Matuse korraldamine on tegevus, millega puutub oma elu jooksul paratamatult kokku enamik inimesi. Küsimusi tekib sel puhul korraga mitmeid. Kas tuhastamine või kirstumatus? Kuidas oma lahkunud lähedasele Viimsi vallas kalmistuplats saada? Ja mis on selle kõige maksumus?

Pärnamäe teel asuv Tallinna Krematoorium pakub täielikku matuseteenust. Kuigi põhirõhk on tuhastamisel, saab tellida ka haua- ja urnimatuseid, samuti transporditeenust. Tallinna Krematoorium korraldab matusetseremooniaid üle Eesti, nii kirikutes, rahvamajades kui ka kodudes.

Krematooriumil on kontorid Tallinnas ja Tartus. Aastas tuhastatakse Tallinna ainsas krematooriumis ligi 3000 surnukeha. 1993. aastal Tallinnas Baltimaade esimese krematooriumi asutamisega juurutati komme, mis on kindlalt saanud matusekultuuri osaks, ehkki poole matustest moodustavad veel klassikalised kirstumatused. Keskmiselt tuhastatakse Tallinnas kümme lahkunut päevas.

Tallinna Krematooriumi juhataja Ursula Tähepõld, kumb on tänapäeval populaarsem – kas kirstu- või urnimatus?

Kirstumatus ei kao kuhugi, see on ja jääb. Kuigi tõepoolest, linnades on urnimatust rohkem.

Kui palju erinevad täna matusetraditsioonid, kui võrrelda linna- ja maapiirkondi või Põhja- ja Lõuna-Eestit?

Krematoorium lõi tõesti Eestis uue matusetraditsiooni, tekkis valikuvõimalus, aga ärasaatmise protseduur ei muutunud kardinaalselt. Traditsioonid hoiavad inimestes turvatunnet.

Erinevused pole ainult piirkondlikud, vaid ka usulised. Me ei pea siin ju ainult ilmalikke kõnelusi ja ärasaatmisi, vaid ka kiriklikke, sh vene õigeusklikke, kes on muuseas samuti tuhastamist omaks võtmas. Ainult Setomaal eelistatakse veel hauamatust.

Lõuna-Eesti maapiirkondades püsivad endiselt vanad kombed. Näiteks Võrumaal on säilinud traditsioon, et kadunukesega jäetakse avatud kirstu ees hüvasti kodus või rahvamajas, kust siis matuserongkäik liigub edasi kas kirikusse, krematooriumisse või kalmistule ja sealt edasi peietele. Tallinnas on tseremooniad lühemad, Lõuna-Eestis pikemad, kestes teinekord terve päeva.

Samuti on Lõuna-Eestis kombeks käia enne surnu kalmistule viimist ristipuu juures ja kraapida sinna rist. Neid ristipuid on Põlva – Võru tee ääres Rosma kandis sadu ja sadu, terve metsasalu. Puude seostest matusekombestikuga on pikemalt kirjutanud Argo Moor raamatus „Hingepuu“. Oma raamatus „Eestlase eluring“ vaatleb folklorist Marju Kõivupuu inimese elu keskseid sündmusi, muuhulgas ka surma ja matust, ning annab ülevaate, kuidas neid varasematel aegadel tähistati.

Mida saab inimene oma eluajal teha, et ärasaatmine toimuks nii, nagu ta soovib?

Mõistlik on rääkida surmast lahkuva inimese eluajal, sest siis saab ta öelda, kuidas tema tahaks. Näiteks, keda üldse ärasaatmisele kutsuda. Nii on lähedastel ka lihtsam, sest ei jää kripeldama, et midagi jäi tegemata või keegi kutsumata.

Tallinna ja Tartu Krematooriumis sõlmitakse ka eellepinguid, kus saab tänase hinnakirja alusel ise oma matuseteenuse ära tellida ja detailideni paika panna, mis toimuma hakkab – näiteks milline on kõne, mis tseremoonial ette loetakse. Sellise lepingu võimalust kasutavad inimesed, kes ei taha lähedastele oma surmaga kaasnevaga koormaks olla. Esimese taolise lepingu sõlmisime aastal 1998, tänaseks on neid Tallinnas ja Tartus kokku üle tuhande.

Kuidas kevadel alanud koroonakriis matusetalitusi mõjutanud on?

Koroona mõjutas nii palju, et ärasaatmised toimusid kevadel kõik kitsas pereringis. Eriolukorra ajal suuri tseremooniaid ei tehtud, aga võimalust lahkunut enne tuhastamist näha ja viimast korda hüvasti jätta kasutasid paljud. See oli lähedastele keeruline aeg, sest ei saanud teha ärasaatmisi nii, nagu oleks tahtnud. Nüüd aga tehakse urnimatuseid tagantjärgi suurejoonelisemalt.

Meil on e-riik, aga kui digitaliseeritud on matuseteenus?

Tallinna Krematooriumis on võimalus vormistada kõik üle veebi. Ka surmatunnistuse, mille aluseks järgnevad toimingud on, saab saata digitaalselt. Lähiriikides võtab kõik matustega seotu kordades rohkem aega. Me oleme ikka nii e-riik kui üldse olla saab, ainult abielluda ega lahutada ei saa veel veebis.

Kas ka matusetseremooniat on võimalik korraldada online’is?

Jah, see ei ole võimatu, kui selleks soovi avaldatakse. Meil on olnud tseremooniaid, millest välismaal elavad sugulased on saanud osa videosilla vahendusel, aga keegi perekonnast on alati ka kohapeal olnud. Siiski toimub seda üsna harva.

Kuidas koostatakse matusekõne?

Ilmalik kõneleja paneb kõne kokku lähedaste poolt edastatud andmete põhjal. Mõnikord ei soovita näiteks üldse lahkunu eluloo ette lugemist, vaid hoopis luuletusi või seikade meenutusi. Soovitan kasutada professionaalset kõnelejat, sest kuigi lähedased soovivad teinekord ise kõne koostada ja ette kanda, ei pruugi nad reaalselt oma leinas olla võimelised kõnelema.

Kadunukesest halba ei räägita, aga kas huumor on matusekõnes kohane?

Jah, absoluutselt!

Mis saab surnukehast peale seda, kui kirst kabelis põranda alla lastakse?

Tuhastamise toimub alati tseremooniaga samal päeval. Tuhastamisahju mahub ainult üks lahkunu, seega pole vaja muretseda, et kas me pärast anname ikka õige tuha – anname küll! Kirstu pole tuhastamismatuse puhul vaja osta, me rendime selleks tammepuust tseremooniakirstu, kust lahkunu hiljem kartongist tuhastamiskirstus tuhastamisahju asetatakse. Tuhastamisele läheb lahkunu koos riiete, ehete, kaasapandud esemete ja lilledega. Pärjad aga ahju ei mahu, need on pigem kirstumatusele sobilikud, seetõttu palume tuua tuhastamisele kaasa lõikelilli.

Tuhastamine kestab 1,5–2 tundi, pärast mida võetakse säilmed ahjust välja ning jäetakse jahtuma, et see hiljem spetsiaalse seadmega ühtlaseks tuhaks muuta ja urni panna. Kolme-nelja päeva pärast saab tuhaurni kätte.

Kui kallis on üks matus?

See sõltub väga paljudest detailidest, aga üks tseremoonia maksab keskmiselt 800–1000 eurot. Hauamatus võib minna isegi kallimaks kui tuhastamine, sest haua kaevamine maksab. Igal kalmistul on oma kontor – sealt saab hauakaevamise teenust tellida.

Kuhu maetakse urnid?

Urni võib matta kalmistule või asetada kolumbaariumisse ehk urniseina, neid on Eestis kaks: Tartus Pauluse kiriku all ja Tallinnas Metsakalmistul.

Mis Teile teie töö juures rõõmu pakub?

Mulle pakub rõõmu see, et saan lahkunu lähedasi aidata. Võib-olla nende kurbust leevendada, olla toeks ja muuta seda keerulist perioodi nii kergesti üleelatavaks kui võimalik. Mõnikord tullakse mind hiljem pisarsilmi tänama ja siis tunnen küll, et teen õiget asja.

Teen seda tööd nii kaua, kuni tunnen, et see mind ennast psühholoogiliselt mõjutama ei hakka. Kuni suudan end peale tööd välja lülitada.

Rohuneeme kalmistuvaht Sulev Ennomäe kalmistu kabeli ees. Foto: Tiit Mõtus
Rohuneeme kalmistuvaht Sulev Ennomäe kalmistu kabeli ees. Foto: Tiit Mõtus

Rohuneeme kalmistule loodi uus 178-kohaline matmiskvartal

Kalmistuid on Viimsis koos kirikute või kabelitega kokku viis – Randvere, Rohuneeme, Naissaare, Prangli ja Vabakogudus –, aga ainus, kuhu matta saab, on Rohuneeme oma.

Rohuneeme kabel ja kalmistu asuvad Viimsi poolsaare tipus Rohuneeme külas aadressil Kalmistu tee 17. Iga kuu esimesel pühapäeval kell 13 toimub seal armulauaga jumalateenistus. Kalmistul töötab kalmistuvaht Sulev Ennomäe.

Rohuneeme kalmistu rajati 100 aastat tagasi, kui puidust Aegna kirik Rohuneemele toodi, sest värske vabariik otsustas saarel kaitsetegevustega tegeleda. Kirik veeti tükkidena üle mere mandrile ja pandi siin uuesti püsti, kuni see II maailmasõjas kannatada sai.

Kabeli taastamistööd – nii seest kui väljast – said uue vabariigi aja teoks tänu Viimsi keskkooli käsitööõpetajale Sulev Ennomäele, kes hoiab praegu korras ka kogu Rohuneeme kalmistut. „Vene sõjaväest oli jäänud silikaadist kabel, koos paarimehega taastasime vana kabeli tervikuna. Kõik sai uuesti tehtud, kaasa arvatud pingid, altar ja kantsel,“ meenutab Sulev.

Pedagoog Sulev tuli poolsaarele koos logopeedist abikaasaga rohkem kui 30 aastat tagasi. Surnuaiavahiks sai ta nii, et vald tegi pakkumise – saad omale eluasemeks renoveerida vana vene sõjaväelaste hoone, kui võtad üle tee asuva kalmistu hooldamise ja kabeli taastamise enda peale. Sulev oligi nõus.

Aastatuhande algusest surnuaiavahi ametit pidanud Sulevi ajal on „maasse pandud“ üle 200 surnu, mis teeb aastas keskmiselt 10 matust. Nüüd on saanud valmis Rohuneeme kalmistu juurdeehitus ehk 178 uut kohta.

„Pinnas on Rohuneeme kalmistul raske, maa all on jääajast pärit kivid, mille üks külg on sile – justkui sillutis on sinna maha laotud, mõne koha peal saab ainult meetri sügavusele kaevata, siis tulevad kivid ette,“ räägib Sulev, kes soovitab just pinnase pärast Rohuneemel urnimatust. Ruumi Sulevi hinnangul jagub, Rohuneeme kalmistut saavat metsa arvelt veel mitu korda laiendada.

Hauaplatsi broneerida ei saa

„Hauaplatsi saab tasuta, aga broneerida seda ei saa ja valida ka ei saa – me jagame neid järjest. Platsi saavad kõik viimsilased, ka need, kes soovivad siia matta näiteks oma mujal Eestis elanud kadunukese,“ selgitab Sulev.

Viimsi valla ehitus- ja kommunaalosakonna vanemspetsialist Maarja Kudrjavtseva kinnitab, etRohuneeme kalmistut laiendatakse hetkel vana kalmistu idaküljel kirstumatuste alaga (178 uut kohta), kuhu võib ka urne matta. Rohuneeme kalmistu maa-ala on suur ja võimalik on ka edasine laiendus mitmes etapis.

Detailplaneeringus on ette nähtud tuhaurnide müür 578 kohale, kuid käesoleva ajani ei ole selle teostamine olnud otstarbekas, projekti veel ei ole ja selle loomine pole Kudrjavtseva sõnul ka praegu aktuaalne.

„Rohuneeme kalmistul on aga kujunenud urniplatside ala, mis mahutab veel kümmekond platsi. Enamasti soovitaksegi tuhastatu matta teise lähedase isiku kõrvale või samale hauale. Kui perel on kalmistul hauaplats, millel viimasest matmisest on möödas vähemalt 20 aastat, siis võib sinna ka uue kirstu peale matta,“ selgitab Maarja Kudrjavtseva.

Matmiskoha eraldab maetava isiku surmatõendi ja matja isikut tõendava dokumendi alusel kalmistutöötaja, kes näitab matjale kätte matmiskoha ja tähistab kalmistul vastava platsi piirid. Kalmistu töötaja registreerib matuse. Sellepärast tuleb eelkõige pöörduda konkreetse kalmistu kontaktisiku ehk kalmistuvahi poole. Info Eesti kalmistute kohta on koondatud kalmistuportaali www.kalmistud.ee.

„Mõnikord pöördutakse valla poole sooviga hauaplatsi broneerida, aga see ei ole võimalik. Hauaplats eraldatakse matmiseks lähedastele juhul, kui isik on surnud, ja ette kohti ei broneerita,“ kinnitab Kudrjavtseva.

Kui surnu on omasteta ja ta viimane rahvastikuregistris registreeritud elukoht oli Viimsi vald, siis korraldab matmise vald. Viimsi valla kalmistute kasutamise eeskirja kohaselt omasteta surnu tuhastatakse ja tuhk maetakse ühishauda Rohuneeme kalmistu tuhamatuste alal. Selliseid juhtumeid praktikas ei ole veel olnud.

Valla rahvastikuregistri andmetel on elanikke Viimsi vallas 21 169, aga reaalselt ilmselt rohkem. Surnuid oli  2018. aastal 112, 2019. aastal 108 ja  2020. aastal 1. septembri seisuga: 73.

Kurva sündmuse praktiline pool

Alates 1. juulist 2019 ei ole üldjuhul lahkunu lähedasel vaja perekonnaseisuasutuses või kohalikus omavalitsuses surma registreerida, seda teeb arst, kes edastab info rahvastikuregistrisse, kus registreeritakse surm automaatselt. Järgmisena peaks pöörduma matusebüroo poole.

Kui lähedane sureb kodus, siis esimese tegevusena tuleks kutsuda kiirabi. Teise tegevusena peaks kiirabile tagama juurdepääsu lahkunu juurde ja esitama kiirabile lahkunu ID-kaardi või passi. Kiirabibrigaadi juht edastab surma fakti kiirabikaardil E-Tervise Infosüsteemi (süsteem edastab automaatselt surnu andmed surma registreerimiseks rahvastikuregistrisse ja surma põhjuste registrisse). Kiirabi võib anda omastele kiirabikaardi väljavõtte ning suunab surnu lähedased perearsti juurde. Perearst väljastab arstliku surmateatise ehk surmatõendi. Kui surma põhjus on ebaselge, teavitab perearst politseid või saadab surnu lahangule. Sellisel juhul väljastab surmatõendi lahkamise teostaja, kelleks on patoloog või kohtuarst. Kui lahkunu suri raviasutuses, väljastatakse arstlik surmateatis sealt. Pärast kiirabi lahkumist tuleb tellida lahkunu transport.

Näiteks Tallinna Krematoorium pakub ööpäevaringselt transporti. Helistada tuleks telefonil 623 8808 ja lahkunu transporditakse külmkambrisse. Surmatõend on dokument, mille alusel toimub surnukeha tuhastamine või matmine.

Matusetoetus on 250 eurot. Toetust makstakse rahvastikuregistri andmetel Viimsi valla elaniku surma korral. Toetust makstakse isikule, kes kannab matuse korraldamisega seotud kulud, olenemata tema sugulussidemest. Matusetoetuse saamiseks tuleb täita Viimsi valla koduleheküljelt leitav taotlus ja saata see digitaalselt allkirjastatult info@viimsivv.ee või täita taotlus Viimsi vallavalitsuses kohapeal.

Kui inimene on kogunud matusekuludeks raha, siis on mõistlik kogutud rahast rääkida inimesega, kes matuseid korraldab. Näiteks, kas matuseraha hoiustatakse kodus või pangas ja millises pangas konkreetselt. Matusekulude ulatuses on pangast võimalik raha kätte saada surmatunnistuse, isikut tõendava dokumendi ja mõningatel juhtudel ka kulutusi tõendavate dokumentide alusel. Täpsema informatsiooni saamiseks tuleb pöörduda panka, kus lahkunu konto asub ning seda on mõistlik teha inimese eluajal.

Risto Nigol

sotsiaal- ja tervishoiuosakonna peaspetsialist

Uus lahkumisteadete ja kaastundeavalduste veebileht: memora.ee

Memora on koht, mis püüab luua lahkunust ilusa mälestuse. Tegemist on lahkumisteadete, kaastundeavalduste ja järelehüüete portaaliga, kuhu on plaanis lisada ka meenutuste, piltide ja muusika osa. Hetkel on teadete ja kaastundeavalduste lisamine tasuta, aga varsti enam mitte. Eraisikule saab see olema soodne: 10 eurot. Virtuaalse küünla lisamine on tasuta. Kuulutusi saab jagada sotsiaalmeedias ja kaastundeavaldusi saata ka otse e-postile neile, kellele need mõeldud. Memora erineb lehekuulutustest selle poolest, et on helge, mitte sünge. Kuulutused püsivad, mitte ei ole järgmiseks päev