Peresuhted ja suhtlemisoskused pannakse eriti teravalt proovile siis, kui pere jääb karantiini. Psühholoog, paari- ja pereterapeut Kätlin Konstabel annab nõu, kuidas praegusel ajal keeruliste lähisuhetega hakkama saada.

Kätlin, Te olete ühes oma hiljuti Tartu Postimehes ilmunud artiklis võrrelnud koroonakriisi eksamiga lähisuhetes. Praegune aeg paneb suhted proovile – kes elab lähedastega pead-jalad koos karantiinis, kes kallitest lahus. Pinnale ujuvad vanad, lahendamata asjad, mis nüüd nõudlikult tähelepanu nõuavad. Kuidas mitte „eksamil läbi kukkuda“?

Vanade probleemide uuesti teemaks tõustes peaks esmalt ära tundma, et „siin me oleme juba olnud“ ja meelde tuletama, mis meetodid pole nende arutamisel toiminud – neid pole ju mõtet uuesti proovida. Ärge jääge kinni „sina oled halb – sina oled hullem“ rattasse, nähke tüliteemas ühist probleemi, millele tuleb koos lahendust otsida. Üks võimalus, mida praegusel kriisi ajal ka soovitatakse, on panna lahendamatud teemad ootele, n-ö teise sahtlisse – aga see ei sobi pikas plaanis, sest ükski erimeelsus nii ei lahene, pinged muudkui kuhjuvad.

Ilmselt ei saa mitte kõik inimesed praegu suhteprobleemide leevendamise või lahendamisega nii edukalt hakkama, nagu nad sooviksid. Tekib „eksamil läbikukkumise tunne“, millele võib omakorda järgneda süütunne.

Süütunne pole alati halb. Kirjeldatud olukorras annab see märku, et mingeid oskusi tuleks juurde õppida. Infot selle kohta, kuidas võiks proovida suhtlemismustreid muuta, on veebis tegelikult hästi palju. Raamatuid saab ka laenutada, vaimse tervise spetsialistid kõik töötavad.

Igas suhtes esineb aeg-ajalt kriise, aga kriis võib olla nagu äiksetorm, pärast mida saabub selgus. Kuidas käsitleda praegust kriisi kui võimalust areneda, emotsionaalselt paraneda, lõpuks tervenedagi?

Ükskõik, kas inimene tajub praegust aega väga stressirohkena või mitte, annab sunnitud eluviisi ja -rütmi muutus võimaluse endale otsa vaadata. Mis olukordades ma närvi lähen, kuidas ma üldse muutusi talun? Kuidas ma praegust aega mõtestan? Palju räägitakse näiteks sellest, et kõrge kontrollivajadusega inimestel on raske – selle omaduse mõõdukamaks sättimisega saab edukalt tegeleda. On selge ka see, et emotsioonide juhtimise viisid tuleb paljudel ümber õppida – pubis sõpradega õlut juues või spordisaalis rahmeldades praegu pingeid ei maanda.

Milliste muredega Teie kliendid praegu enim kimpus on?

Minu poole pöördutakse palju just muutunud paarisuhete ja internetikasutuse probleemidega. Inimesed ajavad väiksel pinnal koos olles üksteist närvi, majapidamistööde jaotus tundub ebaõiglane, piiride ja rollide segadus peres tuleb selgesti välja. Kui peres ja paarisuhtes pole paigas netikasutuse reeglid, tekib sellest palju probleeme – olgu siis pidevalt võrku kaduvate lastega või sellega, et kui kallimale näib teiste inimestega võrgus suhtlemine liiga oluline, tekib armukadedus.

Kuidas helistada vanematele või lastele, kellega võib-olla ammuse tüli tõttu pole aastaid suhelnud, ja küsida, et oled sa ikka terve, kuidas ma saan sind aidata?

Nii just võibki helistada ja küsida. Kui muidu võetakse aastaid hoogu ja kaheldakse, kas ikka otsida lähedane inimene üles, siis praegune viirus on hea legitiimne „põhjendus“ ühendust võtta. Saabki öelda, et kuna praegu on selline ärev ja segane aeg, siis mõtlesin sinu peale, raskel ajal ju ikka hoitakse kokku.

Koroonakriis tundub olevat enesearengu kiirendi. Kuidas õppida oma emotsioone juhtima? Anda endale 10 lubadust, pidada päevikut…?

Kuna inimesed kogevad praegust aega nii erinevalt – mõne jaoks on kogu senine elu uppi lennanud, teise jaoks on muutunud vaid see, et lihtsalt tuleb poes distantsi hoida ja ajakirjandus räägib ainult ühest asjast –, siis universaalseid nippe ei saa anda. Igasugune areng algab aga olukorra kaardistamisest – millised minu vaimse tervise ja suhete aspektid vajaksid timmimist või ümbervaatamist? Kui pingeline see aeg üldse minu jaoks on? Milliseid oma elu aspekte ma saan kontrollida ja milliseid mitte? Kes on mu elus need tõeliselt olulised inimesed? Päeviku pidamine võib abiks olla küll, see on hea klassikaline vahend mõtteid selgemaks saada.

Tähtsad pole mitte teemad, vaid see, kuidas räägitakse. Foto: Pixabay.com
Tähtsad pole mitte teemad, vaid see, kuidas räägitakse. Foto: Pixabay.com

Miks on harjumuste ja mustrite muutmine nii raske?

Harjumused on suures osas alateadlikud, automatiseerunud – puudutagu see siis kingapaelte sidumise viisi või seda, kuidas oma pereliikmetega räägin. Mingi konkreetne viis toimida on meil mälus ja käivitub n-ö iseenesest, seda toetavad kindlad hoiakud ja uskumused, mis sageli pärit juba lapsepõlvest. Oskustest midagi teisiti teha jääb ka vajaka. Muutuseks on vajalik piisav põhjus – näiteks kui arst ütleb, et kui kohe tervisklikumalt elama ei hakka, tuleb infarkt, siis võetakse end kokku. Samamoodi võetakse paariterapeudiga kahjuks liigagi tihti ühendust alles siis, kui elukaaslane teatab, et tahab lahutust.

Mida teha, kui pereliige on kinnine, kapseldub endasse, sukeldub arvutimängudesse? Kuidas aidata teist inimest kookonist välja ja suhelda nii, et küsimused ei mõjuks rünnaku, vaid hoolimisena?

Kõige üldisem soovitus on: anname enda poolt parima, et teine teaks, et meid võib usaldada, oleme olemas ja kuulame, ei mõista hukka ja hoolime päriselt teisest inimesest.

Millistel teemadel võiks praegu elukaaslasega rääkida, et teist paremini mõista? Kuidas aidata temal sind mõista?

Tähtsad pole mitte teemad, vaid see, kuidas räägitakse ja eelkõige, kas kuulatakse teist täie tähelepanuga – tihtipeale ei ole paarisuhtes mitte dialoogid, vaid kaks konkureerivat monoloogi. Üks räägib oma juttu ja selle ajal teine, kes arvab, et on rääkijast täpselt aru saanud, mis seal ikka kuulata, juba valmistub oma teksti esitamiseks.

Kas ja kui palju psühholoogid ja terapeudid praegu veebis nõustamist pakuvad?

Praegu käibki inimeste aitamine põhiliselt veebis, seda teen minagi. Aga alati tasub üle küsida, olud muutuvad ju päevadega.

Kas professionaalne paariterapeut on suhtekriisis parem kui sõber? Miks?

Paariterapeudid on aastaid õppinud, kuidas aidata taolisi kriise mõtestada ja lahendada. Neil on ka neutraalne hooliv hoiak ja rohke töökogemus. Sõber lähtub nõu andes alati tahes-tahtmata omaenda suhtekogemusest, liiati on ta isiklikult ühe või teise suhtepoolega seotud – ja see mõjutab olukorra taju olulisel määral. Sõbralt me ju ka eeldame, et ta oleks minu poolt, minuga ühes paadis – paariterapeut näeb konfliktide suuremat pilti.

Kuidas üldse valida omale vaimse tervise spetsialisti?

Kuna Eestis võib end nõustajaks, psühholoogiks ja terapeudiks nimetada igaüks, tasub esmalt järgi uurida, kas inimene üldse midagi oskab. Kas tal on erialane kõrgharidus? Läbitud teraapiaõpe? Paar kursust pole sama mis kõrgharidus ja aastaid kestev terapeudiõpe.

Kuuluvus erialaorganisatsioonidesse – näiteks Eesti Psühholoogide Liitu, Eesti Pereteraapa Ühingusse – annab vihje, et inimene oma valdkonnas pädev. Alati saab vaadata ka seda, mis mulje inimene netis oleva info põhjal jätab. Igal juhul tuleb olla skeptiline, kui keegi lubab abi kohe ja kiiresti ja kõigi murede puhul.

Mida teha, kui elukaaslane ei taha kuuldagi midagi psühholoogi kui võõra inimesega isiklike asjade arutamisest, aga sina tunned, et vaja oleks paariteraapiat?

Siis tulebki alguses ise abi otsida. Soovitav on appi leida siiski taustalt paariterapeut – kui üks pool näeb suhtemustreid selgemini, on see ka suur asi. Kui jääda lootma, et elukaaslane õnnestub ühel hetkel ise ära veenda, siis võib see veenmine muutuda omaette tülide allikaks.

Kuidas saada aru, kas üldse on veel lootust? Et kas armastusetaim on surnud või veel elus, aga lihtsalt kastmata ja hoolitsuseta?

Lootust on ja proovida võib alati, aga mõned asjad teevad suhte parandamise keerulisemaks. Põlgus, aastate jooksul kogunenud usaldamatus ja kibedus, kõigis probleemides ainult teiste süüdistamine või soovimatus üldse probleemidest rääkida on siin põhilised. Endalt võiks aga küsida, et kas ja miks ma üldse tahan selle inimesega koos olla – miks see inimene on mulle tähtis ja kallis.