde ujuma läks.

Nõukogude ajal oli praeguse küla kohal armee lasketiir, kogu piirkond oli võõrastele suletud. Sõjaväe lahkumise järel oli Kelvingi kohal segikeeratud tühermaa. Tekkis mõte tühja paika küla rajada, aastal 1993 sai mõte teoks. Ainus säilinud nõukogude ajast pärit ehitis, torniga maja, osteti 1996. aastal vallalt ära ja tehti oma tarbeks korda. Kelvingi ei olnud ainus külanime variant, mida kaaluti – teine kandidaat oli Rohulepa, mis saadud Rohuneeme ja Leppneeme nimede liitmisel. 

Tänapäeval on Kelvingis puhkealad, spordi- ja mänguplatsid, lasteaed, esinduslik sadam ja isegi oma laululava, mille otsas troonib laulev põder. 2005. aastal võitis küla Harjumaa Omavalitsuse Liidu konkursil Ilus küla I koha, aasta hiljem järgnes EV presidendi tunnustus Kauni kodu konkursil.

1497 Kellynckholm (saar), 1529 Kollinckholm, 1689 Kellikori sahr, 1693 Kelli Koire Sahr.

Külvi Kuusk, Rannarahva muuseumi teadur