Viimsi Kohvikutepäevad annavad meile aegsasti märku oma tulekust nii välireklaamide, Viimsi Teataja kui ka sotsiaalmeedia kaudu. See on kahtlemata üks suve oodatuimaid sündmusi Viimsis.

Selleks, et midagi õnnestuks, tuleb aegsasti teha ettevalmistusi. Kohvikute tegijad mõtlevad välja menüü, panevad paika hinnakirja, teevad kokkulepped meeskonnaga, kes kohvikus kliente teenindavad, mõtlevad läbi istumiskohad, varuvad piisava koguse tooraineid. Sageli leitakse ka atraktsioon – nagu näiteks küülik, keda huvilistele näidata – , et teistest kohvikutest eristuda. Lõpuks registreeritakse oma kohvik Viimsi Kohvikutepäevale.

Kohvikupidajatel tekib sada küsimust. Mis siis saab kui sadama hakkab? Mida teha, kui söök/tooraine otsa saab? Kuhu külastajad prügi panevad, kas külastajad saavad ka käsi pesta ja wc-d kasutada? Milline saab olema „meie kohviku“ tempel? Kuidas teenindajad riides on,? Milline peaks olema jootrahatops? Ei tea, mida konkurendid ka pakuvad ? Kindlasti tekib ka väike ärevus, kas või korraks, et mis siis saab, kui ühtegi klienti ei tulegi? Küllap mõeldakse ka riskid eelnevalt läbi.

Minul kui kliendil oli ettevalmistustega natuke kergem. Hankisin Viimsi Kohvikutepäevade kaardi, leidsin sobiva liikumisvahendi (jalgratas), võtsin kaasa oma toidunõud, riietusin vastavalt ilmale, pakiraamile panin piknikuteki ning külastasin sularahaautomaati. Valmis.

Ja siis oligi see päev käes! Sel aastal kestsid Viimsi Kohvikutepäevad lausa kaks päeva, 18.-19.juuli. Minule sobis kohvikute külastamiseks esimene päev.

Külastajad said koguda templikaardile templeid ning kui koos oli kolme erineva kohviku tempel, sai valida ka lemmiktoitu ja –kohvikut. Auhinnad loositi nii külastajatele kui võidukohvikutele.

Kohvikupäeva melu oli viimsilastele kohane. Kes liikus perega, kes sõpradega, kes üksi. Ringi sõitsid jalgrattad, tõuksid ja autod. Külastati nii vanu tuttavaid kohvikuid kui prooviti ka uusi maitseid. Käidi läbi naabrite aiast ning sõideti oma külast kaugemale. Mindi paitama küülikuid, uudistati aedasid, lasti liugu mängumajas. Kohvikutes kohtuti kokkulepitud ajal ning kohati tuttavaid juhuslikult.

Mulle kohutavalt meeldivad kohvikutepäevad. Naudin melu, kohvikuid, oma inimesi ja võõraid, uusi ja tuttavaid maitseid, ilusat ilma, head tuju ning ka seda, et ei pea ise süüa tegema.

Ühes kohvikus jäi kõrvu järgmine:
Naine 1 (istub lausa, näeb kohvikusse tulemas oma tuttavat): „Oi, tere! Pole ammu näinud!“ (hetkeline paus) „Mis sinuga juhtunud on?“
Naine 2 (silmaga nähtavalt rase): „Sain koroona ajal hästi süüa!“

Kõikides kohvikutes, mida me külastasime, võtsime ka midagi head süüa/juua. Igaüks meist valis välja ka oma lemmiksöögi ja –kohviku. Minu lemmiksöök oli Deana kohvikus, kus viis keele alla suvikõrvitsapirukas. Lemmikkohvikuks valisin Tammesalu aiakohviku, kus nautisin vaikust, suurt aeda, head teenindust ja silitasin valget kassi.

Meie sõitsime ringi kolmekesi. Teele asusime juba pool üksteist, kodus tagasi olime pärast nelja. Külastasime viit kohvikut ja vahepeal nautisime ka Viimsi Rannarahva festivali vabaõhumuuseumis. Kokku kulus meil 50 eurot.

Viimsi Kohvikutepäeva ootame igal suvel. Kes teab, äkki avame ühel suvel ka ise oma hoovis kohviku. Ega see kerge olema ei saa, kuna latt on tegijatel kõrgele tõstetud ja lati alt pole mõtet läbi pugema minna.